.png)
Psühholoogiline romaan
Psühholoogiline romaan on romaan, mis keskendub tegelas(t)e hingeelu kujutamisele ja analüüsile. Näiteks Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistus".
Psühholoogilised romaanis on huvi keskmes tegelaste mõtted, tunded, emotsioonid ja läbielamised, esikohal ei ole välised sündmused ja tegevustik.
Psühholoogilist romaani on viljelenud Balzac, Stendhal, Flaubert, Maupassant, eesti kirjanikest A. H. Tammsaare. (Wikipedia)
Stendhali teost "Punane ja must" on peetud üheks esimeseks psühholoogiliseks romaaniks.
Fjodor Dostojevski (1821–1881) romaan «Alandatud ja solvatud», mis esmakordselt lugejateni jõudis 1861. aastal (eesti keeles 1939), on 19. sajandi Peterburi elu kirjeldav ja tolleaegseid seisustevahesid paljastav traagilise armastuse lugu.
Kirjandusteadlase, tõlkija ja prosaisti Leo Anveldi (1908-1983) enne sõda ilmunud isikuromaanil on olnud silmapaistev osa eesti psühholoogilise romaani kujunemisel.
"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»
Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.
„Seda on raske lugeda ja veel raskem käest panna … Hästi komponeeritud dünamiidipakk.” Stephen King Varaküpse, kuid naiivse teismelise tüdruku ning tema võluva ja manipuleeriva õpetaja vahelise suhte psühholoogilist dünaamikat jälgiv hiilgav ja kaasakiskuv lugu. „Minu sünge Vanessa“ on karjääri alustava, kuid juba erakordse kirjaniku debüütromaan. Aasta 2000. Helge peaga, ambitsioonikas ja kiiresti täiskasvanuks saada ihkaval 15-aastasel Vanessa Wye’l on armuafäär oma inglise keele õpetajaga – ligitõmbava, kuid valeliku 42-aastase Jacob Strane’iga. Aasta 2017. Mõjukate meeste vastu esitatud ahistamissüüdistuste laine tipphetkel jõuab kätte arveteõiendamise aeg. Strane’i süüdistab seksuaalses väärkohtlemises üks endine õpilane, kes otsib kontakti ka Vanessaga. Nüüd leiab Vanessa end ootamatult võimatu valiku ees: vaikida, olles kindlalt veendunud, et ta oli teismelisena õpetajaga suhtes täielikult omal vabal tahtel, või määratleda ümber nii ennast kui juhtunut. Ent kuidas ta saaks hüljata oma esimese armastuse – mehe, kes muutis teda kardinaalselt ja on tema elus kogu aeg olemas olnud? On’s see võimalik, et mees, keda Vanessa teismelisena armastas ja kes tunnistas, et jumaldab ainult teda, võib olla hoopis erinev sellest, mida Vanessa on alati uskunud? Põimides vaheldumisi Vanessa olevikku ja minevikku, kõrvutab „Minu sünge Vanessa“ mälestusi ja traumat. Me kogeme teismelise tüdruku hingematvat põnevust, kui ta mõistab esimest korda, milline imevägi tema kehal meeste jaoks võib olla. Raamatut on võimatu käest panna, sest kujutades rahutut noorukiiga ja selle tagajärgi, ärgitab see küsima ja mõtlema vastutuse, nõustumise, kaasosaluse ja ohvriks olemise üle. „Minu sünge Vanessa“ on kirja pandud painama jääva intiimsuse, rahutuks tegeva haavatavuse ja naha alla pugeva pingelisusega. See on praegust ajastut defineeriv romaan, mis peegeldab muutuvaid kultuurilisi väärtusi. Kate Elizabeth Russell on pärit USA Maine’i osariigist. Ta on saanud doktorikraadi loovkirjutamises Kansase ülikoolist ja magistrikraadi kaunites kunstides Indiana ülikoolist. "Kaasahaarav ja ebamugav, niivõrd, et pidin endale meenutama - see on romaan, mitte minu hetkeolukord."
Romaanis näidatakse, kuidas peategelane Jakob Kadarik, püüdlik ja vaga kirstutegija poeg, tõuseb vaesest poesellist oma leivaisa väimeheks ja lõpuks äriomanikukski, tehes seda aga järkjärgulise lahtiütlemisega oma paremast minast. Tõusutee lõpeb nii varalise kui vaimse pankrotiga. Ajaliselt ulatub tegevus möödunud sajandi lõpust kuni käesoleva sajandi kolmekümnendatesse aastatesse.
“Punane ja must” on XIX sajandi proosakirjanduse tippteoseid, prantsuse klassiku Stendhali romaan lihtrahva hulgast pärineva noore haritlase eluteest Napoleoni ajastule järgnenud vaimselt sumbunud ühiskonnas.
Ameerika kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi (1896–1940) meistriteos „Sume on öö” (1934, eesti keelest esimest korda 1976) räägib ameeriklasest psühhiaatri Dick Diveri ja tema kaasmaalaste pillerkaaritavast elust 1920. aastate Euroopas. Lugejale avaneb pilt mitmekülgse seltskonna kirevatesse päevadesse ja öödesse, aga ka särava fassaadi taga peituvasse tühjusesse, kus hõljuvad nii mõnedki täitumata soovid. „Sume on öö” on mitmeplaaniline lugu täis vastandeid ja konflikte; teos, kus põrkuvad kõrged sisemised ideaalid ja välise maailma hiilgus.
