Tooted

Sädelevalt humoorikas komöödia "Pisuhänd", mille Eduard Vilde (1865-1933) kirjutas 1913. aastal, paljastab eesti kodanluse kultuuritust ja karjerismi.

Ajalooline romaan

Eduard Vilde tuntud romaan "Kui Anija mehed Tallinnas käisid" (esmakordselt ilmunud 1903. aastal) kuulub kirjaniku ajaloolisesse triloogiasse. Erinevalt "Mahtra sõjast" ja "Prohvet Maltsvetist" tutvustatakse siin lugejale linnaolustikku – 19. sajandi Tallinna. Ka on "Anija meestes" sündmustiku keskpunktis üksikisiku saatus, samal ajal kui "Mahtra sõda" ja "Prohvet Maltsvetti" kannab võimas talupoegade liikumine.

Vilde parimaks teoseks peetav "Mäeküla piimamees" (1916) on jutustus vaesest talupojast Tõnust, tema iseteadvast naisest Marist ja rikkast mõisahärrast. See on lugu kokkulepetest, iseendaga toimetulekust, väärikusest, mõtlematuse hukatusest ja saatuslikust armukolmnurgast. Raamatu lugemise teevad nauditavaks Vilde kirjeldusoskus ja metafoorid. Selle raamatu peaksid kindlasti uuesti kätte võtma ka kõik need lugejad, kellel kunagi koolipingis vastav teos kohustuslikus korras juba läbi on loetud – positiivseid üllatusi on palju.

Romaani tegevus toimub uue talurahvaseaduse (1856) tuleku ajal. Vilde tegelased on terve elu uut seadust oodanud. Kui see viimaks 1858. aasta jüripäeval välja kuulutatakse, nähakse paragrah­ve isegi unes. Ent mõisahärrad käsivad uute kontrahtidega oodata, kuni kogu maa on uuesti välja mõõdetud. Rahutus liigub nagu «maruhoog üle maa». Teose kulminatsiooniks on talupoegade vastuhakk 1858. aasta suvel Mahtra mõisas ja nende karistamine 1859. aasta veebruaris. Vilde aga ei salga, et talupoegadele sai saatuslikuks nende oskamatus seadust tõlgendada. Sõja otsesed põhjused peituvad niisiis vastuolus ülesköetud lootuste ja seaduse talurahvale seletamisega venitavate sakste vahel.

Ajaloolise triloogia esimene raamat "Mahtra sõda" vaatleb feodaalhärra ja talupoja vahekordi, jäädes tegevustikuga mõisasse ja külla. Romaan keskendub uue talurahvaseaduse vastuvõtmisele ja sellega kaasnenud talurahvarahutustele.

esti kirjanduse klassiku Eduard Vilde (1865-1933) ajaloolise triloogia viimane teos käsitleb usuvahetuse ja väljarändamise vormis avaldunud talurahvaliikumist XIX sajandi teisel poolel. Olustikulise tausta loomiseks on kirjanik kasutanud trükiallikaid ja käsikirju ning käinud ise sündmustikuga seotud paikades Järvamaal, Krimmis ja mujalgi.

"Külmale maale" on Vilde üks õnnestunumaid ning täiuslikumaid teoseid. Siin on kujundirikkaid kirjeldusi, on psühholoogiliselt põhjendatud ja usutavad karakterid, on ehtsat vildelikku rahvakeelt. Seetõttu on "Külmale maale" saanud väga populaarseks.