Tooted

Sõnaraamatu definitsiooni järgi on ärevus mure, närvilisus või rahutustunne, mis tekib ligiolevast sündmusest või millestki, mille tulemus on ebamäärane. Kuivõrd iga peatselt saabuv sündmus on ligiolev, ja kuna saame kindlad olla vaid selles, et asjad on ebakindlad, võib ärevus tõsta pead iga kell. Kliinilise psühhiaatri Judson Breweri praktiline teejuht tõhustab ärevusega tegelemist ning aitab boonusena saada jagu kõigist seda saatvatest tarbetutest harjumustest ja sõltuvustest. Meditsiinilised käsiraamatud toovad ärevuse tüüpiliste sümptomitena välja närvilisuse, rahutuse, kergesti tekkiva väsimuse, suurenenud lihaspinge ja -valu, ärrituvuse ning keskendumis- ja uinumisraskused. Paljude jaoks on ärevus kui metsapõleng, mis saab alguse tikutõmbest koidikul ja lõõmab päeva edenes üha ägedama leegiga, et seejärel õhtul voodisse ronides imestada: "Miks mul küll und ei tule?" Teisi kimbutavad paanikahood, mis tabavad neid ootamatult kui välk selgest taevast või ajavad südaöösel une pealt üles. Kolmandad muretsevad aga konkreetsete asjade pärast. Dr Brewer on oma teadustöödes keskendunud ärevuse ja harjumuste (alkoholi liigtarvitamisest stress-söömise ja sissejuurdunud viivitamiseni) vahelistele seostele: miks me õpime ärevile minema ning kuidas me kujundame sellest harjumuse. Tema lahendustele orienteeritud raamat: tutvustab ärevuse tekkimise psühholoogilisi ja neuroteaduslikke selgitusi; annab kondikava, mille toel ärevuse taandumise nimel tööd alustada; näitab, kuidas tuvastada ärevuse päästikuid (ka neid, mille ärevus ise valla päästab); aitab mõista, miks me takerdume mure ja hirmu tsüklitesse ning kuidas ajakohastada aju tasuvõrgustikke nõnda, et nende haardest vabaneda; õpetab aju õppimiskeskusi kaasavaid võtteid, et ärevuse tsüklitest (ja teistest harjumustest) välja murda. Võimalik et tegu on ainsa ärevusealase raamatuga, mida eales vajate. Juhindudes oma laboris tehtava neuroteaduse viimasest sõnast ja kliiniliselt tõestatud võtetest, avaldab dr Brewer leidlikult selle, miks ärevustsüklid on nõnda visad murduma. Näidates selgelt, kuidas ja miks on muretsemine niivõrd sõltuvust tekitav, juhendab ta lugejat vabanema vanadest harjumustest, mis ärevust käigus hoiavad, ja harutama lahti köidikuid, mis elu aheldavad. Tegu on tõenduspõhise psühholoogiateadusega selle parimal kujul. Mark Williams, Oxfordi Ülikooli kliinilise psühholoogia emeriitprofessor, raamatu "Mindfulness" kaasautor

Maailm, kus me praegu elame, ei ole loodud arvestama autistlike inimestega. Aeg on seda muuta. Me ei pruugi ise teadlikudki olla, kui paljusid autiste me tegelikult tunneme – või kui palju neid maailmas üleüldse on –, kuna pea kõik neist on õppinud aja jooksul oma teistsugusust maskeerima. See aga tähendab, et suur osa autistidest ei saa olla nemad ise; pigem võidakse tunda end kutsumata külalise rollis. Eelarvamused ja stereotüübid on visad kaduma; pidev kohanemine ümbritsevate ootustega on autistidele kurnav ja keeruline. Raamat avab lähemalt autistlike inimeste elutunnetust, et aidata neid mõista ja aktsepteerida. Näiteks tutvustab autor neurotüüpiliste suhtlusmaailma kirjutamata reegleid ja seda, miks need pole kõigile iseenesest mõistetavad autistlike meltdown’ide tekkepõhjuseid ja mooduseid nendega toimetulemiseks autistide sõprussuhete eripärasid erihuvide rolli autistide elus sensoorsest ülitundlikkusest tingitud olukordi, mida on võimalik teadlikult tegutsedes ennetada. "Ebatüüpilise" autor Pete Wharmby sai ise autismidiagnoosi alles 34-aastaselt pärast paljusid arusaamatusi ja meelehärmi tekitavaid katseid suruda end neurotüüpilise enamuse seatud raamidesse. Raamat põhineb paljuski tema isiklikul elukogemusel ja tähelepanekutel.

