Mudilastele

Autor Margit Saluste: Mõnikord on väikeste poiste esimene sõna hoopis "auto", mitte "emme". Selle raamatuga pakun avastamist, võrdlemist, uudistamist ja miks mitte ka veidike õppimist just eelkõige tulevastele meestele. Raamat on üles ehitatud poisi ja auto vahelise dialoogina, mille käigus proovitakse sobitada sõprust ja leida teineteises sarnaseid jooni. Kas sõbrad üldse peavad olema sarnased?

Elukutsete õppimist abistavad kaardid. Kaardi ühel poolel on pilt ja teisel poolel küsimus. Aseta kaardid lauale nii, et pildiga pool jääb allapoole. Loe lapsele kaardilt ette küsimus ja pärast vastuse saamist kontrollige koos vastuse õigsust kaardi pildiga poolelt. Elukutsete õppimise abivahend mudilastele. Komplektis on 24 kaarti.

Elevandilaps Fanni läheb koos emaga külapeole põnevil ja uudishimulikuna. Kõik ei lähe aga nii, nagu plaanitud. Ebaõnnestunud palliviskemängu järel tabab Fannit äkitselt suur tundeklomp, millele ta ei leia selgitust. Ema lohutab Fannit ja suunab ta tegevusele, tänu millele Fanni mõistab, et erilaadseid tundeid on kõikjal. Kas Fanni suudab oma tundeklombi lahustada? Raamatu lugu aitab lapsel mõista, kuidas tunded sünnivad ja kui mitmepalgeline on tunnete kogemine. Raamatu sündmuste kaudu on kerge harjutada tunnete äratundmist ja neile nime andmist, mis loob eelduse teiste tundeoskuste õppimiseks. Autorid Julia Pöyhönen ja Heidi Livingston on laste tundeoskustele spetsialiseerunud hinnatud psühholoogid. Emotsioonide äratundmine ja neile nime andmine

See naljakas ja südamlik lugu on esimene Mordecai Richleri Jakob Kaks-Kahest pajatavate raamatute reas. Lastevangla müüride vahel vahtis Jakob Kaks-Kaks, pea kuklas, kardetud vanglaülem Kihvakolli ähvardavasse näkku. Vaene Jakob Kaks-Kaks – kõigest kaks pluss kaks pluss kaks aastat vana, ja juba kardetud lastevangla ülema Kihvakolli küüsis. Millega oli ta nii hirmsa karistuse ära teeninud? Kõige rängema kuritööga – täiskasvanu solvamisega. Jakobi tulevik näib tõesti tume olevat. Kuid ehkki alles väike poiss, pole ta sugugi abitu, ja kui Kurikuulus Kaksik talle appi tuleb, pääseb Laste Võim võidule.

Kogumik sisaldab tuntud vene kirjaniku Aleksandr Kuprini (1870-1938) loomajutte, milles ilmekalt väljendub autori kiindumus loomadesse ja loodusesse.

Karutüdruk Lillekäpp on päris tavaline mängukaru, ainult tema käpaotsad on lillelised. Lillekäpp peab üsna haruldast ametit – ta on mänguasjamuuseumis mänguasjade direktor. Muuseumis on hulgaliselt mänguloomi, nukke, ronge, autosid ja tinasõdureid, kes päeval vagusasti paigal püsivad, kuid öösel ellu ärkavad ja toimetama asuvad. Siis sünnib muuseumis imepäraseid asju.

Loo looduse ringkäigust jutustavad väikesele lugejale imelised peened, detailsed illustratsioonid. Need kutsuvad uurima ja avastama, nii nagu ka "putukakeelne" napp tekst. Sõnad on armsalt mängulised, panevad kaasa mõtlema ja mõistatama, mida putukad üksteisele öelda tahavad. Autor laseb lugejal rõõmsalt omaenda fantaasiat rakendada ja oma lugu jutustada. Pärast raamatu lugemist tundub koduaed rohuliblede ja mutukatega kohe palju põnevam. Carson Ellis on väga menukate ja auhinnatud pildiraamatute autor. Lisaks on ta illustreerinud mitmeid lasteraamatuid, sealhulgas Lemony Snicketi "Helilooja on surnud" ja oma abikaasa Colin Meloy "Wildwoodi kroonikad". Ta pälvis 2016. ja 2018. aastal Grammy nominatsioonid albumikujunduste eest. Ta teeb aeg-ajalt illustraatorina kaastööd The New Yorkerile, The New York Timesile ja teistele väljaannetele ning esineb näitustel.

Kogumiku kolm esimest tsüklit on varem ilmunud eraldi raamatutena: "Kalakari salakaril" (1974), "Käbi käbihäbi" (1977) ja "Padakonna vada" (1985).

