Tooted

Raamat võtab kokku ja asetab üldisemale taustale kõik, mida me seni teame Pirita kloostri kohta – alates püha Birgittaga seotud imeteost Põhja-Eesti rannavetes, mis ilmselt saigi kloostri siiakanti rajamise ajendiks. Põhjalikult on juttu kloostri asutamise tagamaadest, kloostrikompleksi ehitusest, kirikuteenistustest, pea lõppematust laulust, mis birgitiinide kloostreis kõlas ning palju koolitatud nais- ja meeshääli nõudis, konventide igapäevaelust, maavaldustest ja majandustegevusest, tülidest naabritega – sealhulgas Tallinna raega, kellele ei meeldinud sugugi kloostri juures peetavad laadad ja tegus sadam Pirita jõe suudmes –, palverännakutest, suhetest paavstide, siinsete piiskoppide ja oma orduga, reformatsiooni mõjudest ja tagajärgedest. Pirita klooster ei hävinud Liivi sõja päevil, nagu üldiselt arvatakse, vaid tegutses jõudumööda edasi ka pärast rüüstamisi, viimases faasis eelkõige tütarlastekooli ja varjupaigana, ning kustus alles kolmkümmend aastat hiljem, kui Rootsi võimud edasise eksistentsi majanduslikult võimatuks muutsid. Nii pikalt suutis see katoliikliku vaimsusega institutsioon vastu pidada vaid tänu tarmukatele abtissidele ja kloostriõdedele, kellest paljud olid kohalike aadlisuguvõsade liikmed. Ruth Rajamaa (1939) on väliseesti psühholoog, kes kaitses oma doktoritöö keskaegse Vadstena birgitiinikloostri nunnade teemal ja on seejärel hulk aastaid uurinud Pirita kloostriga seonduvat.