Tooted

Raamatust leiab lugemishuviline eesti-soome kirjaniku libahundiainelise pärimuse kunstilise töötluse. “Hundimõrsja” on traagiline lugu armastusest, libahuntidest, mõistmatusest ja sallimatusest.

Katinka Rabe sündis Hovis, ta vanavanemate mõisas, väga suures voodis, kus olid sündinud, armastanud ja surnud nii Rabed kui Fataburid. Selle oli lasknud teha tema vanaema isa, Friedrich Fatabur, enese ja oma naise, Ingerist päritolnud pastoritütre jaoks; ja tõesti, selle voodi mõõtude kaudu kõnelesid Fataburi vaistud. Just säärase oli ta soovinud selle olevat: laia nagu laeva, kohase nii elu alguse kui lõpu jaoks, tumepunasest, poleeritud puust, nelja vägeva jalaga põrandas kinni, kaks kõrvalsammast kummaski otsas.

Värvikalt jutustab autor Peetri-ajastu tähtsamatest sündmustest ja tegevus toimub Moskvas, Arhangelskis, Voroneźis, Läänemere rannikul, Euroopa pealinnades, mõisahäärberites, Kremli lossis, Moskva bojaaride eluhoonetes ja piinakambrites.

Vürst, raudrüüs ja kiivris külmast kange, vastas midagi arusaamatut, sõitis künkalt alla... Ja metsast kärgatas kahur. Kellegi hääl hakkas surmlikus ahastuses ulguma. Ja äkki -- paremalt, vasakult, eest -- plaksatasid musketipaugud. Boris Petrovitš vaatas ringi, et käskida: "Mõõgad välja, edasi, jumala nimel..." Kuid käskida polnud kedagi: künka poole taganesid hobuste tagumikud... "Oleme kadunud, oleme kadunud, põgenege üle jõe!" karjusid tuhanded hääled. Boris Petrovitšile jäi üle ainult, -- et mitte ennastki maha ei trambitaks, ka ise hobune ümber pöörata: pigistas silmad kinni, hakkas nutma, rebides valjaid...Möirgamine, metsik huilgamine... Püstitõmmatud hobusepeade, karuste lakkade, lumiste selgade lainetav segadik kihutas jõe poole. Kallas oli järsk, tagumised tungisid kapates nende keskele, hüppasid üle kukkunute... Kollases vees tuisuloori all lõid keerlema hobuste koonud, läkastavad inimnäod, veekeeristest ilmusid käed, haarasid kramplikult õhku... Ikka uued ja uued ratsanike sadakonnad sööstsid Narva jõkke, -- ujusid, heitlesid voogudes, uppusid... Boris Petrovitši tubli hobune ronis saarekesele keset jõge, seisatas külgi puhevile ajades, astus ettevaatlikult taas vette, ujus hambaid irevile ajades, kandis välja teisele kaldale...

Eesti-soome kirjaniku Aino Kalda lühiromaan "Reigi õpetaja" on jutustus vanast rootsi ajast. Romaani peategelaseks on Reigi pastor Paul Lempelius, kes kirjeldab oma üleelamisi seoses oma abikaasa ning teda võlunud diakoni Jonas Kempega. Lugu põhineb tõestisündinud ainesel, autor on kasutanud romaani loomisel reaalseid kohtuprotokolle.

Vaimukas lugu seitsmest häme vennast, kes pärast vanemate surma külaga vastuollu satuvad ja kümneks aastaks metsa kolivad – küttima ja hiljem ka põldu harima. Lõpuks leiavad nad tee isatallu ja külaühiskonda tagasi. Romaanis leidub haaravat dialoogi, romantilisi looduskirjeldusi, humoristlikke inimtüüpe, muinasjutte ja rahvapärimusi ning realistlikku 19. sajandi külaelu kujutust.

Aleksis Kivi (1834-1872) - ühe kurvema elulooga soome kirjanikke - rajas soome näitekirjanduse, kirjutades nii draamasid kui komöödiaid, nii romantilises kui realistlikus laadis. Ta "Seitse venda" oli peaaegu esimene romaan soome keeles (K. J. Gummeruse "Ülemad ja alamad" ilmus Kivi romaaniga ühel ajal). Suurt edusammu märgivad ka tema luuletused. Romaanil "Seitse venda" on Kivi loomingus kõige suurem tähtsus. See on teos, mis Kivile mitte üksnes soome, vaid ka maailmakirjanduses ta väärtuse annab. Romaan ilmus 1870. a., kuid esimesed kavatsused tärkasid autoril juba kümmekond aastat varem. Teos oli kavatsetud esialgu näidendina, mis selgitab ta dialoogide dramaatilist kuju. Romaani sisuks on seitsme häme venna elukäik, kes pärast vanemate surma oma ümbrusega vastuollu satuvad ja kodutalust metsadesse põgenevad, kus kümme aastat esiti küttidena ja pärast põlluharijatena elavad, et siis ühiskonnaga jälle leppida ning endisse elukohta tagasi tulla. See on suur kultuuriajalooline läbilõige Soome külaühiskonnast sada aastat tagasi, kõigi selle sotsiaalsete tüüpidega, alates kirikhärradest, mõisnikest ja ametnikest ning lõpetades talumeeste, saunikute ja vallavaestega.

Aleksis Kivi (1834-1872) - ühe kurvema elulooga soome kirjanikke - rajas soome näitekirjanduse, kirjutades nii draamasid kui komöödiaid, nii romantilises kui realistlikus laadis. Ta "Seitse venda" oli peaaegu esimene romaan soome keeles (K. J. Gummeruse "Ülemad ja alamad" ilmus Kivi romaaniga ühel ajal). Suurt edusammu märgivad ka tema luuletused. Romaanil "Seitse venda" on Kivi loomingus kõige suurem tähtsus. See on teos, mis Kivile mitte üksnes soome, vaid ka maailmakirjanduses ta väärtuse annab. Romaan ilmus 1870. a., kuid esimesed kavatsused tärkasid autoril juba kümmekond aastat varem. Teos oli kavatsetud esialgu näidendina, mis selgitab ta dialoogide dramaatilist kuju. Romaani sisuks on seitsme häme venna elukäik, kes pärast vanemate surma oma ümbrusega vastuollu satuvad ja kodutalust metsadesse põgenevad, kus kümme aastat esiti küttidena ja pärast põlluharijatena elavad, et siis ühiskonnaga jälle leppida ning endisse elukohta tagasi tulla. See on suur kultuuriajalooline läbilõige Soome külaühiskonnast sada aastat tagasi, kõigi selle sotsiaalsete tüüpidega, alates kirikhärradest, mõisnikest ja ametnikest ning lõpetades talumeeste, saunikute ja vallavaestega. Seitsmes trükk