Tooted

"Kool ei ajanudki mul eriti südant pahaks, sest tegelikult polnud mul seal otseselt koolis käimise tunnet. Mulle tundus, nagu käiksin ma mingisuguses lastehoid-loomaaias, kuhu kaks tuhat teismelist päevaajaks ära paigutati. Ma lihtsalt vegeteerisin. Mind üllatas, mismoodi mõned õpilased õpetajatega rääkisid. Ma üritasin mitte silma paista. Ma lugesin päevi." 13-aastane Grégoire pole mingi musterõpilane. Ta on juba kaks korda istuma jäänud, koolist välja visatud ja üheski naabruskonna koolis pole tema jaoks enam kohta. Selge, et tema vanemaid see just õnnelikuks ei tee. Ainult vanaisa juures leiab Grégoire mõistmist. Kahekesi tööriistakuuris askeldades arutavad nad elumurede üle. Aga vanaisagi soovitab poisil ohjad haarata ja oma eluga midagi mõistlikku peale hakata. Nagu näiteks tehnikakooli minna, et oma käelist osavust ära kasutada. Vanaisa meelest on Grégoire väga andekas, kui ta ainult ka ise sellesse usuks. Grégoire kirjutab koolidirektorile kirja ning saadab oma esimese leiutise, banaanikoorimismasina joonise. Kas see kool on aken tulevikku või purunevad ka siin kõik lootused?

Michel Houellebecq (snd 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerinud 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“ (e.k 2005, Varrak) ilmutab Houellebecq neli aastat hiljem oma läbilöögiromaaniks kujunenud „Elementaarosakesed“, mis on tõlgitud paarikümnesse keelde ja on jõudnud ka kinolinale. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast: Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.

Täna Kirbu-Krantsi ja Kilu-Kiisu prügikastis on jõulud. Sel aastal on meie sõbrad otsustanud veeta pühad mõnes majas. Kuid kes võtaks kirpudest puretud koera ja lapikuks sõidetud kassi piduõhtul enda juurde? Algab imeline prügikastimuinasjutt. Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Täna läheb Kirbu-Krants kooli! Kas ta oskab õpetaja ees sitsida ja ega ta tunnis viimati magama jää? Kas ta saab vahetunnis jalkat mängida, ilma et peaks ise palli eest olema? Ja mis kõige tähtsam – kas ta õpib lugema ja oskab kokku veerida, mis on kirjutatud tema prügikasti sattuvatele siltidele? Jõudu sulle, Kirbu-Krants! Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna. Emmanuel Carrère Emmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère'i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust "Vaenlane" (e.k 2002). Carrère'i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

Prantsuse fennougrist Eva Toulouze käis esimest korda Udmurdimaal 1990. aastate alguses, mil arvukate relvatehaste tõttu varem Lääne inimeste jaoks suletud maa pisut avanema hakkas, ja jätkas külaskäike pea kolme aastakümne vältel. Selles raamatus on tegemist mitte maa, vaid pigem maadega, sest lisaks Udmurdi Vabariigile tutvustab autor isiklike mälestuste ja muljete, teadusartiklite ja välitööpäevikute toel ka udmurtide asualasid Baškortostanis ja Tatarstanis – ning sedakaudu meie hõimurahva vaimset ilma. Autori ees avanesid tänu usalduslikele isiklikele suhetele iidsed usutavad ja surmaga seotud rituaalid, mis on eelkõige ida pool tänapäevalgi täiesti elujõulised.

Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.

Suur Hunt on alati elanud seal, kus ta elab: künka otsas puu all. Ühel päeval tuleb sinna aga Väike Hunt. Nüüd on nad puu all kahekesi. Suurele Hundile, kes on harjunud üksi elama, ei ole teise, olgugi tillukese hundiga harjumine sugugi lihtne. Kui aga Väike Hunt kaob, valdab Suurt Hunti täiesti uudne tunne – igatsus sõbra järele. Kas Väike Hunt ikka tuleb tagasi?