Teiste riikide ajalugu

Esimene eestikeelne entsüklopeediline teatmeteos, mis annab ammendava ülevaate maailma suurriigi ajaloost. Lugeja saab teada põhilised ja huvipakkuvad faktid kõigi 50 osariigi kohta. Raamat sisaldab kronoloogiline ülevaade riigi arengust ja tähtsündmustest alates viikingite avastusretkedest juba enne aastat 1000, lisaks nii mõndagi Ameerika presidentide, suurimate linnade ja muu huvipakkuva kohta. Raamatut illustreerivad pildid ja kaardid erinevatest paikadest ning sündmustest. Teatmiku lõpetab 11. septembri vapustavate sündmuste täpne kronoloogia.

Raamat XVIII sajandi inglise sõja- ja riigimehe Oliver Cromwelli elust. Selle mehe nimi seostub Euroopas esimese, inglise kodanliku revolutsiooniga. Tema loos on mõndagi õpetlikku meie nüüdisajaloo seisukohalt.

"Kõige põhjalikum ja usaldusväärsem teos, mis on kuningliku perekonna kohta eales kirjutatud" Sunday Times "Andrew Mortoni tähelepanuväärne täistabamus. Haruharva on mõne inimese biograafia tema elus nii otsustavat osa mänginud" Anthony Holden, Daily Mail See Walesi printsessi biograafia on ainulaadne, sest ilma Walesi printsessi Diana siira koostööta poleks käesoleva raamatu lehekülgedele kätketud lugu iial ilmuda saanud. Raamatu aluseks said pikad lindistatud intervjuud Dianaga, mida täiendasid tema perekonna ja sõprade ütlused.

Raamatu kaante vahel on ülevaade Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikutest: ühelt poolt ajalugu, teiselt poolt tänane päev. Tänased akadeemikud kirjutasid oma elulood ise. Teaduse suurim jõud on tema järjepidevus, õpetajatelt õpilastele antud teadmised on aga pidevalt arenemas. Nii pole seegi raamat mitte ainult akadeemikutest, vaid ka õpetajatest ja eelkäijatest.

Elizabeth II oli kõige pikemalt troonil olnud valitseja Suurbritannia ajaloos Ajendatud kohusetundest ja toetatud usust, õnnelik oma koerte ja hobuste seltsis, oli ta austatud ja imetletud üle kogu maailma. Tema matus oli üleilmne sündmus, teda jäid leinama miljonid inimesed. Ta nägu oli meile tuttav markidelt ja teleriekraanilt, enam kui 96 aasta vältel pildistati teda loendamatuid kordi ja kujutati kunstis. Kuid milline oli ta tegelikult? Kes ta oli? Ja mis oli see, mis tegi ta nii eriliseks? Gyles Brandreth kohtus kuningannaga esmakordselt 20-aastasena. Järgneva viiekümne aasta jooksul kohtuti palju kordi nii avalikel kui ka eraviisilistel üritustel. Sõprus Edinburghi hertsogiga tagas Brandrethile privilegeeritud juurdepääsu Elizabeth II-le. Ta tegi aastate jooksul märkmeid, mis kõik põhinesid kohtumistel ja vestlustel kuningannaga, tema perekonna ja sõpradega, ja just need lähedased tähelepanekud teevad selle väga isikliku ülevaate kuninganna erakordsest elust ainulaadselt põnevaks. Alates Elizabethi lapsepõlvest 1920. aastatel kuni Harry ja Meghani ajastuni 2020. aastatel, tema Windsori lossis veedetud sõja-aastatest kuni surmani Balmoralis jäädvustab käesolev raamat nii kuningliku ajaloo rahutu sajandi kui ka tõeliselt tähelepanuväärse naise intiimse portree. Gyles Brandreth on tunnustatud biograaf ja bestsellerite autor, kunagine Chesteri linna parlamendisaadik ning praegune Chesteri ülikooli kantsler. Ta on asutanud projekti Poetry Together, mis toob kokku koolilapsed ja hoolduskodude elanikud tassi tee ja koogi juurde luulet kuulama; koos oma tütre Aphraga teeb ta 2022. aastal alustatud Rahvaste Ühenduse luule taskuhäälingut eesmärgiga tunnustada Rahvaste Ühendust luule kaudu.

