Tooted

Mida sina viimati kahetsesid? Kahetsust tunnevad kõik, olgu see siis millegi tegemise või tegemata jätmise pärast. Daniel H. Pink, menukite „Millal“ ja „Liikumapanev jõud“ autor, on nii USAs kui ka ülemaailmselt korraldanud kahetsusuuringuid, milles võttis selle universaalse emotsiooni lähema vaatluse alla. Negatiivsed tunded on terve aju ja küpse mõtteviisi tunnus, samuti väidab Pink, et mõõdukas kahetsus muudab meid paremaks, kuna annab eelduse õppimiseks ja arenguks. Kui meenutame ja isegi võimendame oma varasemaid vigu, aitab see edaspidi langetada paremini läbi kaalutud otsuseid, kasvatada sihikindlust ja parandada sooritust. Negatiivsete tunnete allasurumine lükkab vaid edasi nendega silmitsi seismise hetke ja loob pettekujutelmi, hea pole ka teine äärmus ehk neile tunnetele täieliku voli andmine – see võib viia meeleheiteni. Ennekõike on tundeid tarvis analüüsida, et nende tekitatud ajutine stress enda kasuks pöörata. Võti seisneb tasakaalu leidmises: kuidas käsitleda kahetsust võimalusena õppetunniks, ilma et see meid määratlema hakkaks? Iseennast ei ole vaja vigade tõttu mitte hukka mõista, vaid õppida aktsepteerima. Rohkete kahetsusuuringust pärit näidete najal on Pink paigutanud kahetsused nelja kategooriasse, millest joonistuvad omakorda välja neli peamist inimlikku vajadust: stabiilsus, areng, headus ja armastus. Selgub, et tuumkahetsused on koondunud just käest lastud võimaluste ja täitmata jäetud kohustuste ümber. Kahetsusele õigesti lähenedes on aga võimalik jõuda täisväärtusliku eluni, sulandades meie ees laiuvad kohustused ja võimalused sujuvalt ühte. Autor pakub välja hõlpsasti järgitavad võtted, mis aitaks meil kiiremini ja tõhusamalt endale seatud eesmärkide poole pürgida.

„Kuidas vältida kliimakatastroofi“ selgitab, mida on vaja inimkonnal teha selleks, et hüpata viimases peatuses maha kiirrongilt, mis tuiskab vältimatu katastroofi poole ning miks usub Bill Gates, et me saame sellega hakkama. 51 miljardit tonni on kasvuhoonegaaside kogus, mille paiskame igal aastal atmosfääri. Null on number, mille poole peame püüdlema, ütleb Gates. Põhjus on lihtne: kasvuhoonegaasid hoiavad soojust kinni, tõstes maakera keskmist pinnatemperatuuri. Mida kõrgem see on, seda keerulisem on inimkonnal ellu jääda, õitsengust rääkimata. Seega on kliimamuutuse üheks võtmeküsimuseks, kuidas toota puhast energiat, mis oleks sama soodne ja töökindel kui fossiilkütus. Gates tunnistab isegi, et nii mõnegi silmis ei pruugi ta olla just parim mees kliimamuutuste teemal sõna võtma: lõppude lõpuks kuulub talle mitu suurt maja, ta lendab eralennukitega jne. Ent näidake Gatesile probleemi ja ta sööstab otsima viise, kuidas seda lahendada. Just sel põhjusel on ta paigutanud enam kui miljard dollarit arendustesse, mille puhul on lootust, et need aitavad maailmal nulli jõuda. Ta panustab roheenergia algfaasi teadusuuringutesse, investeerib paljulubavatesse roheenergiafirmadesse, toetab seadusandlust, mis võiks anda hoogu murrangulistele saavutustele üle maailma ning ärgitab kõiki teisigi, kel selleks vähegi ressurssi, sama tegema. Raamatus „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ pakub Gates välja mitmeid lahendusi, mille abil pöörata inimkond ühes meie planeediga kliimakatastroofi kursilt kõrvale. ¤ Esimene peatükk selgitab, miks on vaja jõuda nulli ning mida teame (ja mida mitte) sellest, kuidas hakkab temperatuuri tõus meid mõjutama. ¤ Teine peatükk keskendub väljakutsetele, millega tuleb meil paratamatult rinda pista. ¤ Kolmas peatükk harutab lahti segadust tekitavad statistilised näitajad ning kliimamuutuste-teemalised küsimused. ¤ Peatükid neljandast üheksandani kirjeldavad valdkondi, kus võib tehnoloogia kasuks tulla ja kus on veel läbimurret vaja. ¤ Viimased peatükid keskenduvad seadusandlusele ning sammudele, mida saab igaüks astuda, et nullile lähemale jõuda. Olgu tegu vastutustundliku kodaniku, ettevõtja või poliitikuga, absoluutselt igaüks saab inimkonna ning meie planeedi heaolu nimel midagi ära teha. Visionäär Gates lükkab oma raamatuga „Kuidas vältida kliimakatastroofi“ mõtted liikuma, et need seejärel tegudeks teha.

