Tooted

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.