Teos on esimene põhjalik ning tippajakirjanike kirjutatud ülevaade Venemaa gaasimonopolist Gazpromist, tema toodetavast gaasist, mis soojendab poolt Euroopat, kuid on samas ka relv ja sealjuures ohtlik relv, mis loodi kohe pärast Teist maailmasõda. Selle relva abil saab santažeerida, muuta inimesi eimiskiks või miljardäriks, tarnida võõrast ideoloogiat, mis nagu gaaski põleb, lõhkeb ja lämmatab, pidada ideoloogilist sõda. See raamat toob lugejani Gazpromi ajaloo telgitagused ja annab teada, missuguses olukorras on praegu see võimas vene relv, mille on sepitsenud seltsimehed Beria ja Hrustšov, mida õppisid ära kasutama Brežnev ja Kossõgin ning mille Tšernomõrdin ja Vajhhirev andsid Putini kätesse. Valeri Panjuškin on sündinud 1969. aastal Leningradis ning lõpetanud teatriinstituudi Moskvas režissööri ja stsenaristina. Ta töötas kümme aastat rahvusvahelise vaatlejana prominentse päevalehe Kommersant toimetuses ning pälvis 2004 Venemaa kõige olulisema ajakirjandusalase auhinna Kuldne sulg. Käesoleval ajal teeb ta kaastööd ajalehtedele Vedomosti ja Esquire ning internetiväljaandele gazeta.ru. 2006. aastal ilmus Münchenis tema raamat Mihhail Hodorkovski. Mihhail Zõgar on sündinud 1981. aastal. Ta õppis Moskvas ajakirjandust ning teeb poliitilise vaatlejana kaastööd Kommersandile ning teistele meediaväljaannetele. Tema reportaažid maailma kuumadest punktidest ilmusid 2007. aasta lõpus raamatus Sõda ja müüt.

Ammu enne seda, kui vürst Rainier III võttis naiseks Hollywoodi tähe Grace Kelly, olid Grimaldi soost vürstide voodist läbi käinud näitlejatarid, kankaanitantsijad, turunaised ja metressid. Abielluti armukese tütrega, armukadedusstseenid tipnesid kord juba avaliku kõrvakiiluga. Pöörane elu keset skandaale ja riiklikke kohustusi annab kokku selle vastupandamatu dünastia – 700-aastase ajaloo ebatavalise õuekroonika. Üsna Grimaldide lipukirja kohaselt: Deo Juvante – Jumala abiga.

18-aastaselt USA-sse siirdunud türklanna on pühendanud selle raamatu oma emale, mõlemale vanaemale ja tädidele, kes kõik oskasid seitsme loori tantsu. Tema teos ei ole pelk ajalooline ülevaade - selles on püütud heita pilku ka haaremisse suletud naise hingeellu, nende rõõmudesse ja muredesse, argipäeva ja meelelahutustesse.

Kui esimene köide Juhan Luigalt "Eesti mõtteloo" sarjas – "Mäss ja meelehaigus" – koondas ta kirjatöid aastaist 1900–1918/1919, kuid peamiselt siiski Esimese maailmasõja alguseni, siis paari erandiga on käesolevasse kogutu pärit juba Eesti iseseisvuse ajast, hõlmates vahemikku Eesti Vabariigi rajamisest alates autori ülekohtuselt varase surmani aastal 1927. Me kogeme lugedes, kuidas Juhan Luiga haruldase intensiteediga pidevalt Eesti, Euroopa ja maailma jooksvaid asju jälgib, et neisse seejärel sekkuda teravaks ihutud sõnaga. Vahel iseloomustab teda peaaegu et prohvetlik läbinägemine, seismograafi tundlikkusega ilmutab ta ajavaimus valmivaid ja liikuvaid tunge, nagu ütelnud Eduard Laaman. Nii subtiilset ajalootunnetust ühenduses hea hingeharidusega tuleb tänapäeval harva ette. Köide, mis vahendab lugejale üle sajakonna artikli ja muu kirjatöö, jaguneb tsükleiks "Nõrk võidab", "Kohanemine ja kriis", "Loomise joovastus" ja "Pas de deux". Koos mainitud esimese köitega asendavad ja täiendavad nad tublisti nüüd haruldaseks muutunud "Päevamuresid" I—II (1934) ja "Poliitilisi päevamuresid" I–II (J935).

