Tooted

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro viies romaan „Kui me olime orvud” paiskab detektiiv Christopher Banksi keset Teise maailmasõja eelõhtul Jaapani vägedest okupeeritud Shanghai karmi reaalsust. Shanghai on ühtlasi Christopher Banksi lapsepõlvelinn, kus jäid kadunuks tema mõlemad vanemad: ema, kes avameelselt kritiseeris brittide laastavat oopiumiäri Hiinas, ja ka isa, kes töötaski muuhulgas just oopiumiäriga tegelevas suurfirmas. 1937. aastal naaseb detektiiv Shanghaisse, et alustada kadunud vanemate otsinguid. Nagu Ishiguro puhul tihtipeale, märkab lugeja üsna pea, et Banks pole kuigi usaldusväärne jutustaja – piirid tema sisemaailmas valitseva kaose ja ümbritseva segaduse vahel kipuvad hajuma. Valusa lõpplahenduseni jõuab peategelane Shanghai põlevates vaestekvartalites, mis sarnanevad pigem painajaliku unenäoga. Ishiguro loomingu üheks läbivaks teemaks on elust välja lõigatud või sügavale maetud saladused, mille toob päevavalgele juhuslik, kuid ometi vältimatu kokkupuude mõne teise elu valupunktidega. Õhustikult meenutab romaan kõigiti turvalist klassikalist kriminaalromaani, lastes samas aimata pinna all varitsevat irooniat ja kõhedust.

Nimekas pianist Ryder saabub Kesk-Euroopa linna, kus tema hotellituba osutub ta poisipõlve magamistoaks Inglismaal, ning tasapisi hakkab talle meenuma, et portjee tütar ja tütrepoeg on tema naine ja (kasu)poeg. Nii portjee, hotelli juhataja kui ka viimase poeg, nagu ka terve hulk teisi linnakodanikke, ründavad pianisti kõikvõimalike tungivate isiklike palvetega, külastuse ametlikku ajakava talle aga ei näidatagi ning banketile viiakse ta hommikumantlis ja toatuhvlites. Linnas valitseb kriis, sest kultuurielu peamine tugisammas tšellist Christoff, kelle ümber linna kunstieliit oma elu on keerlema pannud, pole nende usaldust õigustanud. Tuleb leida uus iidol ning sellega on mingil salapärasel moel seotud kogu linnarahva õnn ja hea käekäik. Selgub, et linna tuntuim joodik Brodsky on kunagi olnud dirigent ning tema mainet püütakse taastada, hoides teda kainena ning näidates teda linnarahvale auväärt seltskonnas – see üritus peakski tipnema Ryderi esinemisega, kusjuures orkestrit juhatab Brodsky. See Kazuo Ishiguro 1995. aastal ilmunud romaan on kriitikuid ühtaegu vaimustanud ja nörritanud. Kindlasti on see omaette maailm, kus välised olud ja sündmused võivad igapäevaelust päris palju erineda, kuid seda täpsemalt on kaardistatud mõtete ja tunnete unenäolisi maastikke.

Višnu on suremas. Ta lebab ühe Bombay kortermaja trepimademel ning samal ajal, kui ta jõukamad naabrid ei jõua kuidagi kokkuleppele, kus talle kiirabi peaks kutsuma, juurdleb tema, kas ta pole äkki jumal Višnu, mitte ainult oma maja, vaid kogu universumi kaitsja. Samas keeb tema ümber selle trepikoja igapäevane elu kogu oma kentsakuses. Veidravõitu ja groteskne, ent värvikas tegelastegalerii kajastab küll kaasaegse India linnaühiskonda, kuid samas ka tihedalt koos elavate inimeste kogukonda üldse.

Manil Suri on sündinud Bombays ning töötab praegu Ameerikas matemaatikaprofessorina. "Višnu surma", tema meisterlikku esikromaani on kriitikud võrrelnud nii maailma romaaniklassikaga, kui ka näiteks Arundhati Roy "Väikeste Asjade jumalaga".