Tooted

1794. aastal, kaks aastat pärast kuningas Gustav III surma, valitseb Rootsimaal segadus ja korruptsioon. Rahvas on sõjast, haigustest ja julmusest muserdatud ning vireleb vaesuses. Selles kurjust täis maailmas uurivad ühekäeline sõjaveteran Mickel Cardell ja varalahkunud juristi Cecil Winge noorem vend Emil pulmaööl julmalt tapetud pruudi Linnea Charlotta mõrva. Iseennast süüdistav masenduses peigmees Erik Kolm Roosi on paigutatud hullumajja. Kes on aga selle koletu teo kavandaja, kes on tegelik mõrvar? Sarnaselt juba sama autori eelmisele raamatule „Stockholm 1793“ on teose ajastu ja olustiku kirjeldamisel autorit suurel määral inspireerinud Carl Michael Bellmani laulud.

Ta jõudis mõtelda: Sellest pole midagi, ma võin pidurdada mootoriga. Siis oli ta kurvist väljas ja silmas rahvuskaartlast, kes umbes kolmekümne meetri kaugusel autole ette hüppas ja peatumiseks märku andis. Kaks meest seisid teeserval. Nende rattad olid madalate põõsaste najale toetatud. Tal polnud valikuvõimalust. Ta sõitis edasi. Teele tormanud rahvuskaartlane jõudis vaevu kõrvale karata, kui ta juba valvepostist mööda vuhises. Tagant ei kuuldunud ühtegi lasku. Willi Mohr ei kartnud. Ta peas välgatas mõte, et nüüd, kui ta neist mööda oli pääsenud, oli tal veel lootust. Nad tuli kannult maha raputada ja eksiteele juhtida. Näiteks võis ta mõnele kõrvalteele pöörata. Siis sobiva peidupaiga otsida, salakauba maha laadida ja minema sõita, et see hiljem vaikselt ära tuua. Ta võis... Kolmsada meetrit kontrollpostist allpool seisis tee ääres jalgratas. Veidi kõrgemal mäenõlval lamas keskealine unise näoga ja kärbitud hallide vurrudega rahvuskaartlane. Ta sihtis ruttamata ja tulistas Willi Mohri tavalisest kuuemillimeetrisest vintrauaga sõjaväekarabiinist vähem kui viiekümne sammu kauguselt.