Tooted

Götz von Berlichingen. Raudkäega rüütel.” (näidend) – Draama toimub Saksamaal kuueteistkümnenda sajandi kahekümnendatel aastatel, kui riik oli killustatud paljudeks iseseisvateks feodaalseteks vürstiriikideks, mis kõik kuuluvad Püha Rooma impeeriumi võimu alla. Julge sõltumatu rüütel Getz von Berlichingen võitleb sakslaste iseseisvuse eest.

«Noorusest peale on mu hinges olnud ähmane soov ja tahe enesest seda, kes ma tõesti olen,» ütleb teose peategelane Wilhelm Meister enda kohta. «Wilhelm Meisteri õpiaastad» ongi Johann Wofgang Goethe romaan «isiksuse kasvatamisest», mille aluseks on humanistlik ideaal täisväärtusliku isiksuse igakülgsest vaimsest ja ühiskondlikust arengust. Kuna aga Goethe esialgsete kavatsuste kohaselt pidi teose keskpunktiks olema teater, võitleb Goethe oma romaanis diletantismi vastu kõigil kunstialadel, eriti aga näitekunstis ja tutvustab lugejaid XVIII sajandi teatriga ja rändnäitetruppidega. Wilhelm Meisteri elukäiguga seotud sündmuste kaudu saame laiahaardelise pildi selleaegsetest linnakodanluse ja aadli elust.

Käesolevas romaanis on kirjanik intuitiivselt ette näinud kogu XIX sajandi ühiskondlik-majanduslikku arengut ja kõigist neist muudatustest tulenevaid vaimseid ning kasvatuslikke konsekventse. Goethe viimased eluaastad olid täidetud selle tunnetamisega, mille tulekuks «aeg oli käes» ja mille tulekut peab kiirendama igaüks ksa või omaenda kaua hellitatud, kuid juba iganenud aegadesse kuuluvatest ideaalidest loobumise arvel. «Wilhelm Meisteri rännuaastates» ongi palju «loobumist» - inimlike ja kasvatuslike põhimõtete nimel esitab Goethe siin ideid, mis ulatuvad kaugele eemale klassikalisest ja kodanlikust kultuurist, mida luua ja süvendada Goethe ise esmajoones oli aidanud. Goethe loobub siin eraisikulise igakülgsuse ideaalist, - üksikisik peab end mingil ühel alal välja arendama ja lisama omapoolse panuse ühiskonna hüvanguks.