Erinevalt lahenduste otsimisest näitame tülitsemisel üles erakordset nutikust, leiab Michael Brown: enne veel, kui väike inimene tähistab oma kaheksandat sünnipäeva, on ta pidanud oma lähedastega maha üle 89 000 tulise tüli. Uuringud kinnitavad sedagi, et kuni 90% konfliktidest ei jõua kunagi lahenduseni. Brown käib oma raamatus „Ma pole nõus“ välja värske vaatenurga, kuidas üha vihamas ühiskonnas teistega mõistlikult arutleda ning läbi rääkida. ÜRO arvutuste kohaselt kasvab maailma rahvaarv 2050. aastaks 10 miljardini. Rebimiseks ei lähe mitte ainult nappide ressursside pärast – ka meie ideed, veendumused, ideoloogiad hakkavad limiteeritud eetriaja nimel üha ägedamalt võistlema. Samas on saanud mõistest „kompromiss“ sõimusõna: tihti tembeldatakse äri- ja poliitikamaailmas kuldse kesktee otsijat ambitsioonituks nõrgukeseks. Raamat „Ma pole nõus“ kirjeldab metoodikat, mis võimaldab mis tahes tüliküsimuses või läbirääkimistel – võrdõiguslikkusest keskkonnakaitseni, palgatõusust ametikõrgenduseni, sooküsimustest geopoliitikani – oma arvamustele truuks jääda ning lahendustega edasi liikuda. Brown näitab organisatsioonikultuuri, aga ka suhteid – nii paari-, pere-, sõprus- kui ka kogukonnasuhteid – sootuks teises valguses.

Mis on õigupoolest gaasikeeramine ehk sohutamine? Eestikeelne termin pole veel ehk nii levinud kui selle ingliskeelne vaste gaslighting, mis viitab psühholoogilisele manipulatsioonile ja emotsionaalsele kuritarvitamisele. Kõlab juba tuttavamalt? Kas olete kuulnud kedagi endale ütlevat: Ma pole seda kunagi väitnud, ilmselt mäletad midagi valesti. Sa oled lihtsalt liiga tundlik, muud midagi. Ära reageeri üle. Kust sa seda kõike võtad? Sa mõtled asju välja. Kui jah, tuleks kaaluda, kas tegemist võib olla varjatud emotsionaalse vägivallaga. Gaasikeeramise puhul üritab usaldatud kaaslane teis põhjustada kõhklusi, õhutada ebakindlust ja tekitada segadust. Inimese reaalsustajuga manipuleerimisel võivad olla tõsisemadki tagajärjed kui füüsilisel vägivallal. Dr Robin Stern on nähtust uurinud juba kolm aastakümmet, näidates sohutamise mõju sellest puudutatud inimeste eludele. Ebatervetes suhetes tekitab gaasikeeramine palju valu ja segadust; isegi kui manipuleeritu saab aru, millega tegu, on tihtipeale raske leida õigeid tööriistu olukorrast väljumiseks. „Maatasa manipuleeritud“ on teie suunajuht sellel teel. Autor seletab põhjalikult lahti psühholoogilised põhjused, miks üleüldse gaasikeeramisega kaasa minnakse, aitab paika panna konkreetse tegevusplaani, harjutada enesekaastunnet ja leida tegevusi, mis toetaks keha ja vaimu eest hoolitsemist pärast gaasi kinnikeeramist. Raamatus esitatakse küsimusi, mille üle reflekteerida, et tunda ära ohumärgid ja gaasikeeraja tüübid oma isiklikes suhetes, samuti on toodud harjutused vaidlustest eemaldumiseks ja eneseanalüüsiks. Emotsionaalne vägivald ei ole paratamatus; leidke taas oma prioriteedid ja määrake ise rada, mida mööda astute.

Kust on tekkinud sügavalt juurdunud idee, et ainus viis edu saavutada on püüelda täiuslikkuse poole? Täiuseiha vaatab meile vastu reklaamidest, filmidest ja sotsiaalmeediast ning on paraku kandunud üle ka päris ellu: akadeemilise edu kultus, iluideaalid, lapsevanemate surve teha kõike „õigesti“, auahnust õhutav töökultuur jne. Mida rohkem näiliselt ideaalset elu enda ümber näeme, seda enam veendume, et oleme ka ise õnnelikud ja edukad vaid siis, kui saavutame endale seatud ideaalid. Päriselt toob taoline kollektiivne hoiak aga kaasa ebakindluse ja pideva rahulolematuse: alati jääb midagi puudu. Põlgame iseenda puudusi, seda, mis teeb meist inimesed. Kuidas leppida ebatäiuslikkusega ja elada iseendaga rahujalal? Raamatu autor Thomas Curran, samuti hingelt perfektsionist, on selle teekonna läbi teinud ja teab, et perfektsionism ei ole muud kui paradoks, saades ajapikku paljude meie hädade allikaks. Ühena vähestest maailmas on ta teemat ülikooliprofessori rollis süvitsi uurinud ning selgitab, kust täiuseihalus alguse saab, miks see on negatiivne mõtteviis ja kuidas võiks kultuuriruum areneda paremuse poole, kui lubame endil käiku aeglustada, tagasi minna või lausa ebaõnnestuda.