Tooted

Kergelt ja peenetundeliselt jutustab Andreas Iten loo: armastusloo, mis ei lõpe ootuspäraselt, ja loo edukast mehest, kellel näiliselt midagi ei puudu. Autor võtab lugeja kaasa reisile Itaaliasse – koos rännatakse läbi Perugia ja Sitsiilia, imetletakse võrratuid maastikke ja linnu. Humoorikalt ja kirglikult, meeleliselt ja melanhoolselt kirjeldab autor, kuidas tema kangelane ilusat ja tublit Annat otsib. Aga kui mees lõpuks Taorminas läbi kaupluse vaateakna Anna Galante avastab, siis on ta naise tegelikult juba kaotanud

Anja ja Nico käivad juba pool aastat. Nad on armunud, tunnevad ja usaldavad teineteist. Nico on õrn ja tundlik. Ta ei sunni Anjat millekski. Tüdruk tahaks meeleldi temaga magada. Aga – kas see on tõesti kõige õigem? On nad juba niikaugel? Kas poiss on seda? Anja märkab, et ka noorukitel on tõkkeid. Tüdruk soovib, et kõik juhtuks õigel ajal. Õiges kohas. Ja et see sobiks neile mõlemale. Ja siis on asi tõesti niikaugel. Nad on kõike tublisti ette valmistanud. Suurte lootustega. Anja avastab oma keha, oma tõelised tunded, ta mõistab oma seksuaalsust. Aga ühel päeval viib see tüdruku veel kaugemale...

Härra Pidulik oli äkki otse pea kohal silmanud koletist. Paanikas hüppas ta vankrist välja ja langes sügavikku. Nüüd lamas ta seal ega julgenud liigutada. Siis toksas teda midagi märga. Nina? Koletise lõuad? Alles siis sai härra Pidulik täpsemal vaatlusel aru, et koletu elukas oli kõigest lammas, kes puhkas tema kõrval rahupesas. "Nagu sein, millest võib kinni hoida ja end päästa," mõtles härra Pidulik. "Peatada nagu sõidukit? Jah!" Ja juba haaraski ta mõlema käega lamba villast ning sikutas end ülespoole.

Kuriteopaik pakub kõige õudsemat pilti, mida Baseli komissar Hunkeler oma ametis seni on näinud... Uurimise käigus siiski selgub, et ohver on esmalt maha lastud ja siis alles aiamajakese katusepalgi külge riputatud. Juhtum muutub üha mõistatuslikumaks, sest ilmnevad jäljed, mis viivad sõjajärgsesse minevikku ja näitavad kogu mõrvalugu hoopis teise nurga alt.