Tooted

Aino Kallase päevikulehekülgede varjamatu tõeesitus on kujunenud üheks huvitavamaks inimlikuks ja kirjanduslikuks dokumendiks. Käesolevasse köitesse on mahutatud dramaatilisim osa autori elust. Ajaliselt on taustaks sõja- ja revolutsiooniaastad ning Soome ja Eesti iseseisvuse sünd. Sisemiselt on aga põletispunktiks kirjaneitsi kiindumus soome luulegeeniusesse Eino Leinosse. Välised sündmused aga summutavad ohtliku tule ning järele on jäänud vaid suletud päevik, mis alles nüüd on leidnud avamist.

Eesti ja soome kirjandusse kuuluv Aino Kallas (1878-1956) avaldas viimastel eluaastatel viies köites oma päevikud. Päevikule omaselt on need intiimsed ja pihtimuslikku laadi ülestunnistused, millel on avar kultuurilooline taust. Eesti keeles ilmusid päevikud 1954-1960 Torontos. Käesolev "Hingesild" on päeviku kolmas köide - kulminatsioonivaatus - mis esitab Aino Kallast tema elu kõige keerulisematel ja õnnelikumatel aastatel; see on murrangu, suure tundetõusu ja järsu käänukoha aeg tema elus. "Hingesilla" leheküljed on aastaist 1916-1921, millesse langeb kohtumine Eino Leinoga. Põhiosas ongi see Aino Kalda ja Eino Leino raamat - kahe suurvaimu isiklikult läbielatud lugu, täis pingeid, tõuse ja mõõnu, ometi pole see romaan, vaid tegeliku elu kujutus.

1927 jaanuar: 2. päev, Haag, Hotel Witteburg Tulime eile õhtul. Olen voodis. Kaks nädalat olin influentsas ja lõpuks sain igemepõletiku. Üks põsk on kahtlaselt paistes ja suu viltu, kuigi otsene valu nüüd on kadunud. Kuidas homme saan minna hoovivastuvõtule, seda ei tea! Muidu naudin. Naudin kahekesi-olekut Oskariga, ta mehisust ja õrnust, hoolitsemist. Tuhandel viisil osutab ta mulle tähelepanu. - Naudin mugavat hotellituba vanniga, siidtekkidega, täielist rahu. Eelmine aasta on niisiis möödas - ühes oma suurte elamustega. 3. päev Jäin koju, see tähendab - hotelli sängi, kuna Oskar läks kuninganna vastuvõtule. Loen Marcus Aureliuse "To Himself" - Enesele - mille sain jõuluks Mrs. Hancock'ilt. Loen, lehitsen siit-sealt. Tunnen, et olen leidnud sõbra, nõuandja ja lohutaja, vist kuni surmavoodini. See raamat saab mind kaastama. Ja siiski - kas see lohutaks neid, kelledel pole elus midagi olnud? Marcus Aurelius on kõike kogenud, võimu ja voli ja kuulsust, ja läbi selle näinud tühisuse nägu, ta elu on olnud rikas, täis võimu joovastust ja talle pole jäänud enam muud kogeda kui surm. ..."

Päevikulehti aastaist 1922-1926. 1922. a. sai Oskar Kallas Eesti Vabariigi suursaadikuks Inglismaal ning Aino ja Oskar Kallas asusid Londonisse. Intelligentne ja šarmantne Aino Kallas oli väärikas suursaadikuproua, oma mehe saatja vastuvõttudel, mida ta päevikus ka kirjeldab. Hetkekski ei unustanud Kallas loomingulist tegevust, neil aastail valmisid "Barbara von Tisenhusen" (1923) ja "Reigi õpetaja" (1926), mis märgivad kirjanduslikku teisenemist ja uut kvaliteeti. Rabava löögina tuli Aino Kallasele 1926. a. algul Eino Leino surmateade.