Tooted

„Armastus külmas kliimas” on säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka. Ehkki romaanis on kujutatud kõrgaadli elu, võib vaimukuste pillerkaari varjus aimata ka nukramaid alatoone, sest armastus võtab sageli ootamatu kuju või jääb hoopis tabamatuks. Nagu heades raamatutes ikka, on selleski teoses midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab, ning küllap sellepärast püsib see seniajani värskena.

Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

Sigatüüka kooli raamatukogus olev raamatukene, millele Harry on omalt poolt kommentaarid juurde kirjutanud. Raamatus kirjutatakse kõigist fantastilistest olevustest, kes võlurite maailmas tegutsevad, ning jutustatakse ka nendega seotud juhtumistest.

Sigatüüka kooli raamatukogus olev raamatukene, millele Harry on omalt poolt kommentaarid juurde kirjutanud. Raamatus kirjutatakse kõigist fantastilistest olevustest, kes võlurite maailmas tegutsevad, ning jutustatakse ka nendega seotud juhtumistest.

Kasvatatud usus, et mehed kaitsevad meid ja peavad meid ülal, leidsime sageli, et meie pidime kaitsma ja ülal pidama neid. Kasvatatud usus, et me peame kogu oma aja laste eest hoolitsemisele pühendama, leidsime sageli, et lastega koju jäämine on luksus, mida said endale lubada vähesed. Kasvatatud usus, et naiselikkus seisneb pehmuses ja leppimises, leidsime sageli, et meie elu – lahutuses, tööl, isegi kodus – sõltus selle ettekujutuse revideerimisest ja innukast oma vajaduste eest sesmisest...

Botswana detektiivil tuleb aidata ameeriklannat, kes otsib oma kümme aastat tagasi kaduma läinud poega. Detektiiv lubab asja uurida, lootmata küll õieti midagi leida. Samal ajal tuleb tal loomulikult lahendada keerulisi olukordi nii omaenda kui ka talle lähedaste inimeste elus. Tema sekretär saab ametikõrgendust, tema kihlatu elus toimuvad olulised muutused ning prouat ennast ähvardab oht, millest ta üldse teadlik ei ole.

Doris Lessing kirjutas „Kõige ilusama unelma” pärast seda, kui oli lõpetanud oma kaheköitelise autobiograafia, ning nimetas seda autobiograafia kolmandaks köiteks. Valdavas osas lähtus ta raamatu kirjutamisel isiklikest kogemustest, ka selles, mis puudutab Zimbabwes toimunut. Tema enda West Hampshire’is asuvas majas elasid just samamoodi noored nagu raamatu peategelase Francese majas ning tal oli võimalik jälgida nende hilisemat elukäiku. Perekonnaloo tegevus hõlmab suurema osa kahekümnendast sajandist, keskendudes eelkõige kuuekümnendatele aastatele, vastuolulisele ajale, mille üle praegugi vaieldakse. Tolle aja noored ihkasid vabadust ja teistsugust elu, kui olid elanud nende vanemad. Nad ise pidasid ennast romantilisteks idealistideks, kuigi vanemad inimesed olid veendunud, et nende suhtumisi ja soove on mõjutanud eelkõige hiljuti lõppenud sõda ning et nad on lihtsalt sõja järjekordsed ohvrid. Julia ja Frances, vanaema ja ema, aitavad mitte üksnes oma lapsi ja lapselapsi, vaid ka nende sõpru, kes samahästi kui elavad suures külalislahkes majas. Teemad ja ideoloogiad, mida kuuekümnendatel laua ümber arutatakse, viivad seal istunud noored hiljem võimukoridoridesse, ajakirjandusse, aga ka Kolmandasse Maailma, seejuures ühe neist aidsi all kannatavasse Lõuna-Aafrika külasse. Lessing tajus väga tundlikult kõike, mis toimus ühiskonnas, ning seda kui täpne oli mõni tema tähelepanek ja isegi ennustus, võis sageli mõista alles hiljem. Lõuna-Rodeesias kasvamine ja hilisem elu Inglismaal andsid talle teistsuguse vaatenurga ja arusaamise kui nii mõnelegi teisele vaid ühes keskkonnas elanud inimesele. Teda on ka nimetatud üheks 20. sajandi olulisemaks mõtlejaks.

