.png)
Mida lugeda oktoobris?
Oktoober on õudusjuttude lugemiseks! 
Valmistades ette õudusjuttude väljapanekut, saime teada uut ja huvitavat. Näiteks, kuidas õudusjutu žanri defineerimine ja eristamine ulmekirjandusest polegi alati selge. Ulmekas võib olla õudne oma ideelt või atmosfäärilt, aga õudusjutu eesmärgiks on olla õudne ja kohutada lugejat algusest lõpuni.
Üllatav oli ka, et mõned Oskar Lutsu näidendid liigituvad õudusžanri. Lutsu "Ülemiste vanakeses" ja "Sootulukeses" valitsevad fataalsuse ja saatuslikkuse tunne, mida sisendavad vaimud - vetevaim ja soovaim.
Edgar Allan Poe kohta uurides jõudsime Johannes Aavikuni. Õudusjuttude tõlkimine oli osa Aaviku keeleuuenduse projektist ja nii said Poe novellid tolle aja kohta eesti keeles eriti võõrapärase ja kummitusliku ilme. Paljud neist sõnadest tänapäeval mõjuvad tavalisena, kuid Aavik tõi meile sellised sõnad: kummaline, julm, sünge, kogema, levima, tajuma, vältima, aare, ese, jõuk, hetk, kujutlus, laip, poos, suhe, vangla.
Herta Laipaiga teostes tõmbab tähelepanu folkloorse ainese kasutamine nii kunstilisel kui ka õpetuslikul eesmärgil. Jutukogu „Maarjakask“ on täielikult üles ehitatud folkloorist pärit lugudele ja teadmistele. Tema eesmärk oli loodushoiule õhutamine ja igivana hea-kurja vahelise võitluse kujutamine. Laipaik kasutas sageli oma loomingus osa rahvaluulest - needusi ja sajatamisi, nn saagusõnu. Nendes on ühendatud usk sõna jõusse ning kurjuse teenimine, mis võivad anda kohutavaid ja traagilisi tulemusi.
Igal ajastul on oma tondilood. Tondidki vananevad ja lähevad moest. Ja enamasti ei jää õudusromaanide autorid kirjanduslukku püsima. Mary Shelley "Frankensteinil" oli rohkem õnne. Kirjutatud gooti õudusromaanide vaimus – "et lugeja pelgaks tagasi vaadata, et veri ta soontes tarretaks", nagu märgib autor eessõnas –, sai teosest ometigi midagi rohkemat: enese teadmata pani autor aluse uuele žanrile. "Frankensteinil" õnnestus olla maailma esimene avaldatud teaduslik-fantastiline romaan.
Inglise kirjaniku Mary Wollstonecraft Shelley (1797 – 1851) teos kuulub ulmekirjanduse klassikasse. Vanade õudusjuttude laadis põnevasisuline romaan seab eesmärgiks inimloomuse vaatlemise; olulisel kohal on eetiline probleem looja vastutusest oma loomingu ees.
Helen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan "Härra Fox" on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tuntud kirjanik härra Fox ei suuda hoiduda oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjaniku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne. Oyeyemi ühendab meisterlikult folkloori ja tegelikkust. Nii põimib ta härra Foxi, Mary ja Daphne kummalisse armukolmnurka mitmesuguseid lugusid, ent nende kõigi põhiteemaks on meeste ja naiste suhted, domineerimine ja allumine. Läbivaks motiiviks on ka rebased ja rebaslikkus.
Helen Olajumoke Oyeyemi on Nigeerias sündinud inglise kirjanik. Ta avaldas oma esimese romaani "The Icarus Girl" juba 20-aastaselt. See teos käsitles siiruse ning kirglikkusega kultuuride ja põlvkondade vahelisi vastuolusid. 2011. aastal ilmunud "Härra Fox" on Oyeyemi kolmas romaan.
Külajuttude ainestik on võetud Helme kihelkonnast, tegevusajaks möödunud sajandi viimane veerand ja meie sajandi algus. Jutte seovad raamatu peategelase Surma-Kusta lühimonoloogid. Surma-Kustaks hüüti Helmes omal ajal kalmistuvaht Gustav Limbergi.
Kogumikus on järgmised jutud:
1. Rio Lained
2. Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames
3. Fööniks
4. V-A-M-P-I-I-R jõuluvana vastu
5. Proovi nüri noaga
6. Valge valgel
7. Rünnak tähtedele
8. Kas te kuulate?
9. S R O
10. Maailmad tapmiseks
11. Kildudeks nagu klaasist paharet
12. Poiss ja tema koer
13. Hea naise viimane päev
14. Silma aeg
15. Üksinduse tusk
16. "Kahetse, Arlekiin!" ütles Tikk-takkmees
17. Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma
Harlan Ellisoni iseloomustati hiljuti väljaandes Teh New York Times Book Review kui meest, kellel on "lisaks entsüklopeedilistele teadmistele ka kõik suure jutuvestja lummavad omadused." The Los Angeles Times väitis: "Juba ammu oleks aeg nimetada Harlan Ellison 20. sajandi Lewis Carrolliks." Ja Washington Post Book World konstateeris: "Üks suurtest Ameerika elavatest novellistidest."
Ta on kirjutanud või toimetanud 74 raamatut; enam kui 1700 novelli, esseed ja artiklit; paar tosinat telelavastust, mille eest pälvis Ameerika Kirjanike Liidu aasta parimale telelavastusele määratud auhinna pretsedenditult 4 korda; ja tosinajagu filmistsenaariume. Ellison sai kaks korda Ameerika Põnevuskirjanike Liidu Edgar Allan Poe nimelise auhinna, viis korda Nebula auhinna, 8 1/2 korda Hugo auhinna, Ajakirjanduse Hõbepliiatsi PEN-klubilt jpt.
