Tooted

Teos 1967. aasta romaanivõistluselt. Mäemõisa (1944) Mets (1948) Aeg (1950)

Selles raamatus ilmuvad meie ette taas Sammalhabe, Kingpool ja Muhv, kes pärast linna vabastamist rottidest on saanud kuulsaks. Kuid kuulsus muutub väsitavaks ning naksitrallid otsustavad selle eest põgeneda puhkusele. Järjekordne seiklus algab sellest, kui kummaline daam otsustab Sammalhabeme röövida ja teda pidada lemmikloomana. Raamatu teises osas tuleb aga sõpradel päästa Muhv, kelle viisid endaga kaasa hundid. Naksitrallid peavad looduses üksi hakkama saama ja unistus mere äärde jõudmisest muutub üha keerulisemaks. „Jälle need naksitrallid“ on järg raamatule „Naksitrallid“. Eno Raua kirjutatud ja Edgar Valteri joonistatud naksitrallid on juba mitme põlvkonna raamatusõprade lemmikud.

Pärast seda kriminaalset lugu, kui Riho oli jätnud väikese Madise lihtsalt tänavale ja ise nurjatul kombel jalga lasknud, elas Peeter võrdlemisi ühetoonilist elu. Äikesepilved, mis algul ta pea kohale ähvardasid koguneda, hajusid võrdlemisi kiiresti. Hädavale, et Madisele haiglas süstimise asemel hoopis mingi nakkusevastane tablett sisse anti, läks üsna hõlpsasti läbi ja ema ei hakanudki lapse kehalt süstlajälge otsime ega võimaliku palaviku pärast muret tundma. Ning kui paar päeva hiljem jõudsid Peetri majja kuuldused kummalisest juhtumist tüdrukuks ümberriietatud poisslapsega, siis ei taibanud keegi seda sündmust kuidagiviisi Madisega seosesse viia. Nii et mingid otsesed ohud Peetrit enam ei varitsenud, selle eest aga hakkas talle tasapisi kallale kippuma igavus. Polnud õieti kellegagi mängida. Meelik, Jürnas ja Kaur, need küll kõndisid selle linnatüdrukuga alatihti ringi, kuid teadagi...

Meie ühe loetavama lastekirjaniku "Naksitrallide" -sarja esimene raamat, kus erinevate iseloomudega veidrad mehikesed Muhv, Sammalhabe ja Kingpool linnakese kassideohust päästavad. Parasjagu põnev, veidi naljakas ja looduselembeline muhedalt jutustatud lugu.

"Telefon helises. Küll helises ikka kiledalt, kurivaim ning visalt ja valjusti, lausa vihaga. Teravad signaalid puurisid mu pealuust läbi ja torkisid ärritavalt kuulmiskeskust. Ei jätnud järele, no mitte ei jätnud...Kes pagan võis üldse teada, et ma tagasi olen? Sõitsin ju lennujaamast taksoga koju ja vankusin sedamaid voodisse - seitse nädalat seal, see pole naljaasi, pealegi kui ollakse juba jõudnud kuldsesse keskikka. Võib-olla valeühendus?..."

Valik muinasjutte Fr. R. Kreutzwaldilt, J. Kõrvilt, J. Kunderilt, M. J. Eisenilt, E. Särgavalt, J. Parijõelt ja A. Jakobsonilt.

Jutustuse tegevus hargneb okupeeritud Eestis ühes väikelinnas, peategelasteks on kaks koolipoissi. Minategelasel, kes on selle jutustuse pajataja, laseb autor öelda: "Me olime kaks noorukit, peaaegu veel poisikesed. Meil polnud ühtki sõjariista ehk relva. Aga me lugesime end sõjas olevaks Suur-Saksa riigiga. Minu arvates on see sümboolne."