Sisukord: Sõjakas pudrunui Kaks maja Huviline filmikaamera Hirmuäratav tolmuimeja Isemeelne äratuskell Vankumatu televiisoriantenn Leierkast ja magnetofon Konn ja ekskavaator

Kogumik sisaldab muusikalist repertuaari 1-6-aastastele lastele. Kogumiku laulud, mängud, tantsud ja muusikapalad kuuluvad koolieelsete lasteasutuste muusikalise kasvatuse programmi ning on mõeldud kasutamiseks lasteasutustes, kooli ettevalmistusklassides ja kodudes. Kogumikus on muusikat kuulamiseks, laulud, mängud ja tantsud.

Sisukord: Esimene lugu, milles on juttu peeglist ja selle kildudest Teine lugu. Väike poiss ja väike tüdruk Kolmas lugu. Naine, kes oskab nõiduda, ja tema lilleaed Neljas lugu. Prints ja printsess Viies lugu. Väike röövlitüdruk Kuues lugu. Lapi eit ja saami eit Seitsmes lugu. Mis juhtus Lumekuninganna lossis ja mis pärastpoole juhtus

See oli just täna hommikul, kui pudrulusikas maha kukkus ja riisiterad laiali veeresid. Põrandalaudade vahele ja vaiba sisse. Olivia ema kiljatas ja isa vangutas pead, öeldes: "Laua kohal tuleb süüa, laua kohal!" Olivial tulid pisarad silma, ta haaras tooli käetugedest kinni ja hakkas end edasi-tagasi kõigutama. See rahustas alati. Äkki märkas Olivia, et ta ei kuule enam, mida ema ja isa pudrust ja lusikast räägivad. Nende näojooned ähmastusid, jäid vaid suured liikuvad suud, armsad ja kodused. Olivia tundis, et kui ta veel paar korda ennast kõigutab, siis avaneb...

Pamela Sameli pildiraamat julgustab lapsi koos vanematega arutlema asjade elu ja taaskasutuse üle.
Tõsielust innustust saanud lugu räägib kollasest rösterist, kes avastab end ühel paeval olukorrast, mida ta ei osanud iialgi ette kujutada.

"Nagu pealkirigi ütleb, on lastele mõeldud unejuttude autorid mehed, kellel endal väiksemad või suuremad lapsed. Raamatusse on lugusid kirjutanud Karl Martin Sinijärv, Veiko Belials, Andrus Kivirähk, Juhani Püttsepp, Contra, Jürgen Rooste, Jaanus Vaiksoo, Kivisildnik, Peeter Sauter, Jaan Tätte, Peep Pedmanson. Raamat võiks ahvatleda just isasid lastele jutte ette lugema, sest nende lood on enamasti teistsugused kui emade omad. Jutud sobivad juba 2,5-3aastastele, samas peaksid nad huvi pakkuma veel isegi 10aastastele. Oma iva leiavad neist ka täiskasvanud."

Liisa-Laura, Miina-Marta ja Piia-Paula Paju on kolmikud, kes elavad koos ema-isaga Saiasoo külas Hallita talus. "Saiasoo lood" on lõbus ja õpetlik raamat tüdrukute tegemistest läbi terve aastaringi. Koos vanaisaga meisterdavad nad lindudele söögimaja, käivad ema-isaga metsas kitsekesi toitmas ja rabamatkal, küpsetavad koos vanaemaga kaerapätsikesi, laulavad lammastele, koovad naabritädi Hille õpetusel kaltsuvaipa ja võtavad sügisel kartuleid. Saiasoos juhtub mõndagi põnevat ja ikka on selles osalised ka Liisa-Laura, Miina-Marta ja Piia-Paula. Raamatule on kaunid illustratsioonid teinud Tiina Mariam Reinsalu.

Sokk on jälle kadunud? Arvate, et süüdi on pesumasin? Oh ei! Tegelikult viivad sokid ära sokisööjad, muhedad olendid, kes toimetavad rõõmsas teadmises, et nende loodud maailm Suures Sokilaos on täiuslik. Ootamatud asjaolud käivitavad aga rea nii erakordseid sündmusi, et mõnus elu pea peale pöördub ning hulk saladusi päevavalgele tuleb. Liia lugude ja Roberti nukkude unikaalne sokisööjate maailm jõudis esmakordselt avalikkuse ette 2014-2019 nukulavastuste triloogiana. Etenduste helge vastuvõtt inspireeris meid andma armastatud kangelastele pikema eluea kui lava seda võimaldab.

Sõnni Siim on vägilase jõuga mehemürakas, kes rändab ringi ja tegutseb agaralt. Enamasti ei kuku tema ettevõtmised hästi välja, sest ta loodab liialt oma jõu peale. Pikkamööda, teiste toel, hakkab temagi mõistma, et tarkuseta pea on nagu küünlata latern.

