Tooted

Raamat "Andres Tolts. Maastik vaikeluga" saatis samanimelist näitust Kumu kunstimuuseumis (24.11.2017–01.04.2018). Nii näitus kui ka käesolev raamat kuuluvad väärikasse Eesti kunsti klassikute sarja, millega Kumu vaatleb 20. sajandi eesti kunstnikke, kelle looming on siinse kunstiajaloo jaoks laiemalt märgiline. Muuseumi klassikute sarjas on seni üles astunud Tõnis Vint, Raul Meel, Jüri Okas ja Leonhard Lapin. Samasse põlvkondlikku Eesti kunsti kontseptuaalsete uuendajate ritta kuulub kahtlemata ka Andres Tolts (1949–2014), kes mõtestas maalikunsti ümber disaini perspektiivist ja kujunes postmodernismi apologeediks Eesti kunstis. Raamatus uurib Liisa Kaljula varaseid Toltsi teoseid sots-art’i kontekstis. Eha Komissarov analüüsib Toltsi suhet kaasaegsete disainisuundadega, tema tegevust ajakirja Kunst ja Kodu toimetajana ning vaatleb Toltsi tegevust läbi postmodernistliku paradigma. Eero Epner kirjutab Toltsi huvist visuaalse kujundi ja sümboolsete süsteemide vastu, tema teoste maailmatunnetuslikust taustast ning suhtest kunsti- ja kultuuriajalooga. Artikleid täiendavad seni avaldamata väljavõtted Toltsi arhiivist, tema varased tekstid 1960. aastate lõpust ja 1970. aastate algusest, mis näitavad tollase noore kunstniku ideede ja huvide kujunemist. Lisaks on raamatus rohkem kui 150 reproduktsiooni, mis annavad ülevaate kõigist Toltsi loomeperioodidest.

Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsioon 4. korruse A-tiivas on mahukaim projekt, mille muuseum 2016. aastal oma 10. sünnipäeva tähistamiseks ette võttis. Väljapanek püüab kaardistada nõukogude aja kunsti arenguid ja mitmekesisust, pretendeerimata sealjuures rangelt kunstiajaloolisele ülevaatlikkusele. Peale kunstiteoste saab näha ka palju dokumentaalset materjali, mis annab huvitatuile võimaluse tutvuda mõne teose või kunstinähtuse tagamaadega. Käesolev raamat on koostatud lähtuvalt väljapaneku pea- ja alateemadest. Parema loetavuse huvides on raamatus järgitud selgemat ajalist kronoloogiat kui näitusel, kus ruumi spetsiifikast tingituna on ajatelge kohati painutatud, mõned teemad üksteisega ühendatud, teised jälle läbivad mitmeid ruume. Igast alajaotusest on esile tõstetud mõned kõige iseloomulikumad, huvitavamad, intrigeerivamad teosed, mille sisu ja tausta pikemalt selgitatakse. Kuna raamatul on kokku seitse autorit, siis on ka tekstid erinevad – see muudab terviku fragmentaarsemaks, kuid annab samas võimaluse näidata vaatepunktide ja nõukogude aja kunstist kõnelemise viiside paljusust.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis” (13.05.–09.10.2016). Näituse ja raamatu eesmärgiks pole olla kommentaar rahvusvahelise fotorealistliku kunsti foonil, vaid see uurib eesti hüperrealistlikku kunsti kui iseseisvat, kohalikele oludele ja ruumikogemusele tuginevat fenomeni. 1970. aastate keskpaigas ilmusid Eesti noortenäitustele teosed, mis olid maalitud ülimalt realistlikus laadis, aga midagi tundus nende juures justkui teisiti olevat. Laad, mis kiiresti leidis oma õige nime – hüperrealism –, levis noortekunstis kiiresti ning saavutas peaaegu koolkondliku tähenduse. Fotokunstilt laenatud kahemõõtmelise kujutusviisi imiteerimine ja uus motiivivalik tõi meie realismilembesse maalikunsti hoopis teistsuguse nägemise ja vaatamise kogemuse. See oli välispidiselt täpne ja kujutav, sisemiselt aga pärisreaalsust hülgav, vaid vahendatud ja töödeldud informatsiooni kasutav, ootamatult argine ja natuke kõle, romantiliselt kunstnikupositsioonilt distantseerunud.