Tooted

Kuigi viimastel aastatel on tehtud olulisi edusamme, et aktiivsus- ja tähelepanuhäiret (ATH) mõista ja ravida, on teadmatus jätkuvalt suur. Paljud arvavad tänini, et tegemist on lastehaigusega, millest kasvatakse välja. Need, kes näivad olevat seda teinud, on lihtsalt õppinud häiret paremini kompenseerima.

ATH võib olla vaibumatu, terve elu kestev katsumus, mis ilmutab end teinekord alles täiskasvanueas. Sageli siis, kui elu seab nõudmised, millega on raske toime tulla. ATH võib olla põhjus, miks geniaalne inimene ei saavuta kunagi edu, vaid liipab läbi elu, kogedes frustratsiooni, häbi ja ebaõnnestumisi, taustaks rahulolematusehüüded, mis ärgitavad rohkem pingutama, mõne abiprogrammiga liituma, täiskasvanuks saama või muul moel end muutma.

ATH-d puudutav teadmatus läheb maksma sõna otseses mõttes elusid. Valdkonna üks tippspetsialiste, psühholoog Russell Barkley, võtab ATH-ga seotud ohud kokku karmi statistikaga: kui suitsetamine vähendab eluiga 2,4 aastat, suhkruhaigus ja rasvumine paar aastat, kõrge kolesteroolitase 9 kuud, siis umbes kahel kolmandikul ATH all kannatajatel väheneb oodatav eluiga kuni 21 aastat. Ja seda mitte üksnes enesetappude ja erinevate sõltuvuste, vaid ka kuritegeliku elustiili tõttu: vanglad on täis diagnoosimata ATH-ga inimesi.

ATH võib olla lõputute kannatuste, aga ka andekuse ja loovuse allikas, kui vaid osata seda häiret taltsutada. Lisaks traditsioonilisele ravimikapile pakuvad hõlpu käitumise ja elustiiliga seotud strateegiad, kinnitavad raamatu autorid, ATH-diagnoosiga psühhiaatrid Edward Hallowell ja John Ratey, kes on aastatega kogutud teadmiste ja uurimistulemuste põhjal kirjutanud kahepeale kokku seitse raamatut.

Nende tipptasemel teadusuuringutele toetuv „ATH 2.0 lapsepõlvest täiskasvanueani“ keskendub ATH-aju mõistmisele, pakkudes konkreetseid strateegiaid ATH-lastele ning -täiskasvanutele, aga ka -kolleegidele ja -peredele, et minimeerida häirega kaasnevaid negatiivseid külgi ning maksimeerida üüratut potentsiaali ja eeliseid.

Vaimse häirega lapse eest hoolitsemine paneb proovile viimse kui ühe veendumuse, mida vanemaks olemise kohta teame. Suzanne Alderson kirjeldab isikliku kogemuse põhjal, kuidas olla vaimselt hapras seisus lapsele toeks, pakkudes talle traditsioonilise vanemaks olemise asemel partnerlust.

Aldersoni ajendas raamatut kirjutama soov jagada oma õppetunde ja kogemusi ajast, mil ta hoolitses depressioonis tütre eest. Izzy lõpetas söömise, ta ei maganud ja tema kodust välja saamine oli muutunud pea võimatuks. Suzanne tunnistab, et ta polnud pikalt valmis teadvustama, et tema tütar kannatab depressiooni ja ärevuse all, mis nõuab viivitamatut sekkumist. Ta lootis, et kui kirjutada muutused koolikiusamise või teismeea eripärade arvele, või kui lisada veel rohkem taktikalist toetust, saab olukord peagi kontrolli alla. Kuniks perearst teatas, et tema kallil tütrel on enesetapumõtted: Izzy'l on selleks isegi plaan, ja et ta kavatseb selle peagi ellu viia.

Kui lapse vaimne tervis murdub, leiab vanem end tihti olukorrast, kus tal puuduvad vahendid, et tulla toime šoki, hirmu ja häbiga. Nii käivitus ka Aldersoni peas lakkamatu karussell küsimustega: „Mis pagana päralt küll toimub?“, „Mida ma nüüd teen?“, „Kuidas ma selle asja korda ajan?“, „Kas tal on üldse tulevikku?“, „Kas mina olen selles süüdi?“. Nad olid ju armastav perekond, kus lapse vajadused olid alati esikohal.

Lapse vaimse tervise haiguse mõjud jätavad sügava jälje tervele perele. Haigus muutis Issy´t ja ka tema vanemad pidid muutuma, et oma tütart toetada: sündis otsus olla Issy'le traditsiooniliste vanemate asemel partneriks ning lasta vabaks kammitsevast pingest, mida tekitavad põhjendamatud ootused ja surve järgida juurdunud standardeid. Partneriks olemine õpetab vanematele kannatlikkust iseenda, oma lapse ja pidevate muutuste suhtes. See aitab kaitsta last kannatamatu maailma eest, mis ootab lineaarseid edusamme ja jagab hinnanguid vaid selle alusel. Partnerlus annab jõudu, mis ei seisne kontrollis ega nõudmistes, vaid aktsepteerimises, turgutamises ja oma lapsega võimalikult tugeva sideme loomises.

