Tooted

Dürrenmatt on tänapäeva nimekamaid kuuldemängude autoreid ning draamakirjanikke, kelle näidendeid on suure menuga lavastatud maailma kõigis tähtsamates teatrites. Oma teostes on ta üheaegselt nii agressiivne satiirik kui ka kirglik moralist, kes paremini kui paljud teised kodanlikud kirjanikud mõistab kapitalistliku maailmasüsteemi muutmise vajadust, kuna viimane on Dürrenmatti arvates hakanud endast kujutama otsest ohtu inimkonnale. Ka käesoleva teose sündmustik toimub kõrgkonjunktuuri õhkkonnas, milles lõpuks hävivad igasugused inimlikud tunded. Pääsemist aga tõotab ainult antiikaja muinasmaailm, kus inimese tundeelu ei seisnud veel raha, konkurentsi hävitamise ega naudinguelu teenistuses. Sellesse maailma põgenevad lõpuks ka teose peategelased, kes mõistavad, et vastasel korral ähvardab nendegi seni veel säilinud inimlikkust "jäätumise" oht.

Kui Petlemma pidi sündima Jeesuslaps, ei ilmutanud tema sündimist kuulutav täht ennast mitte ainult Hommikumaa tarkadele kuningatele, vaid ka ühele väikesele kuningale ilmotsatul Venemaal. Ning too kuningas, pooleldi veel laps, heatahtlik, sõbralik ja seltsiv, asubki koos oma hobuse Vankaga pikale teekonnale, et ka enda riigi ja rahva kingitused kogu ilmariigi ülemvalitseja jalge ette laotada. Ent kui alguses oli ta ainsaks eesmärgiks kõigevägevama valitseja sünnipaika jõuda, siis teel jagab ta oma hinnalised annid haigetele ja vaevatutele ning näib oma reisisihi päris unustavat. Kuid tegelikult on muutunud väike kuningas ise.

Kreeka mütoloogias ja senises kirjanduses on Medeiat kujutatud kättemaksulise hüljatud naisena, kes tapab oma mehe ja lapsed. Romaanis (1996) on saksa nüüdiskirjanik Christa Wolf kujutatud teda teisiti. Tema Medeia on õilsameelne ja inimlik naine, kel pole aga sellele vaatamata kohta oma kahel kodumaal - Kolchises ja Korintoses.

Saksa kirjanik Klaus Mann (1906-1949) kirjeldab oma romaanis "Mefisto" (1936) ühe näitleja karjääri, mis saab teoks tänu sellele, et peategelane laskub kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on täiesti teadlik vastupidisest. "See oli Hendrik Höfgeni kolmas tõus. Esimene oli olnud kõige soliidsem ja väljateenitum, sest Hamburgi linnas oli Hendrik teinud head tööd, publik pidi talle tänulik olema nii mõnegi ilusa õhtu eest. - Teist konjunktuuri "süsteemiaegses" Berliinis oli juba iseloomustanud palavikuliselt liialdatud tempo ja mitmed hektilised ebaterved tunnused. - Aga see kolmas konjunktuur meenutas edutamist, saabudes "välkkiirelt" nagu kõik rahvussotsialistlikust valitsusest lähtuvad aktsioonid. Alles hiljuti oli Hendrik Höfgen olnud emigrant; veel eile too pooleldi kahtlane kuju, kellega koos end avalikult meeleldi ei näidatud; sõna otseses mõttes oli ta üleöö tõusnud suureks meheks - paksu ministri käeviibe oli selle korda saatnud."

Saksa kirjaniku Lion Feuchtwangeri ajaloolise triloogia teine osa, romaani «Juudi sõda» järg jutustab Josephus Flaviuse elust pärast Roomavastase ülestõusu nurjumist

Austria proosakirjaniku ja publitsisti Joseph Rothi (1894-1939) romaan (1932) annab pildi elust Austrias. EsimeseIe maailmasõjale eelnenud aastatel ning vana monarhia lõpust von Trotta suguvõsa kolme põlvkonna kaudu, vaheldumisi tagasipõigetega minevikku.

Itaalia helilooja Giuseppe Verdi (1813–1901), ooperi üks suuremaid vormijaid, lõi oma teosed XIX saj. keskel. Werfeli romaani tegevuse ajal – 1882/83 – oli ta oma elutöö suures osas juba lõpetanud. Sajandi suurkujuks tõusis ka Richard Wagner (1813–1883), kes esindas saksa ooperit. Kahe eri rahvusest ja erinevasse koolkonda kuulunud helilooja loomingu omapära on loomulik, ometi andis see põhjust Verdi muusika alahindamiseks, mida tundlik loojanatuur valuliselt läbi elas. Austria kirjaniku Franz Werfeli (1890–1940) "Verdi" ilmus 1924. a. Teos on ühtaegu muusikateaduslik uurimus ning vabalt loodud tegelaskonna ja pingelise sündmustikuga romaan.