Tooted

Esimesi Eesti diplomaate Üllatav, et Eestimaal leidub veel kirjamees, kellest paljud tänapäeva lugejad pole midagi kuulnud, liiatigi tema raamatuid lugenud. See mees on Ferdinand Kull, kes avaldas ajavahemikul 1933-1940 neli raamatut. Siinsesse teosesse on koondatud ühiste kaante vahele tema kaks arvestatavamatteost, mis ilmusid algselt järjejutuna ajalehes "Vaba Maa" 1932. aastal ning raamatuina 1933. aastal. Need pajatavad autori sündmusterohkest elust Eestis mitmel võimuperioodil, põigates üsna sageli ja kauaks välisriikidesse, eriti Prantsusmaale. Lugeja saab täiendada oma teadmisi XX sajandi algul põhiliselt Tartus vähemusnoorte seas omaks võetud meelsuse ja sellest johtuvate tegude kohta. Võimalik, et kunsti- ja kirjandushuviline leiab tõsiasju Eesti ja välisriikide tuntud kultuuriinimestest. Kindlasti aga avastab ajaloohuviline raamatust Eesti Vabariigi sünni, tunnustamise ja püsimisega seotud fakte, mille hindamine jäägu asjatundjate hooleks.

Ferdinand Kulli mälestused jagunevad õieti kolmeks. Esimene osa käsitleb nooruki sotsialistlikku tunglemist ja vanglaelu aastail 1905–1909. Riia keskvangla raamatukogus loeb Kull keelatud kirjandust, ja mitte ainult Marxi "Kapitali", vaid ka "Praktilist juhatust pommide valmistamiseks"! Vanglas on linna parim saun ja eeskujulik köök, mida hilisemas elus harva kohtab. Sunnitöölt pääsemiseks sõlmib Kull vanglas fiktiivse abielu blondi kaunitari Lilli Ibrusega, kelle peigmees Nikolai Köstner kõike kiivalt pealt vaatab. Elu nagu karneval, ehkki kuskil sealsamas on uue aja ohtlikud märgid: just Riia oli tollasel Venemaal esimene koht, kus salapolitsei üks juhte Gregos (Greegus) asus juurutama julma funktsionaalset piinamist. Mälestuste viimane osa käsitleb Eesti välisdelegatsiooni tegevust 1918. aastal. Nagu diplomaatide mälestused sageli, on ka see toimunu päevikulaadne aruanne ning oma kunagiste valikute poliitiline ja juriidiline õigustus. Ajaloolastele annab see allikakriitilise lähenemise korral tänuväärset lisa Eesti riigi rajamise tundmaõppimiseks. Kulli mälestuste kreem ja kroon on nende keskne osa ehk meenutused eesti boheemkonnast Pariisis 1910–1917. Just siin maalib vaba mees vaba käega oma elu ilusaimat lõiku, mida ei tumesta ka pidev rahamure. Kui Tuglas on loonud meie Pariisi-müüdi kõrgstiilse kuvandi, siis Kull täiendab seda humoristliku vaatega altpoolt, jäädes ometi hea maitse piiresse.