Järjekindel isiksus on väga töökas, täiust taotlev, sihikindel, pro­duktiivne, energiline, eesmärgikindel, piinlikult täpne ja teovõimas. Harilikult on niisuguse isiksuselaadiga inimesed enda vastu väga nõudlikud, mis puutub asjade elluviimisesse, moraali ja vastutusse. Nad kalduvad olema ambitsioonikad, aga mitte tingimata karjääriredelil tõusmise mõttes, mida ambitsioonikusega tavaliselt seos­tatakse. Järjekindlus võib viia nii kogude viisi luuletamise kui ka tippjuhiks pürgimiseni. Kas tundsite ennast selles kirjelduses ära? Kompulsiivsus on suure saavutusvajadusega inimese relv, mis tasakaalukal rakendamisel toob palju kasu ja toidab ambitsioone, ebaterve intensiivsuse korral aga pöördub tema enda vastu, põlistades jäika ja kontrollivat meelelaadi, mis omakorda hoiab teda pinges, toob kohustused ettepoole kõigest muust, lõhub inimsuhteid jne. Järjekindlus kui isikuomadus võib niisiis sama skaala eri otstes mõjutada teie elu äärmuslikel viisidel. Gary Trosclair aitab jõuda sügavama arusaamiseni sellest, mis üldse on järjekindel või kompulsiivne isiksus, kuidas selliseks kujunetakse ning mis kihtidest see koosneb. Selle raamatu abil õpite teadvustama oma lugu, seadma paremini prioriteete ning juhtima eluterveid muudatusi olulistes eluvaldkondades. Teadvustage oma mina osi, hoidke ohjad kindlalt käes ja võtke enda ülipüüdlikkusest maksimum.