11. sajandil janunesid Põhjamerd ümbritsevate maade valitsejad võimu järele. Võimu haaramiseks vajasid nad sõjamehi, sõjameeste värbamiseks vajasid nad hõbedat ning hõbeda hankimiseks polnud muud võimalust kui sõda. See nõiaring tõmbas Põhjamaade valitsejad jõhkrasse võitlusesse ülemvõimu ja ellujäämise nimel, mille tulemusel hävisid kuningriigid ning sündis impeerium. "Huntide aeg" viib lugeja haaravale reisile läbi Inglismaa ja Skandinaavia ühise verise ajaloo, läbi varakeskaegse Euroopa, metsikute Norra fjordide ja jõukate Andaluusia linnade. Tore Skeie dramaatiline, suuresti saagadel ja skaldiluulel põhinev teos toob elavalt ja värvikalt meieni viikingite ja anglosakside maailma täis sõdu, vandenõusid, reetmist ja äraostmist.

1914. aastal Gruusias sündinud, kõige vanemast kristlikust dünastiast pärit printsessi Leonida Bagration Mukhrani elusaatus langeb kokku XX sajandi omaga, sajandi lootuste, revolutsioonide, pagenduste ja taassündidega. Täna on ta suurvürst Vladimiri, Vene keisritrooni ja Romanovite dünastia pärija lesk ning usaldab oma eluepopöa ajaloole.

Raamatus käsitletakse põhjalikult Ameerika põliselanike indiaanlaste ajalugu ja kultuuri, püüdes heita pilku ka nende tulevikku.

Tuhat aastat tagasi valitses maailma islami tsivilisatsioon. Paljud Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Kesk-Aasia linnad olid nii arhitektuurilised, intellektuaalsed kui ka majanduslikud ilmaimed. Neis sulasid ühte sõjaline jõud, kunstiline suursugusus, äriline vägevus ning vaimne pühadus. "Islami impeeriumid" vaatleb viieteistkümne islami linna kuldaega. Alustades oma teekonda seitsmenda sajandi Mekast ja lõpetades 21. sajandi Dohaga, keskendub ajaloolane Justin Marozzi ühele linnale igal sajandil. Erakordsed arhiivimaterjalid, reisikirjad, kaardid, fotod ning meenutused nendest linnadest pakuvad uusi vaatenurki teemadele, mis sellest regioonist siiani vastu kajavad. Need materjalid räägivad loo, mis erineb märkimisväärselt tänapäeva arusaamast islami maailma kohta. Ennekõike jutustavad need tolerantsuse, pluralismi ning kosmopoliitsuse vaimust, mis valitses kunagi islami tsivilisatsiooni – ja mida paljud loodavad taas ellu äratada.

22. novembril 1963 tapetakse Dallases president John F. Kennedy. Mõni tund hiljem vangistab politsei presidendi võimaliku tapja Lee Harvey Oswaldi. Kuid kahtlustatav ei saa uurijaile põhjalikumaid seletusi anda, sest kabareeomanik Jack Ruby laseb ta maha. Oswald viib oma saladused hauda kaasa.40 aastat ongi ametlikult ainuõigeks peetud Warreni komisjoni teesi ühestainsast tulistajast. Kuid siis, pärast aastakümneid kestnud vaikimist, hakkab rääkima Billie Sol Estes, Texase miljonär, kes rahastas järgmise presidendi Lyndon B. Johnsoni valimis-kampaaniaid. Ta avaldab prantsuse ajakirjanikule William Reymond´ile uusi fakte, mis seostuvad selle XX sajandi roimaga.

Aleksandr Kuprin (1870–1938) sai kogeda bolševistliku hirmuvalitsuse sündi Venemaal, millele ta vastas imetlusväärse järjekindlusega täidetud kohustusega sellele märatsuslikule hullusele vastu hakata. Kunagise Nobeli-kandidaadi poliitiline publitsistika on uutel aegadel ilmunud nii Vene- kui ka välismaal mitmes väljaandes. Eesti lugejani jõuab see käesoleva valikkogu näol esmakordselt. Meil jääb üle üksnes imetleda kirjaniku hämmastavat läbinägelikkust kommunistlike võimuhaarajate suhtes ning veelgi enam veendumuslikku ettenägelikkust, et kord leiab see kuritegelik avantüür vältimatult oma ärateenitud otsa. Küll tuleb küsida, kas tänane Venemaa on selline Venemaa, mis Kuprini südamele armas?