"Gerald, kas sa oled mu sõber?" tahab väike hiir teada. "Muidugi et oled," vastab elevant. "Aga kui ma poleks hiireke Patricia, kas sa siis sõbrustaksid minuga? No kujutame ette, et ma oleksin pääsuke?" "Ma oleksin siis ehk pilv," arvab elevant. "Aga kui ma oleksin kala?" "Ma oleksin jõgi." "Aga laev?"" Puri."

Lugu suurest sõprusest, mida jaksab kanda vaid elevant, ent mis ometi mahub hiire tillukesse südamesse. Rõõmus elujaatav tekst ja vahvad detailirohked illustratsioonid pakuvad palju avastamisrõõmu ja muudavad loo iga väikese lugeja unejutulemmikuks.

Suur Hunt on alati elanud seal, kus ta elab: künka otsas puu all. Ühel päeval tuleb sinna aga Väike Hunt. Nüüd on nad puu all kahekesi. Suurele Hundile, kes on harjunud üksi elama, ei ole teise, olgugi tillukese hundiga harjumine sugugi lihtne. Kui aga Väike Hunt kaob, valdab Suurt Hunti täiesti uudne tunne – igatsus sõbra järele. Kas Väike Hunt ikka tuleb tagasi?

Kerttu Soansi väikelasteraamatus "Tere, Nööp!" märkab elava fantaasiaga laps enda ja oma lähedaste juures asju, mis põnevaid kujutluspilte ja äratundmisrõõmu tekitavad. Nii peab tüdrukuke säravat nööpi ema pluusil oma heaks sõbrannaks proua Nööbiks, kellega päikesemängu mängib. Huvitav on ka näiteks lugu, kus laps oma varbaid kümneks õpetajaks nimetab, kuna ta on nende abil numbrid ühest kümneni selgeks saanud. Raamatule on leidlikud pildid joonistanud Urmas Viik.

Atsih! Ja käivitubki seninägematu äparduste ja kokkusattumuste jada, mis on nii hoogne, totter ja lustakas, et haarab hoobilt endasse! Tempoka ja tiheda loo keskmes möllab pereisa, keda vaevab allergiline nohu. Energiast tulvil ja omapärane lugu pakub väikestele raamatusõpradele nalja ja üllatusi, kuid tõmbab ka suurtel lugejatel kindlasti suud muigele. Loo seikluslikku kulgu toetavad suurepäraselt üksikasjalikud illustratsioonid, mis pakuvad avastamisrõõmu ka mitmekordsel vaatamisel. Aevastamine pole naljaasi …

HUMOORIKAD LOOD LASTELE. TRÜKITÄHTEDEGA. Ühel ööl juhtus esikus tavatu lugu. Ema ja isa jope vahele oli korraga ilmunud Väike Jope. Kuna Väike Jope ei ole kellegi oma, siis tuleb tal omal käel või täpsemalt omal varrukal hakkama saada. Ja seda ta teebki. Nii hästi või halvasti, kui ta parasjagu mõistab ja oskab. Väikse Jope lugudes satub päätegelane erinevatesse olukordadesse, mis igaühel meist vabalt ette tulla võivad. Kuna Väike Jope on oma olemuselt optimistlik ja heatahtlik, siis eks ta püüagi kõigest väest, et kõik kenasti laabuks. Hääle pealehakkamisele vaatamata kipuvad asjalood kiiva kiskuma. Kas juhtub see Jope vähesest elukogemusest, saamatusest või rumalusest tingituna – vaat sellele ei söandaks autor küll ühest vastust anda. Humoorikad lood on pildi keelde pannud Elina Sildre. Elina julge suletõmme ning tekstiga harmoniseeruv koomiksistiil annavad lugudele vürtsika aktsendi ja loovad narratiivile muheda atmosfääri.

Emme ja issi on otsustanud, et Sirtsuke on juba nii suur küll, et võiks püksi pissimise ära lõpetada ja potti soristama hakata. Sirtsukesele meeldib aga rohkem püksi pissida. Siiski minnakse üheskoos pissipotipoodi ja ostetakse vahva elevandikujuline pott. Sirtsuke kavatseb potielevanti kasutada hoopis ratsutamiseks, sest elevant ei taha ju pissine olla. Mis saab edasi? Kas Sirtsuke leiab olukorrale lahenduse? Raamat «Väike piss» võib osutuda imeliseks abiliseks, kui on tarvis laps potile saada. Samuti sobib juba lugema õppinud lapsele iseseisvalt lugemiseks. Raamatule on lustakad pildid joonistanud kunstnik Heiki Ernits. Pissi laulule on toreda viisi kirjutanud helilooja Piret Laikre.