Tooted

Käesolev trükis on julm raamat, sealhulgas vangla ja ka sõja muserdavast mõjust, kuid see pole kirjutatud siiski mitte elujulmuse väljavalamiseks. See on kirjutatud just nimelt vastupidisel eesmärgil. Et lugeja võiks romaani lõpetades tunda mõnesugust kergendust ja isegi rõõmu elust kui sellisest...

Eranditult kõikide siin teoses kujutatud isikute taga on reaalsed inimesed, keda olen tundnud oma elu erinevatel etappidel. Enamik neist on surnud. Kusjuures suur osa neist muutus niinimetatud korralike inimeste silmis elavateks laipadeks enne oma bioloogilist lõppu. Neid nimetatakse jätisteks, aga mina nii ei arva. Pigem vastupidi. Pigem on jätised need, kelle poolt on loodud kommunistlik või kapitalistlik põrgu, kus mõned ei pea lihtsalt vastu ja valivad enda jaoks tee, mida nimetatakse kergemaks vastupanuks. Mõni nende seast on olnud tõepoolest lurjus. Paljus siin teoses kujutatud isikud on aga olnud oma inimlike omaduste poolest sedavõrd kõrgel tasemel, et maailma papid, kindralid ja poliitikud pole väärt nende juuksekarvagi. Tavaliselt leitakse säherdustest inimestest kõneldes, et nende koht on hullumajas. Aga kummal pool aeda on hullumaja?

Kaks meest istuvad vaksalis. Nad vahivad perrooni, inimesi, suveööd, lonksavad õlut ja muudki. Ajast pole puudu kummalgi, sest üks neist on rongist maha jäänud ja teise jaoks paistavad kõik rongid juba läinud olevat… Ja üks meestest pajatab teisele ajakuluks oma lugu, elukunstniku lugu, kuidas on temast saanud see, kes ta on, kõigist sidemeist ja kohustustest vaba mees, keda ei ahista omand ega himud. Ootamatumaid pööranguid jagub lõpuni. Aga mis või kes see õigupoolest on, kes inimese saatust juhib ja sellesse kõige järsemaid kurve loob? Kas keegi kõigevägevam, või kaasinimeste teod ja tahtmised, või viimati inimene ise oma kurjuses ja headuses? "Perroon" on Jaan Tangsoo kolmeteistkümnes raamat.

Romaan on kirjutatud ühe prostituudina leiba teeniva naise sisemonoloogina. Kummalises nihestatuses segunevad selles argine igapäevaelu ja ööamet.