Tooted

Mu vanema venna juuresolekul lakkab ta olemast mu armuke. Ta ei lakka olemast, kuid ta pole mulle enam keegi. Temast saab kõrbenud maa. Mu iha kuuletub mu vanemale vennale, heidab eemale armukese. Iga kord, kui nad mul korraga silme ees on, kardan, et ei suuda seda vaatepilti taluda. Armuke hüljatakse nimelt selles nõrgas kehas, selles nõrkuses, mis täidab mind naudinguga. Venna nähes saab tast salgamist vajav skandaal, häbiaine, mida peab varjama. Ma ei suuda võidelda venna tummade käskude vastu. Ma suudan, kui jutt on väikesest vennast. Kui jutt on armukesest, olen iseenda vastu võimetu. Praegu sellest rääkides meenub taas silmakirjalik nägu, kellegi hajali ilme, kes vaatab kõrvale, kellel on mõtelda muule, kuid kes ometi - seda näeb kergelt kokku surutud lõuapäradest - on meeleheitel ja piinleb, et peab seda alatust taluma, ainult selleks, et saaks hästi süüa, kallis restoranis, mis oleks ju õigupoolest loomulik. Mälestust ümbritseb jahimeheöö kaame kuma. Kostab läbilõikav hirmukisa, lapsekarje.

Selle raamatu kirjutas Marguerite Duras 1984. aastal. Sellest sai tema esimene bestseller, selle eest anti talle Prantsusmaa Goncourt'i ja Ameerikas Hemingway auhind. Ta oli siis seitsmekümneaastane ja oli avaldanud umbkaudu nelikümmend raamatut - romaane, jutustusi, näidendeid, lihtsalt kirjutisi - ning vändanud ligi paarkümmend filmi. Teda teati kui stsenaariumi autorit Alain Resnais' filmile "Hiroshima, mu arm". Teati (Eestiski) tema romaani "Moderato contabile", tema filmi "India Song". Lihtlugejad tema "uue romaani" laadis kirjutistest küllap suurt ei arvanud. Asjatundjad pidasid rohkem.

Samuel Becketti sõnul oli ta "Prantsusmaa tähtsaim elav kirjanik". Ta oli elanud pika ja intensiivse elu. Surmgi oli olnud väga tihti tema ümber, lähedal. Nüüd, 1984. aasta kevadel, kirjutas ta selle raamatu. Ta oli saanud haiglast välja, oli läbi teinud ränga alkoholiravi kuuri.

"Prantsusmaa. Ajalugu seiklustes" on isikupärane ja haarav jutustus, millest õhkub autori elu jooksul kogutud tarkust ja kirge. Siin ühinevad romaanikirjaniku stiil ja õpetlase sügavad teadmised. Kohati naljakasse, pidevalt üllatavasse jutustusse pole kuhjatud fakte ja aastaarve, selle asemel loob autor Prantsusmaast hämmastava sümfoonilise panoraami Gallia ja Rooma aegadest kuni liikumiste #MeToo ja Black Lives Matter ning kollavestide ja Covid-19 aastateni. Kirjaniku Prantsusmaal elamise, töötamise ja reisimise aegsed seiklused ning avastused seovad müstilise rännaku ajas ja ruumis maalähedaste kogemustega. Sõja- ja revolutsioonistseenid Provence’i tasandikest Pariisi slummide ja bulvariteni ning mõned tegelased – Caesar, Karl Suur, Louis XIV, Napoléon Bonaparte, kindral de Gaulle – võivad olla tuttavad, kuid kõiki näidatakse siin veidi teises valguses. Paljud teised sündmused, kohad ja inimesed ei ole Prantsusmaad käsitlevates ajalootekstides kunagi varem esinenud – aurumasin gooti katedraalis, hiiglaslik puu Prantsusmaa keskpunktis, salapärased katsed kippuda autori elu kallale… Ligi pool sajandit uurimistööd ja kondiauruga liikuval kaherattalisel ajamasinal – jalgrattal – läbitud viiskümmend tuhat kilomeetrit – nii on valminud see raamat, mida lugedes võivad paadunumadki frankofiilid ehk imestada, kas nad ikka üldse tunnevad seda terra incognita’t Euraasia läänepoolses servas, mis praegu kannab nime Prantsusmaa. Graham Robb on sündinud 1958. aastal Manchesteris, õppinud ja ka töötanud Oxfordis Exeteri kolledžis. Ta on kirjutanud Prantsusmaa ajaloost ja kirjandusest. Eesti keelde on seni tõlgitud tema Whitbreadi auhinna võitnud biograafia "Victor Hugo" (Varrak, 2000), nii Duff Cooperi kui ka Kuningliku Kirjandusühingu Ondaatje auhinnaga pärjatud "Prantsusmaa avastamine" (Varrak, 2010) ja "Pariislased" (Varrak, 2012), mille eest autasustas Pariisi linn teda linna aumedaliga. Graham Robb elab Inglismaa ja Šotimaa piirialal.

"Doktor Pereira külastas mind esimest korda ühel 1992. aasta septembri õhtul. Tollal polnud tema nimi veel Pereira, tal polnud veel selget kuju ega näojooni, need olid hägused, põgusad ja hajusad, aga tal oli juba soov hakata raamatu peategelaseks. Ta oli lihtsalt tegelane autori otsingul." Nii kirjeldab autor järelsõnas Pereira markantset prototüüpi. Malle Talveti suurepärane tõlge annab Tabucchi nõtke stiili, emotsionaalse pingestatuse ja tervikliku atmosfääri hästi edasi. Kohtumine Hispaania vabadusvõitlusega seotud Monteiro Rossiga muudab Pereira elu. "Ma leidsin Pereirale ühe otsustava tähtsusega kuu tema elus, ühe kõrvetavkuuma kuu, 1938. aasta augusti. Ma mõtlesin uuesti Euroopale Teise maailmasõja katastroofi künnisel, Hispaania kodusõjale, meie lähimineviku tragöödiatele," selgitab autor.