Tooted

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Marcel Prousti romaanisarja „Kadunud aega otsimas“ on sageli nimetatud üheks 20. sajandi mõjukaimaks kirjandusteoseks. Sarja teine köide „Õitsvate neidude varjus“ lisandub senistele eestindustele „Swanni poolel“ (1. köide), „Soodom ja Gomorra“ (osa 4. köitest) ja „Taasleitud aeg“ (viimane, 7. köide). Hoolimata tegelaste kordumisest saab kõiki köiteid selles sarjas lugeda omaette romaanidena. Ning on tõenäoline, et just „õitsvatest neidudest“ alustas Proustiga tutvumist suur osa kirjaniku kaasaegseid, kuna esimene köide ei teeninud avalikkuses erilist vastukaja, teine aga võitis 1919. aastal maineka Goncourti auhinna ja tegi Prousti üleöö tuntuks. „Õitsvate neidude varjus“ katab jutustaja elust perioodi, mida laias laastus nimetatakse murdeeaks ja mis isiksuse kujunemises üldist arusaamist mööda ongi murrangulise tähtsusega. Siin saab minategelane oma esimesed õppetunnid armuasjades, mida järgmistes osades sügavuti lahatakse. Ning siin leiavad aset ka mõned kõige tähtsamad episoodid kirjanikuks saamise keerukas loos, mida kogu romaanitsükkel enesest kujutab. „Õitsvate neidude“ emotsionaalne heitlikkus pakub äratundmist paljudele, kel meeles omaenese teismeea triumfid ja kriisid. Nimelt see köide „Kadunud aja“ tsüklist on tulvil kõige suuremat janu elu, ilu ja armastuse järele, nimelt siin leidub kõige rohkem poeetilisi looduse- ja meeleolukirjeldusi, nimelt siin on seltskondlike ja isiklike pürgimuste kriitikasse segatud kõige rohkem humoorikat eneseirooniat.