Kui keha kogeb vigastust, genereerib aju valutunde. Vahel juhtub aga nii, et ajus kiilub "valulüliti" kinni, tekitades põrgulikku valu, mis keeldub taandumast. Psühhoterapeut Alan Gordoni eestvedamisel välja töötatud valu ümbertöötlemise teraapia aitab kroonilise valu seljatada. Kraadiõppe teisel aastal tabas Gordonit äge alaseljavalu, mis pööras tema elu pea peale. Auditooriumide kõvad istmed tegid talle sellist põrgupiina, et ta oli sunnitud ostma pehme seljatoega tooli ning kärutama seda enda kannul ühest klassiruumist teise. Lõhkuv valu viis ta kolme juhtiva spetsialisti juurde, kellest üks ütles, et valu põhjuseks on lülivaheketta väljasopistus, teine väitis, et sümptomid on tingitud diski degeneratsioonist ning kolmas seletas, et ta on lihtsalt liiga pikk. Lühemaks ta end teha ei suutnud, küll aga sai proovitud kõiki teisi meetodeid: füsioteraapiat, biotagasisidet, nõelravi, punktmassaaži jne. Tolku polnud ühestki. Tegelikult esineb enamikul meist lülivaheketta väljasopistumisi, diski degeneratsiooni ja artriiti. Need on normaalsed struktuursed muutused ega tekita enamasti valu. Ajakirja New England Journal of Medicine üks uurimus tõi välja, et tervelt 64% seljavaluta inimestel esineb lülivaheketta väljasopistusi, degeneratsiooni ja teisi ajaga kaasnevaid paratamatuid muutusi. Vaid imikutel on täiuslikud lülisambad. Gordon on veendunud, et kroonilise valu puhul on enamasti tegu neuroplastilise valuga. Kui tavaline valu on põhjustatud keha kahjustumisest, siis valu, mis püsib ka pärast vigastuse paranemist, või valu, millel selge füüsiline põhjus puudub, on enamasti neuroplastiline. Kusjuures lõviosa kroonilisest valust – olgu see siis pea-, kõhu-, vaagna-, liigese-, närvi-, soole ärritussündroomi või ülekoormusvigastusega seotud valu – on neuroplastilise loomuga. Ja selle raviks tuleb võtta sihikule aju, mitte keha. Raamat "Kroonilisest valust vabaks" räägib kõigest sellest, mida on vaja teada, et end valu ümbertöötlemise teraapia abil aidata. Esmalt selgitatavad autorid neuroplastilise valu olemust ja selle kujunemist. Seejärel võetakse ette konkreetsed tehnikad, mis aitavad valutsüklist välja murda ning sümptomid seljatada. Kõige selle sekka on pikitud hulga näiteid, analoogiaid ja patsientide lugusid. Olgu mainitud, et Gordonil on jätkuvalt väljasopistunud diskid ning kunagi armutut peavalu põhjustanud tserebrospinaalvedeliku rõhk on endiselt kõrge. Küllap pole kuhugi kadunud ka osaliselt rebenenud rotaatormansett. Kuid valust on ta prii ja seda tänu aastate jooksul lihvitud valu ümbertöötlemise teraapia tehnikate kogumile. Usutavasti olete te juba proovinud kõiki teisi võtteid. Sestap pole muud, kui avatud meelega raamat kätte võtta ning vaadata, mis juhtub. Krooniline valu on tänapäeva meditsiinis üks levinumaid probleeme – selle all kannatab iga viies inimene maailmas. Mis aga veelgi masendavam: krooniline valu on väga raskesti ravitav ning süvendab omakorda stressi, meeleoluhäireid, depressiooni ja teisi tervisehädasid. Ent miks on nii, et mitte kõik, kellel on näiteks lülisamba diski väljasopistus või põlveliigese meniski vigastus, ei tunne kroonilist valu, küll aga tunnevad seda sageli need, kes on vastuvõtlikuma natuuriga? Valul ei ole alati kehalist või füsioloogilist põhjust: see võib olla eksikombel loodud närvirada või teisisõnu "õpitud" valu. Autorid keskenduvad raamatus kroonilise valu tekkemehhanismide kirjeldamisele, tutvustades uusi, viimastel aastatel suurt populaarsust kogunud ja teaduslikult tõestatud paradigmasid valu diagnoosimisel ja ravis, pöörates erilist tähelepanu peaajule ja emotsioonidele – ravida tuleb nimelt seda, mis valu põhjustab, mitte seda, mis valutab. "Kroonilisest valust vabaks" annab tõhusaid praktilisi psühhoterapeutilisi nõuandeid, mille eesmärk on mõista valu seost inimese emotsioonidega ning muuta selle tajumist, õpetades ajule, et krooniline valu pole ohtlik. Raamat sobib hästi nii neile, kes kannatavad ise kroonilise valu käes, kui ka neile, kelle lähedane on sellega alatasa kimpus, aga ka tervishoiutöötajatele, kes on huvitatud valu teistsugusest käsitlusest. Sergey Saadi Perearst

Meie vaimne tervis teeb elu jooksul palju siksakke. Kas teame, mida keerulisel hetkel tegelikult teha? On meil õrna aimugi, kuidas raskustele mitte alla vanduda? Psühhiaater Sarah Vohra selgitab, kuidas vaimselt terve püsida ning keerulistel aegadel end kokku lappida. Teraapia ja tervenemise tuum seisneb selles, et inimene mõistab oma raskusi ning õpib selgeks võtted, kuidas nendega toime tulla, ütleb dr Vohra, kes on aidanud tuhandetel klientidel jagu saada vaimse tervisega seotud muredest, mille juured viivad tihti suhete purunemise ja tööalase stressini, aga ka depressiooni ja ärevuseni. Tema lihtne viie meele tegevuskava selgitab igapäevaeluga seotud pingete tekkemehhanisme ja pakub välja praktilisi lahenduskäike. Sest just needsamad närvisüsteemi kaudu meie ajuga ühendatud viis meelt – nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine ja maitsmine – määravad ära selle, kuidas me konkreetsest kogemusest mõtleme, sellesse suhtume ning, mis peamine, selle ajel tegutseme. "Kõige olulisem suhe meie elus on suhe iseendaga. Hoolitsege selle eest ja kõik muu loksub ise paika," julgustab dr Vohra selle lihtsa kümnenädalase programmiga oma vaimse tervise heaolu eest vastutust võtma ning hoolt kandma.

