Teadus

"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp

Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.

Mälestusteraamat "Eesriie avaneb" (1963) ilmus Nõukogude ühiskonna ajutiselt veidi vabamal, Hruštšovi sula ajal ja sai suure menu osaliseks. Autor on tabava pilgu ja muheda stiiliga jäädvustanud peale omaenda elukäigu olulise peatüki meie teatriajaloost rohkem kui poole sajandi vältel. Mari Möldrelt on ilmunud ka mälestusraamat Ruut Tarmost (1971). Eelkõige lava-Tootsina ja endakirjutatud estraadisketšidega "Joosep Tootsi vested" rahva mällu jäänud Mari Möldre (esimesest abielust Mari-Ann (Mizzi) Möller, aastast 1926 abielus näitleja Ruut Tarmoga) sündis 13. oktoobril 1890 Tartumaal Tabivere lähedal Tormi külas rentniku tütrena. Ta õppis Narva apostliku õigeusu kirikukoolis ja von Mohri tütarlastekoolis ning alustas näitlejateed Narva seltsis Võitleja. Seejärel oli ta aastail 1909–1951 vaheldumisi tööl Vanemuises, Eesti Draamateatris ja Estonias, lühikest aega ka Rändteatris ning 1954–1960 ENSV Riikliku Filharmoonia estraadinäitleja. August Kitzbergi "Libahundi" Mari, esimese Oskar Lutsu "Kevade" lavastuse Joosep Toots, Hugo Raudsepa "Mikumärdi" Mimm Soekarask, auväärses eas kehastatud Polkovniku Lesk Juhan Smuuli samanimelises näidendis on vaid mõned armastatud ja pärast vangilaagrist naasmist jumaldatudki artisti osatäitmised. Möldre laevamehaanikust poeg Caius Möller vangistati 1941. a kevadel Tallinnas, talle määrati laagrikaristus ja ta kadus igaveseks. 1951. a lõpul jõudis järg ka Mari Möldre ja Ruut Tarmoni, kelle osaks sai Nõukogude-vastase agitatsiooni (repertuaari) eest kümneaastane laagrikaristus koos kolmeks aastaks asumisele saatmisega. Mari Möldre vabanes vangilaagrist 1954. a suvel.

2009. aasta märtsis toimus TLÜ Akadeemilises Raamatukogus väliseesti kirjanduse keskuse ja Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogu korraldusel konverents "Eesti teadlased paguluses", kus esinesid eesti ja väliseesti teadlased. Ettekannete põhjal ilmunud kogumikus on 22 artiklit, mis käsitlevad tuntud väliseesti teadlaste – astronoom Ernst Öpiku, geoloog Armin Öpiku, meditsiiniajaloolase Ilo Käbini, interdistsiplinarist Valter Ranna, kopsuarst Enn Nõu, teemandiuurija Arthur Linari-Liholmi, keemik Ivar Ugi, etnoloog Gustav Ränga jt elu ja teadustegevust.

Enn Tõugu (snd 1935) on eesti vanema põlvkonna arvutiteadlane, akadeemik, emeriitprofessor, kes on üle neljakümne aasta olnud seotud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudiga. Saatus on teda viinud asumisele Venemaale Kirovi kanti, laagri lastekodusse, kuid edaspidi ka Kremlisse rahvasaadikute kongressi saadikuks, Rootsi kuningriiki professoriks ning tagasi Eestisse küberkaitset korraldama. Sellest, ühtlasi tema lähedastest ja inimestest, kellega ta on koos töötanud, purjetanud, jahti pidanud ja sõbrustanud, ongi käesolevas raamatus juttu. See lugu on kui mitmevaatuseline etendus, milles autoril on täita peaosa. Vaatemängu lavakujundus vaheldub alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist ja sõjaaegsest Venemaast kuni Rootsi heaoluühiskonnani ja uue sajandi Eestini välja, millele aitab toone lisada rikkalik fotomaterjal. Autor ütleb: „See lugu on kirjutatud minu lastele ja lapselastele ning nende lastele. Eelkõige noorematele, kes vist ei teagi, näiteks, et minu vanemate noorusajal oli petrooleumilamp kõrgtehnoloogiline valgusallikas, mis oli just jõudnud tulla küünla- ja peeruvalguse asemele. Minu lapsepõlves oli elektrivalgus hakanud levima, kuid polnud veel kaugeltki kõikjale jõudnud. Ka ühiskond on palju muutunud minu eluaja jooksul. Kirjutasin oma tegemistest ja enda silmade läbi nähtud oludest mitmes väga erinevas ühiskonnas. Eesmärgiks pole olnud millegi dokumenteerimine, pigem üldisest olustikust ja minu isiklikest seiklustest ja muljetest jutustamine, mistõttu mitmed tegelasedki selles loos on nimetatud ainult eesnimedega.”

Ülevaade Friedrich Engelsi (1820-1895) elust ja revolutsioonilistest vaadetest.

