Tooted

Saksa kirjanduse klassiku Theodor Fontane (1819-1898) romaan on maailmakirjanduse võluvamaid pärle. Effi abieludraama kaudu annab autor koloriitse maalingu preisiliku ajavaimu ahistavast konventsionaalsusest, mis muudab inimesed hüpiknukkudeks ja lämmatab inimliku õnne.

See juhtus teisipäeval, 22. oktoobril. Metsnik Jochen Joobs oli vihane. Ta vandus. Tema jaoskonna keskele, 27. kvartali piirile oli siginenud piklik mullaküngas. Tema pointer Tocki oli kontrollkäigul hakanud lõhna ajama ja juhtinud metsniku kahe pöökpuu vahele kiiruga lehekõdu, kitkutud sõnajalgade ja samblaga kaetud mullahunniku juurde, mis viitas sellele, et sinna oli alles hiljuti midagi maetud. Sõnajalad olid võrdlemisi värsked, haud võis kõige rohkem kaks-kolm päeva vana olla. Keegi oli ehk osa salasaagist sinna peitnud? Aga kes? Salakütt? See oleks tema jaoskonnas uskumata uudis. Jochen Joobs tõi kohale ühe metsatöölistest, kes sealsamas lähedal saetud puid riita ladusid, ja laskis tal mullahunniku laiali ajada. Oodatud metssea või põdra asemel tuli päevavalgele koer. Musta-valgekirju saksa dogi. Mis seal oli juhtunud?

Theodor Fontane (1819-1898) romaanides on huvikeskmes harilikult naistegelane, "Krahv Petöfys" seevastu meessoo esindaja. Laitmatu käitumisega šarmantne krahv Adam - vanapoiss - on täitnud oma elu teatrietendusi jälgides ja kunstigaleriisid külastades, kannatab aga üksinduse pärast. Seitsmekümneaastasena teeb ta katse elutühjust täita ja abiellub noore võluva näitlejatari Franziskaga.

Romantiline armastuslugu Louis XIV kiindumusest õuedaam Louise de La Vallière'i vastu, kes metressina kinkis Päikesekuningale neli last. Dumas-vanema musketärilugude austajad leiavad sellest raamatust hulgaliselt triloogiast "Kümme aastat hiljem" meelde jäänud ajaloolisi tegelasi.

Nagu oma kuulsas ajasturomaanis "Effi Briest", jätkab nõtke sulega vanameister Theodor Fontane (1819-1898) indiviidi ja ühiskonna suhete kriitilist läbivalgustust ka siinsetes lühiromaanides. Esimeses viib autor lugeja tolleaegse suurlinna tegelikkusesse ning ironiseerib linnakodanluse tühisuse, paraaditsemise, eelarvamuslikkuse ning upsakuse üle, eine kujutab endast suure armastuse lugu, mis jookseb traagiliselt karile jäikade seisuslike vaheseinte tõttu.

Tinarolo – see kõlab väga salapäraselt, kuid pole ometi midagi muud kui hüüdnimi, mille üks sõbratar kunstnik Käthe Kollwitzile andis. Rohkem kui 60 aasta eest pidi Tintarolo ühe plakati kavandama, millega taheti üles kutsuda Berliinis laste mänguväljakuid rajama. Trude, tüdruk hoovimajas elavast töölisperest, aitas teda selles töös: koos oma õekese Anniga oli ta Kollwitzile modelliks.