Ellison on reisinud The Rolling Stnesiga, marssinud Martin Luther Kingiga Selmast MOntgomerysse, tõrjunud, Remington XP100 käes ja saunalina niuetel, tagasi ühe maffiabossi poja rünnakuid, kaebas Paramounti ja ABC-TV ideevarguse pärast kohtusse ning võitis 337 000 dollarit. Teda peetakse üheks riiakamaks inimeseks, kes kunagi meie planeedil on kõndinud. Eelmise aasta Booklist on väljendanud tabavalt: "Üks on kindel: see mees oskab kirjutada."
Indrek Hargla uus raamat "Kolmevaimukivi" koondab tema päris uusi tekste, mis on kirjutatud just selle kogumiku jaoks, ning viimase aja jutuloomingu paremikku, millest näiteks "Tammõküla viljakuivati" on võitnud Eesti ulmeauhinna ja põnevusjutt "Suvitusromaan" on ilmunud ajakirjas "Looming". See on mitmekesine kogumik, milles leidub nii fantasy-seiklust (lühiromaan "Mirabilia saladus"), etnoainelisi õudusjutte ("Kolmevaimukivi" ja "Jõulujõud"), klassikaline krimilugu kosmoselaevas ("Per homicidium ad astra"), üllatavaid vaatlusi Eesti ajaloost ("Clemens Fellinus, Rex Estonicum") ja tulevikust ("Osariigi Presidendi kohtumine"). Lugeja kohtub siin mitmete tuntud ajalooliste tegelastega, nagu näiteks Lehola Lembitu, Harald Keres, Albert Einstein, Antoine de Saint-Exupéry, Gustav Naan, Isaac Asimov ja Läti Hendrik ning üle tosina aasta astub üles ka Hargla üks kõige kuulsamaid kangelasi pan Grpowski.
Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald – 17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik. Tema loomingus annavad tooni folkhorror'i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri. Herta Laipaik on andnud meile inspektor Vinnali - "Kummitus muusikatoas. Doktor Vallaku mõistatus" ning "Professor Lillepooli kroonika".
Raamat sisaldab kaheksat kunstmuistendit, mida seovad mälestuspildid ühest vanast rahvajuttude vestjast. Dramaatilise sündmustikuga lugudes põimuvad argipäevane ja fantastiline maailm, mille loomiseks on kasutatud etnograafilist ainestikku, rahvaluulet ja arhailist sõnavara.
Sisu: Lehekülgi eesti kultuuri ajaloost. Tirooli naljad 1948. Kranich! Krakow. Igavesti surev talu. Kala kättemaks. Must mootorrattur. Ratsa üle Bodeni järve. Stseene näidendist "Good bye, baby". Via regia. Ja kui me surnud ei ole, siis elame praegugi.
H. G. Wells asetab «Nähtamatus» sõrme aga teaduse kõige haavatavamale ihulapile. Teadlane-füüsik, kel läheb korda muuta end nähtamatuks, ei varjagi, et uus olek annab talle võimu ja vabaduse, mida ta tavalise inimesena, vaese laboriassistendina, elu sees ei saaks nautida. Oma armetu maise saatuse eest otsustab ta nähtamatuse varjus inimkonnale kätte maksta. Wellsi «kuri teadlane» sai inimkonnavastase tegevuse eest oma teenitud karistuse. Mida teadus aga tuvastaks – kas tänapäeva teadust juhivad ja valitsevad head või kurjad vaimud?
Sisukord:
Paunvere
Kapsapea
Ärimehed
Pärijad
Laul õnnest
Mahajäetud maja
Sootuluke
Siniallik
Ülemiste vanake
Onu paremad päevad
Kalevi kojutulek
Valimised
See raamat viib meis Eestimaa varasesse rauaaega (2000 aastat tagasi). Raua saamine kohalikust soomaagist ongi jutustuse põhiteema, millega seotud sündmustikku näeme autori varasematest raamatutest "Taevalindlased ja kirveslased" ja "Salakivi" tuttava koolipoisi Uru silmade läbi.
Katrin Pautsi esimene novellikogumik sisaldab paari aasta jooksul kogunenud novelle, mida ilmestavad illustraator Eva Pogoretski unenäolised pildid. Et kunstnik ja kirjanik on vanad tuttavad ja elavad samas kandis, on Eva pildid kohati suisa dokumentaalsed. Nendes lühilugudes saab lugeja rännata mööda Tallinna piirkondi, kus autor on ringi luusinud, vaadeldes võõraid inimesi ja hooneid ning mõeldes neile külge sõgedaid, tumedaid, müstilisi või hoopis nostalgilisi-melanhoolseid lugusid. Mõne loo puhul võib kõnelda maagilise realismi elementidest, ehkki autor eelistaks realistlikku maagiat – need ulmadesse põikamised ei mõju tegelikult nii ebatõeliselt, igaüks võib end vahel nii tunda. Iga linnaosa, millest juttu, on markeeritud proosaluule vormis motoga, mis võtab lühidalt kokku asumi iseloomu. Jutukogu läbivaks niidiks on loomeinimese painajad – näiteks igatsus kättesaamatuks jääva kuulsuse ja surematuse järele, mis saab ainult omadega puntrasse viia. Kuna autor on varem kirjutanud ka kriminaalromaane, siis kohtab paljudes lugudes ka midagi kriminaalset, aga krimikirjandusest on asi sedapuhku siiski kaugel. "Tallinna tume" võiks olla nii süngete lugude kogumik kui ka sametiselt maheda õlle bränd ja eks seda ambivalentsi olegi silmas peetud.
