Tooted

„Ärakustutamine” on Thomas Bernhardi viimane ja mahukaim romaan, ilmunud 1986. aastal. Ühtlasi on see tema viies romaan eesti tõlkes. Selles laiendab Bernhard (küll minajutustaja Franz-Joseph Murau suu läbi) oma programmilist ja seni pistelist antiaustrialikkust, nii et see käib kõikehõlmavalt kogu Austria riigi ja „Austria inimese” kohta. Ja samas on see sõimukanonaad ometi vaid taustaks inimliku traagika avamisele minajutustaja elus, mida on kujutatud sellise kirjandusliku ja keelelise virtuoossusega, et see on teinud Bernhardi kõige kiuste uuema Austria kirjanduse klassikuks. Saanud teada oma vanemate ja venna hukkumisest autoõnnetuses, vaatab Roomas elav vaimuinimene Murau tagasi oma elule ja päritolule, kirjeldades eriti viimast nii süngetes värvides, et võtab oma mälestuste kirjapanemist ühtlasi nende ärakustutamisena, lootes nii neist vabaneda. Romaan koosneb kahest, ühegi taandreata kirjutatud osast: „Telegramm” ja „Testament”. Teine osa kujutab Murau osalemist vanemate ja venna matustel, kus taasavanevad tema mälestuste lüüsid kuni ootamatu lõpplahenduseni. Süüdistajana ei mõista Murau, kui palju ta ise jagab seda, mille teistes või „Austrias” hukka mõistab, pääsemata lahti mineviku taagast. Seda vastuolulisust serveerib Bernhard teatud kiuslikkusega, kuid sedavõrd osavalt nii meeles kui keeles, et lugejat vahest ei peletagi selle romaani, Bernhardi kontsentraadi tüse maht.

Raamat sisaldab tuntud filosoofi, muusiku ning arsti Albert Schweitzeri (1875-1965) neljaosalisena kavandatud "Kultuurifilosoofia" kaks esimest osa: "Kultuuri allakäik ja taasloomine" ning "Kultuur ja eetika" (esitrükk 1923). Teoses analüüsitakse kultuuri mandumise põhjusi ja osutatakse ühtlasi kultuuri uuestisünni võimalustele. Pühendades palju tähelepanu eetilise mõtte ajaloole, eritleb autor kriitiliselt eetikasüsteeme Vana-Kreekast kuni läinud sajandi lõpuni. Uut optimistlikku maailmavaadet otsides jõuab mõtleja oma humanistliku eetika põhiprintsiibini "aukartus elu ees". Tänapäevale nii haruldase mõtlejatüübina, kelle filosoofia ja võltsimatu humanism, kõlbeliselt terviklik elu ja tegevus ajastu vaimsele situatsioonile mõju avaldasid, väärivad Schweitzeri ideed loovat suhtumist seoses mitmete nüüdisprobleemidegagi.

"Kultuuriajaloo ülesanne" on kogumik, mis koondab Johan Huizinga (1872–1945) olulisimad artiklid ja ettekanded. Huizinga on Hollandi ajaloolane ja kultuurikriitik, kelle tööd ja sõnavõtud on kujundanud olulisel määral nii kultuuriajaloo uurimisvõimalusi kui ka tollase Euroopa kriitilist mõtestamist. Tema loomingut iseloomustab huvide paljusus, selle keskmes on küll kultuuriajaloo küsimused, ent need piirnevad vahetult antropoloogia, filoloogia, psühholoogia ja filosoofia teemadega. Käesoleva valiku on koostanud ja sissejuhatusega varustanud Huizinga loomingu üks paremaid tundjaid tänapäeval, Amsterdami ülikooli professor Joep Leerssen. Tegu on esindusliku antoloogiaga, mis on suurepärane teejuht Johan Huizinga mõttemaailma.

Raev täitis vürstitari. Ta heitis kõigest jõust kivi ja hüppas siis ise kivile järele. Kivi lendas kaheteistkümne sülla kaugusele ja vürstitar hüppas veelgi kaugemale. Nüüd astus kivi juurde kuningas Gunther, aga tema taga seisis nähtamatu Siegfried. Gunther katsus kivi tõsta, kuid suutis selle vaevu kõikuma panna. Siis tõstis kivi Siegfried ja viskas ning kuningas Gunther tegi, nagu viskaks tema. Kivi lendas palju kaugemale kui Brünhildil. Siegfried haaras kuningas Guntheril käe alt kinni ja hüppas koos temaga kivist veel kaugemale. Kõigile aga paistis, nagu oleks viske ja hüppe teinud kuningas Gunther. Nii oli Siegfried kuninga elu võitnud. Vürstitar Brünhild ütles oma saatjaskonnale: "Nüüdsest peale kuulute kõik kuningas Guntherile! Tema võitis mind!" Rüütlid panid seepeale relvad maha, astusid kuningas Guntheri juurde ja painutasid tema ees põlvi, avaldades niiviisi austust oma vürstitari alistajale.

Austria klassiku Heimito von Dodereri 1951.a. ilmunud romaan on rabavalt küllusliku keele ja meelega panoraamromaan Viinist, ühendades aastaid 1911 ja 1925 ning manades meie silme ette aukartustäratava galerii Viini inimtüüpe ja saatusi, kes kõik kuidagi rühmituvad reaalse ja väga kauni Strudlhofi trepi ümber, mille ehitajale teos on pühendatud. Romaan on ülistuslaul Viinile ja tema ümbrusele ning osaliselt mälestusmärk Austria-Ungari kadunud monarhiale. Inimese motiivid millegi tegemiseks või tegematajätmiseks, millest kasvab välja ta saatus, on leidnud harukordselt peenekoelise analüüsi..

„Tynset“ on müstiline romaan Hamburgist pärit Wolfgang Hildesheimerilt (1916-1991). Selle jutustab minategelane ühe pika ja unetu polaaröö jooksul Tynseti-nimelises Norra linnakeses. Nimetu härrasmees veedab öösiti aega helistades suvalistele telefoninumbritele ja sosistades: „Kõik on paljastatud. Põgenege!“ Kõnele vastajad ei vaidle vastu ega küsi midagi, vaid pakivad asjad ning lahkuvad samal ööl. Üleüldine süütunne peegeldab hästi olukorda Teise Maailmasõja järgsel Saksamaal. Müsteerium ja kahtlustunne on lugejale läbivaks kaaslaseks. Ka Tynset ise on üks müsteerium, koht, mis varjab midagi oma asuka eest nii nagu romaan näib varjavat midagi oma lugeja eest. Aga hoolimata mõningasest süngusest peegeldub „Tynsetis“ ka õrn huumor, peen iroonia oma tundliku puudutusega.