Mis oli 11. septembri sündmuste eellugu? Mida arutasid terrorirünnakute ajal ja vahetult selle järel USA president ning administratsiooni kõrgeimad juhid? Kas USA võttis terroriohtu tõsiselt ja Iraagi ründamine oli põhjendatud? Neile küsimustele otsib käesolevas raamatus vastuseid endine tippametnik Richard Clarke. See on üks viimaste aastate kõmulisemaid poliitikaraamatuid, mille tempo ja sündmused mõjuvad kohati pigem põnevusromaanina.

Kaasakiskuv raamat kaheksast kuninglikust printsessist, keda saatus viis võõrsile ja kellest said oma uue kodumaa väljapaistvad valitsejannad. Teos on illustreeritud rohkete värvi- ja mustvalgete fotodega.

Teine paranduste ja täiendustega trükk.

Indiaanlaste ajaloost Ameerika Läänes

David Satter viibis pikemat aega Financial Timesi reporterina Nõukogude Liidus. Ta näitab oma raamatus, mis algab Vene parlamendihoone ründamisega Boriss Jeltsini käsul, individuaalsete lugude kaudu, mida tähendas riigi rajamine väärale ideele, kuidas inimesed olid sunnitud selles riigis käituma ning kui traagilised tagajärjed olid Nõukogude juhtkonna püüdlustel reaalsust jõuga muuta.

Euroopa ja Aasia piiril, muistsete suurte sõja- ja kaubateede ristumiskohal asub Kesk- ja Kirde-Kaukaasia. Sellel territooriumil asuvad tänapäeval Dagestani, Tšetšeeni-Inguši, Põhja-Osseedi ja Kabardiini-Balkaari autonoomne vabariik ning Stavropoli krai rajoonid. Siinne loodus on mitmekesine ja rikas, nagu on vaheldusrikas ja keeruline ka tema ajalugu, mis on vajunud aastatuhandete sügavusse. Ees-Kaukaasia stepitasandikke on tallanud paljude rändrahvaste ratsude kabjad. Sküüdid ja sarmaanid, hunnid ja kasaarid, polovetsid ja mongolid on siit hord hordi järel aastasadade jooksul läbi käinud. Paljud neist jäid steppidesse kindlamalt pidama ja muutsid need kauaks ajaks oma rändlaagrite asupaigaks. Silmitsege stepiavarusi, ja te näete kõikjal kõrgumas kurgaane – ammu kadunud suguharude ja rahvaste hauakünkaid. Kõige vanemad neist tekkisid juba metalliaja koidikul (III aastatuhandel e.m.a.), viimased aga umbes 300 aastat tagasi. Ja nii nad seisavad, ümbritsetuna legendidest, andes tunnistust karmidest ja heroilistest aegadest, rahvaste rändamisest, veristest lahingutest ja inimestest – meie esivanematest.

Äärmiselt põnevalt kirjutatud raamatus on juttu laevakaptenite, madruste, salakaubavedajate ja Aafrikast toodud orjade värvikatest ja tihti traagilistest seiklustest. Ajalooline jutustus 16.-19. saj. orjakaubandusest; haigustest, korruptsioonist ja meresõidu ajaloost.