Järg 2003. aastal eesti keeles ilmunud raamatule "hea naabri päevik". Raamatu pealkiri kujutab endast teist poolt ütlemisest "Kui noored teaksid, kui vanad suudaksid" ja selles on peategelaseks taas Jane Somers. Sedapuhku tuleb tema ellu ootamatult armastus, mees, kes on paraku abielus. Edasi kulgeb ka esimesest Jane Somersi raamatust tuttavate tegelaste elu ning muidugi tuleb Jane'il aidata lahendada probleeme õelaste elus. Rõhuasetus raamatus on Londoni vanadelt ja väetitelt pisut kõrvale nihkunud, kuigi esimeses raamatus tegutsenud vanaprouad esinevad ka siin.

«Kuukivi», mis ilmus 1868. aastal, peetakse esimeseks kriminaalromaaniks inglise romaanikirjanduse traditsioonis, kuigi tollal nimetati sedalaadi teoseid «sensatsioonilisteks romaanideks». Rachel Verinder pärib oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval suurepärase kalliskivi, Kuukivi, mille on toonud Indiast tema onu. Kivi on erakordselt väärtuslik ning sellel on ka suur religioosne tähtsus, nii et selle tagasisaamisele on pühendanud oma elu kolm India preestrit. Sünnipäeval kannab ta seda kõigi silme all, aga sünnipäevajärgsel ööl läheb kalliskivi kaduma.

Inglise 19. sajandi kirjaniku William Wilkie Collinsi (1824-1889) omal ajal ülipopulaarse, Inglismaal detektiivžanrile aluse pannud romaani telje moodustab Indiast toodud haruldase teemandi saatus. Kuukivi salapärase kaotsimineku süüdlase selgitamine võimaldab autoril avada mitmeid elulisi karaktereid ja panna lugeja koos tegelastega kaasa mõtlema ning pead murdma.

«Kui ma teist õigesti aru saan, siis te kahtlustate, et Ronald Callender tappis oma poja. Ronald Callender on surnud. Te kahtlustate, et Chris Lunn püüdis mõrvata Cordelia Grayd. Lunn on surnud. Te oletate, et Elizabeth Leaming tappis Ronald Callenderi. Elizabeth Leaming on surnud. Praegu on elus ainult üks inimene, kes teab tõtt nende kuritegude kohta, ning temale ei mõju ükski ülekuulamine.»

Raamat sisaldab inglise kirjanduse suurkuju 9 muinasjuttu.

Väljapaistva ameerika ulmekirjaniku romaan, milles autor käsitleb bioloogiliselt ja sotsiaalselt erinevate tsivilisatsioonide kooselu võimalikkust kauges tulevikus.

Iiri kirjanik John Banville on võtnud oma särava stiiliga raamatu aluseks Cambridge'i spioonide tegevuse, eriti aga Anthony Blunti elu. Tema tegelane Victor Maskell paljastatakse, kui ta on seitsmekümne aastane ja põeb vähki. Raamat kujutab endast tema monoloogi, mille käigus ta püüab leida vastust sellistele küsimustele, nagu: mille nimel on ta oma elu ohverdanud, kes ta üldse on, kas ta elu ongi olnud üksnes näivus. Tegemist on haarava ja suurepäraselt üles ehitatud romaaniga ühe mehe reeturlikkusest, armastusest, kunstist, 1930. ja 1940. aastate boheemlikest liialdustest ning oma minevikuga leppimisest. Ühe mehe elu kaudu on antud pilt ka kogu ajastust ja briti tolleaegsest ühiskonnast.