Loodusteadlase ja embrüoloogia rajaja elust fotoalbum, pühendatud Baeri 100. surma-aastapäevale

"Kirjad Elenalt" on tõsielulugu kuueaastase Elena võitlusest ajuvähiga. Elena elu viimaste päevade päevik, mille panid kirja tema vanemad Keith ja Brooke Desserich, oli algselt mõeldud tema noorema õe Gracie jaoks. Sellel päevikul on aga laiem kõlapind. Vanemad, kes õpivad tütre haigusega elama, võitlema ja leppima. Väike Elena, kes inspireerib oma vaprusega tervet kogukonda. Elu, mida elatakse päevhaaval, aga tõelise elujanuga. Päevik, mis peaks aitama kõiki lapsi ja nende vanemaid, kes on sunnitud sama läbi elama. Raamat, mis õpetab meid hindama igat hindamatut hetke, mida saame veeta koos oma lastega. Brooke ja Keith elavad praegu Cincinnatis koos tütre Graciega. Nende peamine "elukutse" on olla ema ja isa, kuid nad on sõprade ja pere toel loonud tütre mälestuseks organisatsiooni The Cure Starts Now (ravi algab nüüd), mis on pühendunud tööks Elena-taoliste laste ja nende vanematega.

Kogumikus on 3 ajaloolist uurimust, 5 kultuuriloolist kirjutist ning 29 kirjanduskriitilist artiklit.

Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda. Triloogiasse kuuluvad veel raamatud: "Metsik lingvistika", "Lindvistika".

Raamat on pühendatud professor Marika Mikelsaarele tema 70. juubeli puhul. Siin leiab käsitlemist tema elu-, teadus- ja perekonnalugu. Sõna saavad tema õpilased, õpetajad, kolleegid kodu- ja välismaalt, sõbrad ja pereliikmed. Marika Mikelsaar on Tartu Ülikooli emeriitprofessor ja meditsiinilise biotehnoloogia erakorraline professor. Neljakümne viie tööaasta jooksul on ta kasvatanud endale aukartust äratava koolkonna - 10 tema akadeemilist õpilast on kaitsnud doktoriväitekirja, 6 õpilast magistriväitekirja ning 3 õpilasel on doktoritöö valmimas.

Marie Curie eluloost võib õppida, et töörõõm on suurim nauding, et see laseb unustada isikliku elu ebamugavused ning raskused. Loov töö pakub rohkem, kui mitmed väärtusetud elumõnusused.

Taimed ja millimallikad, putukad ja loomad ning inimesed onelusolendid. Taimed seisavad paigas, teised võivad liikuda, oma asukohta muuta. Üksnes inimene teeb mõtestatud tööd, et söönuks saada – nii taimedest, seentest, loomadest, kui kaladest, ka putukatest. Niiviisi, huvitaval kombel, inimene kasvatab teist liiki selleks, et seda ise süüa ja sel kombel toituda. Selleks, kuidas järjest paremini ja rohkem toitu saada, on ta alatasa välja mõelnud teooriaid ja leiutanud masinaid ning üha uusi tehnoloogiaid. Maaviljelus on inimkonna üks olulisim ja vanim tegevusala.

1960. aastatel hakkas Tallinnale kujunema oma imago ja sellest sai Nõukogude turisminduses populaarne sihtkoht. Võimalust "vanade tornide ja kohvikute linnas" toonase turisti pilguga ringi vaadata pakub Vassili Aksjonovi "Tähepilet". Romaan võimaldab pilguheitu 1960. aastatel vene kirjanduses toimunud murrangusse, mis eemaldus ametlikult soositud poolsotsrealismist. Nii pole su­gugi juhuslik, et mitmed toonased noorautorid pidid hiljem läände emigreeruma, nende seast on tuntuim kindlasti Jossif Brodski. Uues põlvkonnas, mille hulka kuulusid Jevgeni Jevtušenko, Bella Ahmadulina, Andrei Voznessenski jt, oli üks säravamaid autoreid Vassili Aksjonov.

Majandustegelaste mälestusi sõjaeelse Eesti kohta pole palju ilmunud. Praktiliste erialade mehed ja naised pole just nobedad sulge haarama. Sovetlikud repressioonid tabasid pangandustegelasi ja tööstureid rängalt. Niisugune oli ka Karl Ipsbergi saatus.

"Üksi ja ühes" on bioloogiadoktor akadeemik Hans-Voldemar Trassi (sünd. 1928) mälestusteraamat, milles autori pika ja viljaka teadlasetegevuse kõrval on pikemalt kõneldud nõukogudeaegse Tartu ülikooli vaimsest ja poliitilisest kliimast ning "laulva revolutsiooni" sündmustest. Mitmekülgse isiksusena võib Hans Trass meenutada koguni ülesastumisi "Vanemuise" teatrilaval ning raamatu lõppu on lisatud aastate jooksul sahtlisse kogunenud luuletusi, mida autor ise nimetab tagasihoidlikult "värsikatseteks". Värvikat vahelugemist pakuvad väljavõtted Hans Trassi Kamtshatka-, Siberi- ja Kanada-reisikirjadest.

Uute suundade rajajana on A. Seppo toonud pöörde raskete luu- ja põletushaigete ravis. Tema teooria ja praktika on tunnustatud paljudes juhtriikides, tema juurest said abi patsiendid eri maadest ja maailmajagudest. Oma ideede elluviimisel oli Seppo sunnitud võitlema kõikvõimaliku vastuseisu ja ükskõiksusega. Ka tema isiklik elu oli keerdkäikuderohke. Nii jätab "Vastuvoolu" eesti kultuurilukku jälje sellest mitmes mõttes erakordsest arstist, teadlasest ja inimesest.