Inglise ajaloolane Orlando Figes on tänapäeva üks kõige hinnatumaid Venemaa ajaloo uurijaid, kelle värske raamat "Nataša tants" annab põhjaliku ja paeluva ülevaate Venemaa kultuuriloost 18. sajandi algusest tänapäevani. Laiaulatuslik ning erakordseid lugusid ja tegelasi kätkev teos äratab ellu pika rea pärisorjadest kunstnikke ja aristokraate, revolutsionääre ja pagulasi, vaimulikke ja vabamõtlejaid, ning selle haare ulatub Sankt-Peterburgi kaheksateistkümnenda sajandi hiilgusest stalinistliku propagandaajastuni, rahvakunstist Aasia šamaanide maagiliste rituaalideni, Puškini luulest Mussorgski muusika ja Eisensteini filmideni. Figesi raamatu pealkiri pärineb kuulsast stseenist "Sõjas ja rahus", kus noor ja ilus krahvitar Nataša kuuleb rahvaviisi ning hakkab kohe vaistlikult selle rütmi ja samme tunnetades tantsima. Tolstoi näitab, et aristokraadid võivad olla küll suursugused ja välismaal hariduse saanud, kuid südames on venelased siiski venelased. Orlando Figes uuribki oma raamatus Nataša tantsu tähendust, neid sageli vastuolulisi impulsse ja ühiseid tajusid, mis on loonud maailma ühe kõige säravama kultuuri. Ta näitab, kuidas Venemaa identsuse tunne kehastub võib-olla suuremal määral kui mõnegi teise maa oma just kultuuris ning mitte üksnes suurepärases luules, muusikas, kirjanduses ja maalides, vaid ka selle üldlevinud ideedes, kommetes ja uskumustes. Hoolimata sellest, et Venemaa on tohutu suur ja seal leidub suuri erinevusi, on just see ainuladne temperament hoidnud koos nii Euroopast kui ka Aasiast pärit inimesi ja aidanud neil omaenda hirmsa ajalooga vastamisi seistes ellu jääda. Suurepäraselt kirjutatud ja vaimustavalt elav "Nataša tants" kinnitab vene kultuuri suurust ning toob esile nende inimeste tähelepanuväärsed elukäigud, kes on seda vormistanud. Orlando Figes on Londoni ülikkooli Birkbecki kolledži ajalooprofessor. Ta sündis 1959. aastal Londonis ja õppis ajalugu Cambridgei's. Enne Birkbecki tööle asumist oli ta Cambridge'i Ülikooli Trinity kolledži ajaloo õppejõud. Ta on kirjutanud raamatud "Talupoegade Venemaa", "Kodusõda" ja "Ühe rahva tragöödia". Neist viimane sai 1997. aastal Wolfsoni Ajalooauhinna, W. Smithi kirjandusauhinna, Longmani/History Today Aasta raamatu tiitli, NCR raamatuauhinna ja Los Angelese raamatuauhinna.

Teine maailmasõda on Saksamaal endiselt tundlik teema, millest rääkimisel tõmmatakse Wechrmachti sõduri ja natsi vahele tihtilugu võrdusmärk. Maailmasõjas võidelnud mehed on muutunud neetud põlvkonnaks, kes esialgu sunniti võitlema, seejärel üleelatust vaikima ning nooremate põlvede põlgust taluma. Seejuures ei ole ajaloolased kunagi kahelnud, et sõjakuritegudes ja holokaustis osales siiski vaid väike osa Wehrmachti sõduritest. Kuidas ikkagi suutsid sakslaste isad ja vanaisad Stalingradi katla väljakannatamatus näljas ning pakases või Aafrika piinavas kuumuses vastu pidada? Mis tundeid tekitasid neis meestes 1939. aasta verine pühapäev Poolas, vangilaagrites nälga surnud kamraadid või Normandia dessandi ajal toimunud veresaun? Kuidas pääseda eluga, kui su hävitaja Vahemere kohal alla tulistatakse ja sa üksi vette hulpima jääd? Teise maailmasõja tähtsaimatest lahingutest osa võtnud 13 Saksa sõdurit räägivad viimast korda ja otsekoheselt sellest, mida nad üle elasid. Neid kuulates tasub küsida, kas neid ikka saab üheselt hukka mõista.

1944. aasta augustis, Jätkusõja viimastel nädalatel, sai Mannerheimi risti rüütel Ilmari Honkanen ülesande juhtida kaugluureüksuse rünnakut Petroskoi raudteesõlmele. Vaenlase tagalasse viidi 50 meest, kes pidid takistama raudteetransporti rindejoonele Põhja-Karjalas ning kiirendama sellega rahuläbirääkimisi. Operatsiooniplaan ja selleks kokku pandud rühm olid suurepärased, ent ülesannet täites läks pea kõik viltu: üks mehi vedanud lennukitest kukkus alla, lisavarustust toonud lendur sõitis purjuspäi vastu puud ja üksuse juht haigestus. Raskustest hoolimata lõigati Petroskoisse viiv raudtee mitmest kohast läbi, ent siis tuli tagaajajate eest põgeneda. Relvarahu sõlmimise ajal oli üksus veel vaenlase tagalas. "Operatsioon Hokki" jutustab esimest korda loo Soome suurimast dessantoperatsioonist. Raamat põhineb veteranide meenutustel, retkest säilinud fotodel ning ära peidetud sõjapäevikul. Raamat on Soome tunnustatuima aimekirjandusauhinna Tieto-Finlandia nominent.

