Tooted

Raamat kaasneb Adamson-Ericu muuseumi näitusega "Lõunaristi all. Gunnar Neeme – eesti kunstnik Austraalias” (15.06.–28.10.2018). Gunnar Neeme (1918–2005) on oma erakordselt laiahaardelise loomepärandi, mitmes suunas pulbitseva ürgse ande ja energiaga üks kõige märkimisväärsem Austraalias elanud ja töötanud eesti kunstnik ja kirjanik. Gunnar Neeme lahkus sõjapõgenikuna Eestist oma õpinguteaja keskel, tema kunstnikuks kujunemine ja kunstnikukarjäär sai teoks Austraalias. Kuna ta töötas kogu elu graafilise disainerina, on tema vabalooming äärmiselt mahukas ja mitmekülgne: ta väljendus erinevates tehnikates ja erinevates laadides realismist abstraktse loominguni. Austraalia maastik, värvid, valgus, mütoloogia – kõik see vormis Gunnar Neeme kunsti. Oma loominguga sulandus ta nii Melbourne’i kui ka Sydney kunstiellu ning tajus end selle osana. 2018. aastal, mil tähistatakse Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, möödub ka Tartust pärit kunstniku sünnist terve sajand. Eesti riigist vaid paar kuud noorema Gunnar Neeme elusaatuses ja keerukates valikutes peegeldub ilmekalt Teise maailmasõjaga vallandunud turbulentsi paisatud väikerahva lugu. Koostööpartner: Eesti Kirjandusmuuseum Toetaja: Haridus- ja Teadusministeerium, Rahvuskaaslaste programm

Kristluse levikut läänemaailmas oleme harjunud pidama tõeliseks triumfiks. Paraku kaasnes sellega metsik vandalism: Jeesuse jüngrid ründasid armutult klassikalist kultuuri, tõugates lääne tsivilisatsiooni tuhande aasta pikkusse vaikellu. Raamatus „Pimeduse aja algus“ äratab Catherine Nixey ellu unustusse vajunud ajaloo ning toob lugeja ette kristluse tormilise algusaja ja sellega kaasnenud hävingu. Enne kui kirik asus säilitama, see hävitas: 4. ja 5. sajandil purustas ja rikkus kristlik kirik seninägematus raevuhoos vapustava hulga kunstiteoseid. Paljud kujud ja templid jäid alles üksnes seetõttu, et kristlased nendeni oma algeliste redelite ja vasaratega lihtsalt ei küündinud. Selles „puhastuses“ hävis ka enamik klassikalisest kirjandusest. Ajal, mil pärgamenti polnud piisavalt, nühiti paljude antiikautorite kirjutised maha, et need asendada „ülevamate“ teemadega. Kristlased tegid maatasa muistse maailma suurima raamatukogu, kus kunagi oli olnud vast 700 000 raamatut. Kulus rohkem kui tuhat aastat, enne kui suudeti taas sama hulk raamatuid ühte raamatukokku koondada. Kallaletunge „hullude“, „neetud“ ja „sõgedate“ paganate kultuurile juhtisid mehed, kes olid katoliku kiriku südames. Suur Augustinus ise teatas kogudusele Kartaagos: „Et kogu paganate ja paganarahvaste ebausk oleks hävitatud, seda jumal tahab, jumal käsib, jumal kuulutab.“ Säärane maniakaalne tähelepanu ei tulnud julmusest. Vastupidi: patustaja ohjes hoidmine, ründamine, sundimine ja isegi löömine oli – kui seeläbi õnnestus ta tagasi pöörata õiguse teele – nende päästmine. Nagu vagade paradokside meister Augustinus ütles: „Oh, halastusrikas metsikus.“