Meie õnneks ja õnnetuseks areneb biomeditsiin metsikul kiirusel, pakkudes meile üha rohkem eluaastaid ning paremat tervist, kuid ka info keerulisust ja üleküllust. Meie tähelepanu nimel konkureerivaid nõuandeid on rohkem kui eales varem ning alati ei pärine need just ülearu autoriteetsetest allikatest. Graham Lawton on biokeemiku taustaga teadusajakirjanik, kelle tööelust valdav osa on kulunud sellele, et hoida end kursis biomeditsiini uute tuultega. Tal on suisa unikaalne võime tunda kõmuline pealkiri kaugelt ära, nuhkida välja arutud moeröögatused ning eraldada faktid soovunelmatest. Lawton on võtnud kokku viimase aja tõsiteaduslikud terviseuuringud ning teisendanud need kasulikeks soovitusteks kõigis suuremates küsimustes: toit, toitumine, kaalukaotus, vedelikuvajadus, kehaline aktiivsus, ennetav meditsiin, magamine ja vananemine. Ta selgitab teaduse põhialuseid, kummutab levinud müüte, annab vajalikud tööriistad info kriitiliseks hindamiseks ning aitab eksitavatest pealkirjadest kaugemale näha. "See raamat võib päästa teie elu" on põhjalik ja tõenduspõhine teejuht tervemaks, kehaliselt võimekamaks ning loodetavasti ka pikemaks eluks.

Üle kahe tuhande aasta tagasi teatas Hippokrates, et kõik haigused saavad alguse soolestikust. Nüüdisteadus paistab seda tähelepanekut lõpuks kinnitavat. Uuringutest ilmneb, et meis pesitsev mikrobioom mõjutab kõike. Näiteks sedagi, milline on meie kehakaal või südame, luu- ja lihaskonna, aga ka vaimne tervis. Kuidas mikrobioom kehas talitleb? Kuidas selle muutmine vananemisprotsessi aeglustab? Millist mõjub avaldab mikrobioom meie immuunsusele? Raamat "Sooleremont" harutab lahti mikrobioomi käsitlevaid hämmastavaid teadusavastusi, et saaksid võrratu välja näha, arukalt vananeda ja paremat elu elada. Mikrobioom on üldmõiste, mis tähistab triljoneid baktereid, viirusi ja seeni, kes askeldavad vilkalt viimase kui ühe kehaosa ja organi peal ning sees: nahast suguelundite ja käärsooleni välja. Isegi kõrvadel ja silmadel on oma mikrobioom. Ainuüksi soolestiku mikrobioomi biomass kaalub ligi kaks kilogrammi, seevastu täiskasvanud aju kõigest 1,3 kilogrammi. Dr Roshini Raj, gastroenteroloog ja sisearst New Yorgi ülikooli Langone'i meditsiinikeskuses, selgitab raamatus "Sooleremont", millist määravat rolli etendab mikrobioom tervise kõigis tahkudes ning kuidas moodne toitumine ja eluviis soolestiku mikrobioomi tasakaalu ohtu seavad. Tema murranguline kava aitab: sisemise ökosüsteemi eest hoolt kanda; rakkude paranemisprotsessi hoogustada; seedetrakti, vaimset tervist ja immuunsust toetada; kroonilisi terviseprobleeme leevendada; vähki ennetada.

