Tooted

Teosest „Kehale meeldib tõde” leiab lugeja arvukatel teemadel kirjutatud mõtisklusi, mille teljeks ja üldläbivaks jooneks on suhtumine, et keskendumine üksnes ravimitele, mis suuremalt jaolt on kogu Lääne teaduspõhise meditsiini vundament, ei ole mõistlik lahendus. Selle asemel, et vankumatult vaid ravimitööstust usaldada, peaksime endalt küsima, miks me ei võiks pöörata pilku lihtsalt tervemate elukommete poole ja küsida endilt, kas alternatiivmeditsiin ikka on alati „koll”, kellest tuleb igal juhul hoiduda, või saaksime sealt mõndagi kasulikku üle võtta? Sageli on meis endis peituv jõud suurem, kui arvame: õppigem seda ära tundma ja oma tervise heaks tööle panema...

Louis de Funès (1914–1983) on tänaseni üks Prantsusmaa, õieti terve maailma armastatumaid komöödianäitlejaid, jäljendamatu geenius, keda on nimetatud ka Euroopa komöödia kuningaks. Eelkõige tuntakse teda Saint-Tropez' sandarmi Ludovic Cruchot'na ja Fantoomi verivaenlase komissar Juve'ina filmidest, mis on prantsuse komöödia kuldajastu sünonüümid, kuid de Funès jõudis ligi poole sajandi jooksul üles astuda veel kümnetes ja kümnetes filmides ja teatrilavastustes. Mõeldes ülienergilisele grimassitavale mehele, kes võis üksnes kulmukergitusega naerma ajada nii lapse kui ka täiskasvanu, tuleb meile aga vaevalt pähe, et tegemist oli kompromissitu töönarkomaaniga, kes valis oma rolle väga hoolikalt ning oli neid mängides maniakaalselt põhjalik ja täpne. Tunnustatud biograafi Jean-Marc Loubier' teos, mis tugineb muu hulgas de Funèsi kolleegide ja erandlikult ka tema pereliikmete meenutustele, ei kõnele mitte ainult ta näitlejatööst, vaid heidab lisaks pilgu salapärasele, kiivalt oma eraelu varjanud mehele teatrimaski taga – koolist välja visatud juhutöölisele, pühendunud abikaasale, isale ja vanaisale, andunud aednikule, looduse ja loomade armastajale ning sageli vaiksele ja tagasihoidlikule, isegi süngele üksildasele uitajale.