Rupert Campbell-Black sillutab joomingute ja varjamatute kõrvalhüpetega teed oma abielu purunemisele. Kaunis ja vaimsete huvidega Helen osutub võõrkehaks rämedas meeste maailmas. Vanad arved on Rupertiga klaarida poolmustlasest Jake Lovellil, keda kannustavad auahnus ja viha. Ratsutajate kirev elu ning pettumused ja võidud nii eraelus kui ka spordis on kirjeldatud Jilly Cooperile omase huumoriga ning pakuvad kindlasti huvi kõigile, kes tahavad teada, mis elu elas Rupert enne, kui ta Taggie O´Haraga kohtudes korralikuks muutus.

1887. a. kirjutas noor Southsea arst Arthur Ignatius oma viletsale palgale lisa teenimiseks jutustuse «Etüüd punases». Esimest korda astus lugejate ette detektiiv Sherlock Holmes, kes ravis igavust kuritegude uurimisega, ja kui piisavalt huvitavaid kuritegusid parajasti ei olnud, siis ka viiulimängu ja kokaiiniga. Nüüdseks on ta kindlasti kõige tuntum detektiiv maailmas ning tema seiklustele elavad kaasa üha uued põlvkonnad. Kindlasti on selles oma osa Conan Doyle´i raamatute põhjal tehtud filmidel ja telesarjadel ning 19. sajandil tegutsenud Sherlock Holmes on tänu neile muutunud vägagi tänapäevaseks kangelaseks.

Raamat sarjast Põnevusjutud 1. osa. Skandaal Böönimaal, Punapeade Liit, Kadunud peigmehe juhtum, Boscombe'i oru mõistatus

«Surilina» on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid «Varjutus», «Surilina» ja «Muistne valgus». Juba «Varjutuses» põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.

Vistaariamaja mõistatus ; Pappkarbi mõistatus ; Punase ringi mõistatus ; Bruce-Partingtoni mõistatus ; Sureva detektiivi mõistatus ; Kuradijala mõistatus ; Leedi Frances Carfaxi kadumine ; Viimane kummardus

Doktor Olfert Dapperi mälestuseks, kes nägi 1673. aastal Maine'i metsas metsikut ükssarvikut, ja Robert Nathanile, kes on näinud paari ükssarvikut Los Angeleses. Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi. Ta oli väga vana, kuigi ta seda ise ei teadnud, ning ta ei olnud enam merevahu muretut värvi, vaid pigem kuupaistesel ööl langeva lume värvi. Aga tema silmad olid ikka veel selged ja erksad ning ta liikus ikka veel kergelt nagu vari mereveel.

Ükssarvik elas ihuüksi metsas, mida aeg ei puudutanud. Aeg-ajalt nägi teda üksnes mõni neidis, aga needki üha harvemini. Inimeste eest hoidumine oli talle kerge, kuid pealt kuuldud jutukatked sellest, et ükssarvikud on maailmast kadunud, sundisid teda oma võlumetsast välja minema. Tema teekond polnud kerge, kuigi tal oli abilisi: saamatu võlur Schmendrick, asjalik Molly Grue ja romantiline prints Lir. Nende teekond muudab neid kõiki, ka ükssarvikut. "Viimane ükssarvik" on poeetiline ja kaunis lugu näivusest ja tegelikkusest, imedest ja elust, armastusest ja surmast ning see on võtnud sisse kindla koha parimate fantaasiaraamatute seas. Peter S. Beagle on 1939. aastal sündinud tunnustatud fantaasiakirjanik, kes on saanud ohtralt auhindu, muuhulgas ka Hugo ja Nebula auhinna. Juba tema esimene raamat "A Fine and Private Place" pälvis suurt tähelepanu ja selle jäetud muljet on hiljem jaganud nii Robin Hobb kui ka Neil Gaiman. Tema kõige tuntumaks raamatuks on aga siiani "Viimane ükssarvik", millest on ilmunud üha uued ja uued trükid. Praeguseks on ta kirjutanud ka raamatule järje.