Tooted

August Värt sündis ja kasvas Hiiumaal, kus merega kokkupuude lausa vältimatu. Muidugi ei jäänud tal märkamata, et kui keegi kaugemalt merereisilt koduranda saabus, siis ikka nii, et taskud raha täis, uurikett üle kõhu ja kuldhambad suus. Ka August soovis saada kapteniks, ainult et kesised olud ja noor iga ei lubanud teda veel merele. Loomulikult ei lähe kõik lepase reega, enne unistuse täitumist jõuab noormees töötada veel tellisetehases, pidada koja- ning voorimehe ametit ja maitsta ka vangimaja lahjat lurri. Aga ühel heal päeval, kui August laeva koha saab, läks sõit juba maailmameredele ja Ameerikassse.

Romaan jutustab meremehest, laevakaptenist, kelle sõda on perekonnast lahutanud. Tema saatuse jälgimisel on pööratud tähelepanu isiksuse väärtusorientatsioonide väljakujunemisele.

Kogumik sisaldab viit juttu: Lapsepöli Kui ma alles noor veel olin Kooliraha teenimas Tules kumava taeva all Proovitund Jutud loovad pildi rannaküladest pärit inimeste elust ja käekäigust kodupaigas ning kaugematel teedel; ajapiirideks on XX sajandi algus ja 1944. aasta sügis

Käesolevasse kogumikku on kirjanik talletanud mälestusi meremehe-teest. Need mälestused on tõsielulised, tihti täpsete nimedegagi, ja neid on heietatud peamiselt Tallinna Merekaubasadama pisikeses lootsitoas.

Veel enne, kui end kajutipõrandalt püsti jõudsin ajada, oli mulle selge, et miin. Muud see olla ei võinud. Kui ma just hiljuti laevaga Karlshamnis demagnetiseerimas käisin, siis võis küsimuse alla tulla ainult tavaline sarvedega.

Käesoleva jutustuse sündmustik vastab põhijoontes tõsioludele, ehkki kogu ainestik pole võetud teatud kindla laeva elust või üksikust reisist. Ka raamatu tegelased on leitud tõeliste meresõitjate hulgast. Kirjutamisel on kasutatud mootorlaeva "Loksa" laevapäevikuid, meeskonnaliikmete käsikirjalisi ülestähendusi ning suusõnalisi jutustusi. Ka minu enda mälestused ookeanisõitudelt olid mulle abiks.

Herman Sergo (1911-1989) sõitis koolivaheaegadel purjekal laevapoisina, lõplikult merele suundus ta 17-aastasena. Ta töötas üle viie aasta mitmesugustel välisriikide lippude all sõitvatel ookeanilaevadel madrusena, seejärel 1932.a. saabus ta tagasi kodumaale, kus teenis mereväes sundaega. Vabal ajal kuulas H. Sergo Tallinna merekoolis loenguid. Pärast sõjaväest vabanemist jätkas Sergo erialaseid õpinguid, töötades samal ajal tüürimehena. Kaugesõidukapteni kutse sai ta 1941.a. Suurest Isamaasõjast võttis H. Sergo osa Karjala rindel. Pärast sõda töötas ta kaubalaevastikus.

Romaani teine osa jälgib esimesest raamatust tuttavaks saanud inimeste käekäiku ligi 15 aastat hiljem, 1725-1726. Saarte ja rannakülade rootsi kogukonna võitlus oma vabaduse eest kestab, sel pinnal areneb dramaatiline konflikt romaani peategelase ja Kõrgessaare (Hohenholmi) mõisniku vahel.

Jutustusi ja olukirjeldusi

Romaan rahvapärimustes Ungru krahvi nime all tuntud Hiiumaa mõisnikust parun O. R. L. von Ungern-Sternbergist (1744-1811), kes saadeti karilejooksnud laevade riisumise ning rootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele.

"Rukkirahu" on üks neid väikesi aurikuid, mis olid 1930-ndail aastail tegevuses kaubaveoga Läänemere sadamate vahel. Jutustus rajaneb autori mälestustel omaenda meremeheelust ja muul tõsielulisel materjalil. Auriku "Rukkirahu" "prototüüp" ja suurem osa selle meeskonnast hukkusid 1941. aastal enne Osmussaarel asunud Nõukogude garnisoni evakueerimist sakslaste eest.

1946.-1947. aasta talvel, kui viibisin laevaga järjekordselt Tallinna sadamas, tuli pardale säärsaabastes noormees, hall tolmumantel vormi varjamas. Istus mu kajutis teispoole lauda ja võttis portfellist mingi paberi. "Teie toimiku täpsustamiseks vajaksime mõningaid lisaandmeid," lausus ta. "Asi seisab nimelt teie vanemates. Hiiumaal sääraseid isikuid igatahes ei ole ega ole kunagi elanud. Seal ei tunta Vassili Volki." Olin niisugust küsimust peljanud juba aastaid. Nüüd see siis lõpuks esitatigi. Kuid südameataki saamise või endast välja minemise asemel jäin imekombel täiesti rahulikuks. Tundsin, et sellele otseküsimusele ei saa olla kaht vastust, nüüd pean ütlema tõtt. Ülestunnistamine tähendas lõppu närveerimisele, unetutele öödele kodusadamas ja Vabriku tänava pisikeses toas. Hingasin sügavalt. "Mu passiandmed ei vasta tegelikkusele. Esinen juba aastaid võõra nime all. Tõeliselt olen Sergo, Herman Mihkli poeg."