"Pariislased" algab Prantsuse revolutsiooni koidikul ja lõpeb tänapäevaga, mõnikord põigatakse aga ka keskaega ja eelajaloolisse minevikku. Graham Robb jälgib linna laienemist ühelt Seine'i saarelt, mis oli koduks pariiside hõimule, praeguste eeslinnadeni, mis ajavad tänapäeval suurema hirmu nahka kui noil aegadel, mil seal luusisid ringi maanteeröövlid ja hundid. Autor on loonud omamoodi miniatuurse "Inimliku komöödia" Pariisist, milles linna ajaloole heidavad valgust tema elanike tegelikud kogemused. Kõik lood on tõesti sündinud ja igaüks neist moodustab omaette terviku, ent leidub ka vastavusi ja ristumisi – nii otseseid kui müstilisi –, mis täidavad ajaliste ja ruumiliste maamärkide rolli

Autor kirjeldab mitmeid ülemaailmse kuulsuse omandanud silmapaistvaid kultuurimälestisi, nagu Prantsusmaa ja Hispaania kiviaegsed koopamaalid, Abu-Simbeli templid Alam-Nuubias, Pärsia muistse pealinna Persepolise varemed, Kartaago kaubalinn Põhja-Aafrikas, Angkori ehitusmälestised Kagu-Aasias, Veneetsia, Petrodvoretsi lossid ja iidse Novgorodi aarded. Kõigist neist jutustab autor noorele lugejale huvitavalt ja haaravalt. Seejuures on autor seadnud esikohale kultuurimälestiste kaitsmise idee, võitluse kultuurimälestiste säilitamiseks järeltulevatele põlvedele.

Peruu poeedi, kriitiku, nimeka prosaisti ja ajaloolase Ricardo Palma (1833-1919) raamat on elurõõmus ja värvikas panoraam Peruu kirevast ajaloost. Ajaloolise taustaga lood annavad kujuka pildi meile (veel) võõra maa kommetest ja tavadest ning parandavad nii mõnegi väärkujutluse. Käesoleva raamatu ilmumine on mõeldud tähistama 500 aasta möödumist Ameerika avastamisest Kolumbuse poolt.

"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge. Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni. Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses. Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale… Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa. Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.

18. sajandi alguses tajusid Euroopa mõtlejad, et esimest korda pärast Rooma impeeriumi langust ollakse jõudnud heledasti valgustatud mäeharjale, kust võib üle vahepealsete "pimedate" sajandite vaadata võrdsena silma klassikalise antiigi suurmeestele. Sajandeid kestnud vägikaikaveos kirikuga oli ilmalik mõte lõpuks endale eluõiguse kätte võidelnud; geotsentrilise maailmapildi langedes oli Maa vabastatud talle kiriku poolt peale sunnitud positsioonist universumi kinniskeskmena ja loodusteadlaste vabadus uurida maailma kammitsematult teoloogilistest seisukohtadest aina avardus. Koos edusammudega teaduses tõusis eneseusaldus teisteski vaimutöö valdades, ja ehkki 17. sajandi pikas nn. vanade ja uute tülis vanad – st klassikalise antiigi ülimuse kaitsjad – tugevat vastupanu avaldasid, oli 18. sajandi alguseks selgesti ülekaalus uute veendumus, et antiigiga on võimalik võistelda ja selle saavutusi isegi ületada. Aegamisi oli oma kesksest positsioonist sunnitud taanduma ka Jumal: läbi 17. sajandi olid ametliku kiriku dogmasid murendanud mitmesugused ketserlikud voolud – sotsiniaanlus, arminiaanlus, kveekerlus jne –, valmistades pinda deismi esiletõusuks. Koos usu kadumisega aktiivselt maailma asju juhtivasse Jumalasse pidi aga paratamatult hingusele minema ka seni valitsenud teoloogiline, inimühiskondi ja nende ajalugu jumaliku lunastusplaani suure täideminekuna käsitlenud ajalootõlgendus.

Jätkusõja alates valmistus Soome Karjala kannast tagasi vallutama. Rünnakut valmistati ette, saates Karjala kannasele kaugluureüksusi koguma andmeid vaenlase vägede grupeeringute kohta ja häirima transpordiühendusi. Esimene neist kaugüksustest oli üksus Tolvanen. Missioonile saadeti kaheksa Karjala kannasel üles kasvanud noort meest, kes naasid mööda metsi oma kodukanti – seekord relvastatult. "Rünnaku eel" räägib nende loo. Raamat põhineb kaugüksuse luurajate meenutustel ja ulatuslikul arhiivimaterjali läbitöötamisel. Teos kirjeldab Soome eriüksuste sünnihetke ja äärmuslikke tingimusi, milles kaugluureüksused viibisid. Sõjaajaloolane Mikko Porvali kirjeldab tavapärasest põhjalikumalt nii operatsioonil osalenud kaugpatrulli mehi kui ka ekspeditsiooni eesmärke, elluviimist ja tähendust. Teose erakordselt ulatuslik allikmaterjal pakub lugejale haruldase killu autentsest luureajaloost.

