Tooted

Prantsuse kirjanduse klassiku Guy de Maupassant'i tuntuim romaan nägusast sõna- ja tegudeosavast ajakirjanikust Georges Duroyst, kes jultunult endasse naisi armuma pannes teeb ameti-, äri- ja abuelurindel peadpööritavat karjääri.

Nüüdisaegse ameerika kirjanduse klassiku dokumentaalne fantaasia Rooma vabariigi langusest ja Julius Caesari viimastest elupäevadest.

Ma olen toonud maailmale rahu. Ma olen kinkinud Rooma seaduse hüve loendamatutele meestele ja naistele. Trotsides ägedat vastuseisu, tahan ma neile nüüd kinkida ka kodanikuõigused. Ma panin maksma uue kalendri ja meie päevi korraldab nüüd päikese ja kuu liikumiste töökõlblik arvestus. Ma sean asju nii, et maailm saaks ühtlaselt toidetud. Minu seadused ja laevastik tasandavad ebaühtlased saagid ja ülejäägid ühiskonna vajaduste kohaselt. Tuleval kuul kaotatakse nuhtlusseadustikust piinamine. Nüüdisaegse ameerika kirjanduse klassiku dokumentaalne fantaasia Rooma vabariigi langusest ja Julius Caesari viimastest elupäevadest.

– Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-).

«Tule mu kõrvale, tule!» Ja sirutades välja oma käed, mis ihast otsekui pikemaks said, püüdis ta noorukit haarata ja enda juurde tõmmata. See aga põgenes, heites talle ette häbitust. Vihast meeletuna ja kartes, et Oddoul teeb avalikuks häbi, millesse ta oli langenud, otsustas ta siis ise noormehe hukata, et see mitte teda hukatusse ei viiks. Ahastaval häälel, mis terves lossis vastu kajas, karjus ta appi, nagu oleks ta tõepoolest suures hädaohus. Kokkujooksnud toaneitsid nägid noort munka põgenemas ja kuningannat, kes püüdis ennast voodilinadega katta. Kõik üheskoos hakkasid kisendama mõrtsukatööst. Ja kui kära peale kohale rutanud kuningas Brian tuppa astus, nägi ta Glamorgane´i, juuksed sassis ja silmad pisaraist läikimas, kes näitas talle oma rinda, mille ta metsikuis armupiinades oli küüntega katki kraapinud. «Mu isand ja abikaasa,» ütles ta , «te näete vägivalla jälgi, mille ohvriks ma langesin. Alatust ihast aetuna lähenes mulle Oddoul ja tahtis mind väevõimuga võtta.» Neid kaebusi kuuldes ja seda verd nähes andis kuningas metsikus vihas oma valvuritele käsu noor munk kinni võtta ja lossi ees kuninganna silme all elusalt ära põletada. Sellest sündmusest teada saades läks Yverni abt kuninga juurde ja ütles: «Kuningas Brian, sellest näitest ilmneb teile erinevus kristliku naise ja paganliku naise vahel. Rooma Lucretia oli kõige vooruslikum paganlike vürstitaride hulgas; ometi ei olnud tal jõudu, et end kaitsta ühe noore himutseja rünnakute vastu, ja masendatuna oma nõrkusest, langes ta meeleheitesse, kuna aga Glamorgane hullunud ja kõige kardetavamast deemonist vallatud kurjategija kallaletungijale võidukalt vastu pani.»

Kunstnikust peategelase Charles Ryderi mälestused Bridesheadist ja sõprusest Sebastianiga on otsekui kuldses kumas, need jäävad tema elu parimateks aastateks, kaotatud paradiisiks, mida pole võimalik tagasi saada.

Käesolevas raamatus hargnevad sündmused kulgevad vana läbiproovitud skeemi järgi, mis on end sajandite vältel õigustanud. Kangelannal on valida mitme pealtnäha kõlbliku džentelmeni vahel. Valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide järkjärgulise mahakandmise meetodil, aga mitmete üllatustega, nii et viimased saavad lõpuks esimesteks ja vastupidi. Kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, vabaneb neist mitmete kibedate läbielamiste hinnaga, saavutab sisemise küpsuse ja viib kampaania edukalt lõpule. Jane Austen jälgib oma kangelannasid ja kangelasi iroonilisel pilgul, aga suhtub üsna tõsiselt niisugustesse elu põhinõuetesse nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus.