Tooted

Kogumikku "Etruski vaas" on koondatud Mérimée lühijuttude paremik. Ta on kirjeldanud neis jõulisi ja tsivilisatsioonist rikkumata tegelasi ja seda, kuidas tunded kõrgemas seltskonnas labastuvad. Kuigi paljude juttude tegevus toimub eksootilises ümbruses, on Mérimée stiil jahe, napp ja täpne ning lugude dramaatilisus ilmneb nende kulgedes. Mérimée looming on tõeline aegumatu klassika, mis pole kaotanud oma värskust ka praegu. Prosper Mérimée (1803 – 70), Prantsuse Akadeemia liige, kelle sünnist möödus tänavu 200 aastat, alustas oma kirjanikukarjääri näidendikogumikuga hispaania draama eeskujul "Clara Gazuli teater" (1825) ning nn. Illüüria ballaadide kogumikuga "Guzla" (1827). Kõrgelt on hinnatud tema ajaloolise romaani "Charles IX valitsusaja kroonika" (1829) objektiivsust ja psühholoogilist täpsust. Kõige kuulsamaks aga on Mérimée saanud oma lühijuttudega. Neist tuntuima, "Carmeni" põhjal lõi Bizet oma maailmakuulsa ooperi. Mérimée tõlkis ka vene kirjanike teoseid prantsuse keelde ning avaldas kirjanduskriitikat ja ajalooteemalisi artikleid.

"Geeniuse päeviku" kirjutas Dalí aastail 1952-1963. Seljataga oli meeletu noorus Federico García Lorca ja Luis Bunueli seltsis, tülliminek isaga, äge riid sürrealistidega ja kohtumine Paul Éluard'i naise Galaga. Päevik oma verbaalse akrobaatikaga pigem varjab kui selgitab. Ilmne on, et Dalí sihiks on lugejat šokeerida. Ise on ta kinnitanud, et vihkab lihtsust igasugusel kujul. Sageli paneb ta ühte patta naeruväärse ja üleva ning kui lugeja enam millestki aru ei saa, siis on Dalí oma eesmärgi saavutanud. Oma loomingumeetodit nimetas Dalí paranoia-kriitiliseks.

Tuntumaid armastusromaane maailmakirjanduses üldse. Seesugust armastust kui selles teoses kohtab elus harva. "Manon Lescaut" on inspireerinud Massene'd, Puccinit.