Varem on Mikko Porvalilt eesti keeles ilmunud raamat "Operatsioon Hokki".

Rahvusvaheliste menukite autori, enam kui viiskümmend aastat spionaažist kirjutanud Gordon Thomase raamat heidab asjaosaliste mälestustele ja hinnangutele tuginedes pilgu kahe sajandivanuse Briti riigiasutuse, sisejulgeolekut turvava MI5 ja välisluuret toimetava MI6 nii kordaminekute kui ka äparduste poolest ühtviisi rikkasse ajalukku. Need kaks on tänapäeva maailma vanimad luureteenistused, pikemale ajaloole võivad pretendeerida vaid Vatikani spioonid ja Hiina salaluure.

"Seksuaalvägivald ei ole ainult naiste asi, see on kogu maailma asi."

Venemaa pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid, kasutab seksuaalvägivalda sõjarelvana, häbistab ja ähvardab ohvreid sotsiaalmeedias. Vene sõdurid piinavad ja vägistavad valimatult. Esimesed pealkirjad Venemaa sõjakuritegudest Ukrainas jahmatasid kogu maailma. Läänest vaadatuna jõhker, mõistuse ja südamega käsitamatu vägivald on Kremli jaoks kainelt kaalutletud tegevus, põliste valitsemistavade ainuloomulik jätk. Keskvõimu paanilise püüdlusega riigis võim säilitada käib kaasas eesmärk vaigistada naiste hääled. Venemaa on Ukrainas kasutusele võtnud oma igivana vallutuste käsiraamatu, mille põhjal tegutses Krimmis juba Katariina II ja mille laiendatud versiooni rakendas Nõukogude Liidus Stalin. See sügavalt mõjuv essee käsitleb agressioonisõda Ukrainas Venemaa imperialismi ja mineviku valguses ning lahkab põhjuseid, miks Moskva huvi on vaigistada just naised, nii oma riigis kui mujal. Venemaa sõda Ukrainas on ühtlasi sõda võrdõiguslikkuse vastu. Veendumusi on raske murda, isegi kui tõsiasjad on kandikul kätte toodud.

Sofi Oksanen avab sõdadevaba Euroopa illusioonis suikuva lugeja silmad. Autori sirgjooneline käsitlus ei kõneta läbi lillede, vaid läbi faktide, laskmata pilku ära pöörata.

Sõdurid vastupanus – need olid kõik need, keda Wehrmacht algul omada ei tahtnud, keda natsionaalsotsialistid ei pidanud "väeteenistuse vääriliseks". Paljud neist olid põrandaalused võitlejad, kes olid režiimivastasuse tõttu vangis või koonduslaagrites. 1942. aastal aga, kui Saksamaa vallandatud sõda oli võtnud maailmasõja mõõtmed, langenuid oli sadu tuhandeid ja Saksa armeed hakkas aina enam pitsitama sõdurite põud, värvati kiiruga loodud trahvidiviisi isegi need, kes varem selleks ei kõlvanud. Natsiriigi mundrit pidid kandma ja trahvidiviisis sõtta minema need, kes olid võidelnud türannia vastu ja vabaduse eest. Natsionaalsotsialistlik diktatuur andis relvad kätte oma vihavaenlastele. Natsidevastasest võitlusest need sõdurid siiski ei loobunud. Nad jätkasid oma võitlust kõikjal, kus võimalik, ja seda ka siis, kui seljas oli Wehrmachti munder. Raamat räägib kaheksa mehe loo ja seda meeste endi sõnadega.

"Soome marssal C. G. Mannerheim" on viies Veijo Meri raamat eesti keeles. Tõlkija Endel Mallene on nimetanud seda ajalooliseks esseeromaaniks, kus peategelase kujunemisloo ja elutöö kõrval jälgitakse mitmes seoses juba möödunud sajandi lõpust peale ka Soome, Venemaa ja Euroopa ajalugu üldisemastki vaatenurgast nähtuna.

