Tooted

"Jah," tegin abitu katse. Minu arvates Joosef eksis mingis mõttes, aga ma ei mõistnud, milles. Ta oli liiga ebakonventsionaalne. Ta heitis pikemata kõrvale kõik need väärtused, millega mina olin harjunud. "Teil võiks olla korralik korter, võib-olla teenija, võiksite osta rohkem raamatuid, käia teatrites, saaksite paremat toitu, kõik oleks puhas... Oh, ma ei oska seletada, kuid eks te saa aru, kuhupoole ma tüürin." "Jah, aga ma ei igatse millegi säärase järele," seletas Joosef kergelt närveldades, kui ta ei suutnud mind panna mõistma oma kummalisi seisukohti. "Põrgu päralt, sellest paremat erakat ei oska ma ette kujutadagi. Siin on kodune ja kõik asjad on niisugustes kohtades, et ma leian nad kohe üles. Kui asju oleks rohkem, jääksid need vaid ette. Mul on suurepärane vaade ja tapeedid on ka ilusad." "Oi, Joosef!" tundsin õudust. "Kas teil üldse maitset ei ole? - Ja kui see kirjutuslaud on korras..." - Ma ei suutnud vängemaid sõnu leida, hingeldasin vaid. "Kirjutuslaud... Te naised olete kõik täpselt ühesugused." Originaali pealkiri: Ihmeellinen Joosef

Maailmakuulsa romaani "Sinuhe" autori põnev ja pingeline ajalooline romaan kirjeldab 1453.a. toimunud Konstantinoopoli piiramist. Teoses põimunud võitluse võimu, vabaduse ja armastuse vahel on autor suutnud nii visuaalselt ja emotsionaalselt edasi anda, et kohati tundub teos monumentaalmaalina lahti rulluvat.

Kõik peategelased selles romaanis on ajaloolised isikud ja nende saatusi on üldjoontes tõetruult kujutatud.

Originaali pealkiri: Kaarina Maununtytär

Pururikas mõjuka kontserni osanik Bruno Rygseck leitakse ühel hommikul oma vannitoast uppununa. Tegu näib olevat ilmse õnnetusjuhtumiga. Kuid nutikas komissar Palmu, keda lugeja tunneb juba Mika Waltari eelmise kriminaalromaani "Kes tappis proua Skrofi?" põhjal, aimab mõrva, milles kahtlustatavate ringi satuvad just kadunu lähedasemad sugulased, kes kõik on eelmisel õhtul majas veidralt pidutsenud.

Soome kirjandusklassiku lühiromaanis on kujutatud kahe erinevaist maailmadest inimese saatuslikku kohtumist äärmuslikus olukorras II maailmasõja künnisel.

Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael El-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat Jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse.

 

I köites on kolm esimest raamatut:

• Palverändur Mikael
• Maadleja Antar Alžiiri linnas
• Vabastaja saabub merelt

Kümme raamatut Mikael Carvajali ehk Mikael El-Hakimi elust aastail 1527-38, kui ta oli tunnistanud ainsat Jumalat ja andnud end Kõrge Värava teenistusse:

4. Giulia

5. Piri-reis ja prints Dzaihangir

6. Viini piiramine

7. Islami valgustaja kojutulek

8. Maja Bosboruse rannikul

9. Roxelane

10. Suurvesiir Ibrahimi õnnetäht. Mikael Karvajalg

Soome XX sajandi kirjandusklassiku Mika Waltari rahvusvahelise maine saavutanud romaan, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust. Teose on tõlkinud Johannes Aavik ja tõlge ilmub muutmata kujul. Järelsõna: Mart Mägger

Eesti keeles on Waltari tähtsamad teosed enamjaolt olemas. Õige mitmeid, eriti lühiromaane anti välja juba enne sõda. Sügaval Vene ajal ei olnud meil siin Waltari avaldamine mõistagi lubatud. Nõnda saigi Waltari eesti tõlgete kirjastajaks pikkadeks aastateks Välis-Eesti kirjastus „Orto” Kanadas. Kuid kodu-eestlased olid rasketel aegadel osavaks õppinud. Waltari raamatuid jõudis keeldude kiuste ka Eestisse, neid loeti hoolega, ja loeti ka „Sinuhet”, mille „Orto” avaldas suure keelemehe Johannes Aaviku tõlkes 1954. aastal. Uue iseseisvuse saabudes olukord muutus ja waltareid ilmus meil tihedasti. Aga kui täpsemalt järele vaadata: mitmed Waltari teoste uued väljaanded on uues tõlkes. Miks? „Mis Aaviku tõlkega siis lahti on, et nüüd uut teete?” on minult küsitud. Ega ei olegi midagi, tõlge lihtsalt vananeb viiekümne aastaga. Pealegi elas Aavik Rootsis. Seletuse annab ka Eestis väljakujunenud tõlkekultuur. Eestis on kombeks täpne ja autoritruu tõlge, mis muidugi ei tähenda, et tohiksime tõlkida puiselt või sõna-sõnalt. Mäletan, kuidas koolitüdrukuna kusagilt laenuks saadud „Sinuhet” lugesin. Egiptus tundus nii põnev ja sõnastus nõnda eksootiline, kuidagi võõrapärase hõnguga. Nüüdseks tean, et Aaviku tõlkes on väga palju teda ennast ja tema keeleuuendust. On ka libastumisi ja väljajätteid. „Sinuhet” ongi tõlgitud eri maades erineval moel ning mitte alati ei ole tulemus päris Waltari ja päris „Sinuhe”. „Sinuhe” on maailmas kõige loetum ja tuntum Soome romaan. Seda on tõlgitud 41 keelde, raamatu ainetel on vändatud Hollywoodi menufilm. Tean inimesi, kes „Sinuhe” iga aasta üle loevad. Ka meil tuntud Soome intellektuaal Erkki Toivanen meenutab, et kohtus Kairos kahe haritud Briti egüptoloogiga. Mehed olid noorest peast „Sinuhet” lugenud ja see oli otsustanud nende erialavaliku. Helsingi raamatulaadal hääletasid külastajad „Sinuhe” kõigi aegade parimaks raamatuks. Soomes on „Sinuhest” avaldatud üle 57 trüki. Piret Saluri, tõlkija

Mika Waltari laiahaardeline ajalooline romaan „Turms, surematu” käsitleb ühe ajaloo saladuslikuma rahva – etruskide – allakäiku teiste Vahemere-äärsete rahvaste ajaloo taustal. Romaanis põimuvad tõde ja väljamõeldis, müstika ja reaalsus. Ometi tõdeb lugeja, et inimene on viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul jäänud samasuguseks inimeseks nagu ikka kõigi oma kirgede ja nõrkustega. Selles romaanis on esikohal inimesed ajaloo taustal, ajalugu omakorda kujuneb aga inimeste tegude varal. Nii nagu see on olnud ja jääb. Waltari on väga hea ajaloo tundja ja suur kirjanik. See kombinatsioon annab romaanile harukordse tõetruuduse ja vaba mõttelennu ühenduse, millest sünnib erakordne lugemiselamus.

Valimik sisaldab kolme lühiromaani soome 20. saj. kirjanduse suurkuju Mika Waltari (1908-1979) lühiproosa paremikust: "Võõras mees tuli tallu" (1937), "Fine van Brooklyn" (1938) ja "kuumaastik" (1946). Neist viimane ilmub eesti keeles esmakordselt, esimene uues tõlkes (varasem a. 1938) ja teine redigeeritud kordustõlkena (varasem a. 1969).