Sõltumata sellest, kas laps on sale või ülekaaluline, kas ta sööb tervislikult või andub kiirtoitudele, võib tema tervis olla ohus, on raamatu autorid veendunud. Lapsed mitte ainult ei tarbi rohkem suhkrut kui eales varem, vaid ka eri liiki suhkruid, mis on noorele organismile erakordselt kahjulik. Teadusuuringud kinnitavad, et suhkur ja magusained pärsivad südame, aju, maksa ja soole normaalset arengut ning mõjuvad laastavalt meie õppimisvõimele, mälule, maitse-eelistustele, isu regulatsioonile, impulsside kontrollile ja ainevahetusele. Kusjuures lapsed on täiskasvanutest märksa vastuvõtlikumad. Veelgi enam, kui tulevane ema tarbib ülearu agaralt suhkrut, võivad need valikud osutuda lapse tervisele laastavaks. Suhkru liigtarbimist saab ennetada, selle mõjudega tegeleda ja paljudel juhtudel neid ka tagasi pöörata. Selleks ei pea kaugeltki kõiki suhkruid ja töödeldud toite vältima. "Suhkrukindel" toob tunnustatud ekspertide abil välja järeleproovitud ja jätkusuutlikud lahendused, millega oma lapsi selles suhkruküllases maailmas kaitsta. Michael Goran on üle kolmekümne aasta uurinud laste rasvumise põhjuseid ja tagajärgi ning seda, kuidas mõjutab tervete laste toidusedel pikaajalist haigusriski täiskasvanueas. Ta on paljastanud toitumise ja tervise vahelisi seoseid imiku- ja lapseeas ning välja töötanud ja järele proovinud ainulaadseid sekkumisi nende probleemidega tegelemiseks. Tervisekäitumise ja toitumise spetsialist Emily Ventura on pea kakskümmend aastat õpetanud lastele ja perekondadele tervislikku toitumist. Ta on juhtinud tervishoiukampaaniaid Jamie Oliveri toidufondi ja rahvusvahelise organisatsiooni Slow Food heaks.

Miks põeb osa inimesi viirushaigusi raskelt või isegi sureb nende tagajärjel, teised aga kogevad kõigest kergeid haigusnähte? Mis määrab selle, kes taastub tõsisest haigusest täielikult ning keda jäävad sümptomid pikalt vaevama? On see kõik vaid pime õnn? Gastroenteroloog Robynne Chutkan kinnitab, et haigustekitajatega lahingut lüües ei ole võidumeeskonda kuulumine õnnelik juhus ega kokkusattumus – suuresti taandub asi meie soolestiku tervisele. Viimase poole sajandi jooksul on tuvastatud vähemalt kolmkümmend uut viirust, millele puudub ravi, sealhulgas HIV, ebola, C-hepatiit ja SARS-CoV-2. Kui viirused muutuvad üha tavalisemaks, on kokkupuude nendega möödapääsmatu, ent haigestumine mitte. „Tulemus“ oleneb inimese „pinnasest“ – sisemisest ökosüsteemist, mis toetab ja toidab organismis kõike, sealhulgas immuunsüsteemi. Selleks pinnaseks on meie mikrobioom – triljonid bakterid ja muud mikroorganismid, mis elutsevad soolestikus ja tegutsevad kaaspilootidena pea kõigis olulistes kehafunktsioonides: seedimises, hormoonide ja vitamiinide sünteesis, ravimite metabolismis, mürkainete kahjutuks tegemises, suhtluses kesknärvisüsteemiga, geenide aktiveerimises jne. Mikrobioom osaleb ka immuunkaitse treenimises, et see reageeriks haigustekitajatele asjakohasel viisil. Mikrobioomi koostis ja üldine seisukord ennustavad viirusega kokkupuutele järgnevat paremini kui ükskõik millised muud tunnused, nagu vanus, kaasuvad haigused jne. Hea uudis on aga see, et erinevalt geenidest on inimese mikrobioom pidevas teisenemises, reageerides märkimisväärselt toidusedeli muutustele. „Viirusevastane soolestik“ tutvustab lihtsaid viise, kuidas tugevdada toitumise, vaimupõhiste strateegiate ja tervisliku eluviisiga oma loomulikku kaitsemehhanismi. Me saame seda teha igal ajal, ka siis, kui vanus on soliidne ning krooniline tervisemure ei anna asu.