Kuidas soomlane teenib? Kui rikkad on rikkad ja kui vaesed on vaesed? Kuidas tuleb toime talunik? Mida otsustab Eduskund ja mida määrab Soome Pank? Kust hangib Soome kõrgtehnoloogiat? Milline on kultuuriimport? Seda ja palju muudki näitab majandusteadlasest publitsisti röntgenipilt Soome riigist ja ühiskonnast. Ühelt poolt on autori teravapilgulise, irooniaga vürtsitatud analüüsi objektiks Soome ajalugu, millest "suurema osa pole teinud soomlased ise, vaid Rootsi kuningad ja Vene tsaarid", see kuidas iseseisvunud Soome püüdis visalt valida endale "väära ajalugu" ("kodanlus hankis sõpru kaugelt ja vaenlasi lähedalt") – kuni lõpuks leidis nii soomlasi endid kui naabreidki rahuldava eriseisundi kahte leeri lõhenenud Euroopas. Teiselt poolt osutab autor arengutendentsidele, mida argisoomlane ise ei näi märkavatki – nn läänestumisele, mis tähendab Soome kapitalituru integreerimist Läänega, majanduse avamist spekulatiivsele kasiinokapitalismile ja soomlase teadvuse allutamist anglo-ameerika väärtusorientatsioonile

Kuidas Soome Stalini sihikult kolm korda pääses? Kuidas kujunes Soome saatus Stalini kui otsustaja silmis? Kas Stalin suhtus Soomesse ja soomlastesse kuidagi eriliselt? Miks ta ei jätkanud 1940. aastal sissetungi? Miks diktaator taganes oma püüdlustest 1944. aastal? Miks jäi 1948. aasta ebaõnnestunud riigipöörde aastaks? Vastus peitub ka tänapäeval väga aktuaalsetes Soome ja Venemaa suhetes. Stalin on olnud üks tähtsamaid iseseisva Soome ajalugu mõjutanud üksikisikuid. Vähe on neid, kes oleks langetanud nii palju samasse kaalukategooriasse jäävaid otsuseid: Stalin otsustas Talvesõja alustamise ja lõpetamise, tema otsusega sõlmiti 1944. aastal Jätkusõja rahu, ning kui 1948. aasta alguses oli aeg otsustada, kas Soomest saab rahvademokraatlik riik või mitte, andis ta alguses gaasi, siis vajutas pidurit. Nende otsuste puhul võib rääkida Soome saatusest: kogu ühiskonna korraldusest, riigi iseseisvusest, kodanike elust ja surmast. Raamat keskendub Stalini otsustele sellistes Soomet puudutavates küsimustes, kus kaalukausil oli kogu Soome eksistents või vähemalt selle eksistentsi olemuslik laad. Kimmo Rentola teos ilmus Soomes 2016. aastal ja pälvis kohe ohtralt tähelepanu ja vastukaja nii Soomes kui ka mujal maailmas.

Esimese eestlasest autorina on ajaloodoktor Helmut Piirimäe köitvalt kirjutanud eesti rahvale tõsise algupärase ajalooraamatu 200 aastat tagasi Prantsusmaal puhkenud pöördelise revolutsiooni sündmustest ja tegelastest.

"Talvesõja diplomaatia" esmatrükk ilmus Soomes 1955. aastal. Kõigest kümme aastat pärast Teise maailmasõja lõppu oli selle raamatu ilmumine sensatsioon. Max Jakobsoni "Talvesõja diplomaatia" on niivõrd põhjalik ja tasakaalustatud käsitlus sõjast Soome saatuse pärast, et see on ajahambale edukalt vastu pidanud ning raamatust tehakse tänaseni kordustrükke. Max Jakobson (sündinud 1923 Viiburis) oli aastail 1948-1953 ajalehe Uusi Suomi korrespondent Londonis, hiljem Soome Washingtoni saatkonna pressinõunik, Soome välisministeeriumi pressiosakonna juhataja ja poliitilise osakonna juhataja, Soome esindaja ÜRO-s, suursaadik Stockholmis ning Soome Majandus- ja Poliitikauuringute Keskuse tegevdirektor. 1999. aastast on Max Jakobson rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimiskomisjoni eesistuja. Tal on paljude Soome ja teiste riikide aumärkide kõrval ka Maarjamaa Risti I klassi orden. Max Jakobson on avaldanud arvukalt poliitilise ajaloo alaseid teoseid ja 2002. aastal sai ta elutöö eest Soome riikliku preemia.