Tooted

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne'i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimuloleku-aeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse "kultuurilise" elu sisimasse südamesse. Colas Breugnon on raamat täis küpset elutarkust, - raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu "Colas Breugnon'i" seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on, - otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata, - "hüva prantsuspärane" raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

"Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks.

"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»

Tuntud nõukogude kirjaniku romaan noorte teadlaste kujunemisest ja elust. Esimeses raamatus kirjeldatakse peategelase Sanja Grigorjevi lapsepõlve, lastekodus viibimist, gümnaasiumis õppimist ja lennukooliaastaid. Raamatu teises osas jutustatakse Sanja töötamisest lendurina rahu ja sõja ajal. Põhjas hukkunud kapten Tatarinovi jälgede otsingutest, abielust Katja Tatarinovaga ja kokkupõrgetest alatu Romašoviga.

Pärast oma laeva Britannia hukku viskab kapten Grant pudeli abipalvetega ookeani ja loodab parimat. Kui Šotimaa lord ja leedi Glenarvan haikõhust pudeli leiavad, võtavad nad ühendust kapteni laste Mary ja Robertiga. Kuid valitsus keeldub päästeekspeditsiooni alustamast. Laste raskest olukorrast liigutatuna pakuvad lord ja leedi Glenarvan abiks oma laeva ning koos asutakse teele. Kahjuks on kolmes keeles kirjutatud appikutse osaliselt merevees hävinud. Loetavaid ridu saab tõlgendada mitmel viisil. Kindel on ainult üks: kapten Grant asub kusagil maakera 37. laiuskraadil. Oma teekonnal satuvad nad Ameerika ja Austraalia mandritele ning Uus-Meremaa saartele, sunnitööliste ohvriks, jäävad uputusele jalgu, võetakse pärismaalaste poolt vangi ja neid ähvardab ärasöömine. Seikluste vahele on põimitud geograaf Paganeli jutustused Maa geograafiast, maadeavastustest, loodusest, zooloogiast ja astronoomiast.

Indias sündinud inglise kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) romaan iirlasest sõduri poja, Indias kasvanud terase ja seiklushimulise noore mehe juhtumustest, kes Briti salateenistuse ülesandeid täites rändab vana tiibeti laama saatjana läbi kogu Põhja-India. Nende teekonna kujutus annab värvika pildi sellest maast – erinevatest rahvastest, uskumustest, kommetest.

Vene kirjandusklassiku Ivan Turgenevi (1818-1883) jutustuse "Mumuu" materjal on kirjaniku lähikondsete mälestuste järgi võetud tegelikust elust. Turgenevi emal olnud hoovipoiss, pärisori, pikk, ilus ja sihvakas kurttumm Andrei; tal olnud ka koerake Mumuu, keda, nagu novelliski kirjeldatud, tabanud kurb saatus.

"Sõda ja rahu" on Lev Tolstoi romaan, mida peetakse tema peateoseks. "Sõjast ja rahust" teevad vene ja maailmakirjanduse tähtteose mitte üksi Lev Tolstoi realistlik jutustamisoskus, vaid ka ajaloosündmuste ja ajalooliste seoste kujutamise ning tõlgenduse sügavus.

Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus. Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslastele Borodino all hävitav löök anda. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on "Sõja ja rahu" tegelaskond väga mitmekesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu.

Prantsuse naturalismi esindaja Octave Mirbeau (1850-1917) on võitnud lugejamenu otsekoheste ja ilustamata elukujutustega. Päevikuvorm annab toaneitsile võimaluse kirjeldada intiimsemaidki saladusi, millest avalikult ei räägita. Ligi sada aastat tagasi ilmunud teos mõjub üsna kaasaegse romaanina meie praeguses olustikus, kus ahnelt nauditakse vabadust ja püütakse majanduslikult jalule tõusta.