Lisaks isiklikule kogemusele toob Alderson lugejani psühholoogide asjatundliku nõu, mis aitab vanematel oma hapras seisus last toetada ning lahendada ootamatuid probleeme, millega silmitsi seistakse.  

Igaühe lapsepõlvekogemus on omamoodi. Haavatud perekondi on meie seas aga palju, kusjuures kaotused ulatuvad emotsionaalsest turvatundest kuni armastatud pereliikmeni välja. Sellistes peredes kipuvad võimust võtma häbitunne, jõuetus, süüdistused ja valed. 40-aastase kogemusega perepsühholoog Kenneth Perlmutter osutab siinkohal abikäe ning pakub välja tegutsemismalli, mis toetaks peredünaamika mõistmist ja suunaks peresid empaatia ja märkamise teel rahu ja heaoluni. Perekondliku tervenemisteekonna alustamise keskmes on arusaam, et tahes-tahtmata kanduvad kahjustatud toimetulekustrateegiad põlvkondlikult edasi. Neis strateegiates võtame endale kindla rolli, millega muudkui kinnistame väära enesetunnetust ja anname voli kahjulikele veendumustele. Niipea kui õpime taolisi mustreid ja hoiakuid ära tundma, algab ka paranemine. Autor seletab raamatus põhjalikult lahti haavatud perekondadele sageli omased tunnused, et anda ette perekonna kirjeldamiseks vajalik sõnavara ning pakkuda mõtlemisainet, mille pinnalt edasi liikuda. Alustada tuleb mõistagi iseendast, et siis seejärel perekond kui liitlased eesootavale teekonnale kaasa kutsuda. Raamatus toodud põhitõed aitavad kasvatada eneseteadlikkust, et endale võetud rollidest vabaneda. Samuti aitab Perlmutteri pakutu näha, kui suur võib sellel teekonnal olla ka pereliikmete julgustamise kasutegur: probleemsed pereliikmed näitavad vaid peresüsteemi haavatavust, mitte lootusetust. Õppides üksteist tundma ja koos piire tõmbama, parandades omavahelist suhtlust ja arendades eluterveid suhteid, on tulemuseks suurem rahulolu enda ja teistega ning võite üllatusega avastada, et tulete ühiselt varasemast paremini toime keerukate olukordadega, nagu näiteks alkoholisõltuvus, perekonnaliikme raske haigus, kuritarvitamine, lahutus vmt. Tehke esimene samm ise ja järgmised juba üheskoos.

On tõenäoline, et olete lapse käitumise tõttu läinud endast välja ja reageerinud mõtlematult. Oleme ju kõik – eriti pärast 2020. aastat – puutunud kokku statistikaga kogu maailma lap­sevanemate stressi, ärevuse ja reaktiivse käitumise kohta. Vanemad tunnevad, et nad on liialt ametis koduse elu ja tööelu ühitamisega ning et nende käed jäävad liiga lühikeseks. Ükskõik kus te oma lapsevanemateekonnal ka ei ole, alati on olemas võimalus teha asju paremini, luua kontakt ja leida kaoses rahu. Selle asemel et korrata samu mustreid ja tunda, et kõik kasvab üle pea, või kogeda ebakindlust edasise tegut­semise suhtes, on käes hetk anda endale luba lasta lahti süütundest ja häbist, mida tekitab mõte, et olete „halb“ lapse­vanem või et teil on „halb“ laps. Te kumbki ei ole halb, puu­dulik ega vale. Laste kasvatamine on raske ja me kõik vajame häid, praktilisi ja tõhusaid töövahendeid, mis aitavad meil sellel teekonnal navigeerida. Reaktiivsus tähendab negatiivseid käitumisviise, mis aval­duvad siis, kui lapse käitumine vanemat ärritab. Sageli avaldub see karjumise, ähvardamise või isegi löömisena. Lapsevanema reaktiivne käitumine võib avalduda ka ülemäärase premee­rimise või liigse altkäemaksu andmisena siis, kui vanem on lapse käitumisest tüdinud. Lapsevanemate nõustaja Laura Linn Knight annab raamatus kätte tööriistad nii teile kui teie lastele, et saaksite koos sammhaaval rahulikumat kodukeskkonda kujundada ja kõrvaldada raskused, millega lapsed ja nende vanemad sageli silmitsi seisavad: kuulamisoskus, rutiinid, enesekontroll, võimuvõitlus, ekraaniaeg, enesehool jne.