Fitzgerald oli kolme romaani ja umbes viiekümne pikema-lühema jutustuse autor, kui ta asus oma neljandat romaani kirjutama. Varasematest oli „Teiselpool paradiisi” toonud talle uue, sõjajärgse mäsleva ning elunautiva põlvkonna eestvõitleja ja populaarse kirjaniku kuulsuse, „Ilus ja neetu” kinnitanud tema mainet džässiajastu noorte satiirilise portreteerijana ja „Suur Gatsby” tõstnud ta selle sajandi ameerika suurkirjanike hulka. „Sume on öö” lõimetusaeg oli enneolematult pikk ja vaevaline, vaheaegadega kokku üheksa aastat. Kui romaan 1934. aastal ilmus, sai see väga leige vastuvõtu osaliseks. Loomulikult ei ole „Sume on öö” ei esimene ega viimane teos maailmakirjanduse ajaloos, millele hinnangu andmisega on eksitud. Üks esimesi seda mõistma oli Ernest Hemingway. Juba 1935. aastal kirjutas ta oma ja Fitzgeraldi toimetajale Maxwell Perkinsile: „Kummaline on see, et tema „Sume on öö” muutub tagasivaates ikka paremaks ja paremaks.”
Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike. Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) kuulub koos oma kuulsate kaasaegsete Remarque'i ja Hemingwayga (viimati mainitu oli ka Fitzgeraldi sõber) nn kadunud põlvkonna kirjanike hulka, kelle teoseid hinnatakse kõrgelt tänapäevani. «Suur Gatsby» nägi trükivalgust 10. aprillil 1925. aastal ning seda saatis kohe suur menu. Fitzgeraldist hakati rääkima kui ühest paremast Ameerika kirjanikust.
Teosevalimik sisaldab lisaks nimijutustusele veel jutustused "Vaesed inimesed", "Valged ööd", "Tasane" ning "Mängur". Romaan Vaesed inimesed ilmus esmakordselt N. Nekrassovi poolt väljaantud almanahhis «Peterburi kogumik» 1846. aasta jaanuaris. See on kirjaniku esimene ilukirjanduslik teos. Autori enda sõnade järgi alustas ta selle kirjutamist 1844. aasta algul. Töö kestis 1845. a. maini. Valmis teose luges Dostojevski ette temaga ühes korteris elavale D. Grigorovitšile, see andis käsikirja lugemiseks N. Nekrassovile, too omakorda V. Belinskile. Saanud nende kõigi poolt kõrge hinnangu, võeti käsikiri kohe kirjastamiseks. Pärast romaani esmatrükki almanahhis tegi Dostojevski sellesse eraldi väljaannet ette valmistades põhjalikumaid parandusi. Teos ilmus eri raamatuna 1847. aastal. Jutustuse Teisik esmatrükk ilmus ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1846. a. nr. 2 alapealkirjaga «Härra Goljadkini seiklused». Teose kirjutamist alustas kirjanik arvatavasti üsna «Vaeste inimeste» lõpetamise järel 1845. aasta juunis Tallinnas, kuhu ta oli sõitnud suveks vennale külla. Töö jätkus sügisel Peterburis, kus V. Belinski abil ja õhutusel sõlmiti «Otetšestvennõje Zapiski» toimetaja A. Krajeviga eelkokkulepe uue jutustuse avaldamiseks ajakirjas järgneva aasta alguses. Autor suutis lõpetada käsikirja päris kaheteistkümnendal tunnil - 28. jaanuaril 1846. a., ning 1. veebruaril ilmus see trükis. Arvukad negatiivsed hinnangud kriitikas viisid Dostojevski juba samal aastal mõttele jutustus põhjalikult ümber töötada. Ümbertöötamisel vabanes jutustus paljudest teisejärgulistest episoodidest ja motiividest ning kordustest, mis olid venitanud ning hajutanud tegevust. Muutus ka alapealkiri. Jutustus Valged ööd ilmus esmakordselt ajakirjas «Otetšestvennõje Zapiski» 1848. aasta detsembrikuu numbris. Teatud eelastmeks teosele oli poolteist aastat varem loodud, kuid avaldamata jäänud följetonitsükkel «Peterburi kroonika», kus leidub mõtteid Peterburi unistajast kui ajastule iseloomulikust inimtüübist. Romaan Mängur ilmus «Kogutud teoste» 3. köites 1866. aasta lõpul, seejärel ka eraldi väljaandena. Teose mõte oli tekkinud juba 1863. aasta sügisel, kui Dostojevski viibis välismaal. Ta alustas selle kirjutamist, kuid jättis pooleli. 1873. aastast alates avaldas Dostojevski nädalakirjas «Graždanin» rubriiki «Kirjaniku päevik». A-il 1876 ja 1877 ilmus see igakuise eraldi vihikutena, sisaldades peale päevakajaliste publitsistlike materjalide ka ilukirjanduslikke töid - jutustusi ja memuaare. Jutustus Tasane ilmuski esmakordselt «Kirjaniku päevikus» 1876. a. novembrivihikus ning seejärel 1877. aastal ajakirja «Graždanin» tasuta kaasaandes «Vene kogumik» kahes trükis. Teose mõte oli kirjanikul tekkinud juba 1869. aastal, kuid selle lõplikuks realiseerimiseks andis tõuke kellegi noore õmblejanna enesetapp Peterburis 1876. aasta septembri lõpul. Jutustus valmis sama aasta oktoobris-novembris.
