Tooted

Kergelt ja peenetundeliselt jutustab Andreas Iten loo: armastusloo, mis ei lõpe ootuspäraselt, ja loo edukast mehest, kellel näiliselt midagi ei puudu. Autor võtab lugeja kaasa reisile Itaaliasse – koos rännatakse läbi Perugia ja Sitsiilia, imetletakse võrratuid maastikke ja linnu. Humoorikalt ja kirglikult, meeleliselt ja melanhoolselt kirjeldab autor, kuidas tema kangelane ilusat ja tublit Annat otsib. Aga kui mees lõpuks Taorminas läbi kaupluse vaateakna Anna Galante avastab, siis on ta naise tegelikult juba kaotanud

Härra Pidulik oli äkki otse pea kohal silmanud koletist. Paanikas hüppas ta vankrist välja ja langes sügavikku. Nüüd lamas ta seal ega julgenud liigutada. Siis toksas teda midagi märga. Nina? Koletise lõuad? Alles siis sai härra Pidulik täpsemal vaatlusel aru, et koletu elukas oli kõigest lammas, kes puhkas tema kõrval rahupesas. "Nagu sein, millest võib kinni hoida ja end päästa," mõtles härra Pidulik. "Peatada nagu sõidukit? Jah!" Ja juba haaraski ta mõlema käega lamba villast ning sikutas end ülespoole.

Kolmeteistkümnene Lari on pärast autoõnnetust koomas tilgutite all. Ta ema ja isa saabuvad kiiruga Kanadast tütre haigevoodi juurde. Nad ei mõista, mis on juhtunud. Raviarst räägib šokist ja mingist tundmatust narkootilisest ainest. Vähehaaval teadvusele tulev Lari aga ei taha või ei suuda midagi seletada. Ema laseb tal juhtunu kirja panna. Selgub, et kõik algas siis, kui Lari pidevalt oma ajakirjanikest vanematest lahus olles tutvub endast vanema Chrisiga. Chris kutsub ta hea klaverimängijana kooli rockbändi. Seal aga algab kasina ja koduse Lari jaoks hoopis uus elu...Dirk Walbrecker sündis 1944 Wuppertalis. Pärast germanistika-, psühholoogia-, ja pedagoogikaõpinguid töötas õpetajana. Seejärel oli ametis erinevates tele- ja filmikompaniides kuni 1982.a, mil temast sai vabakutseline kirjanik. Tal on kolm tütart ja ta elab perega Münchenis. Dirk Walbrecker on kirjutanud kuuldemänge, filmistsenaariume, aimeraamatuid ning laste- ja noorsoojutte.

Kuriteopaik pakub kõige õudsemat pilti, mida Baseli komissar Hunkeler oma ametis seni on näinud... Uurimise käigus siiski selgub, et ohver on esmalt maha lastud ja siis alles aiamajakese katusepalgi külge riputatud. Juhtum muutub üha mõistatuslikumaks, sest ilmnevad jäljed, mis viivad sõjajärgsesse minevikku ja näitavad kogu mõrvalugu hoopis teise nurga alt.