Tooted

Teine maailmasõda on Saksamaal endiselt tundlik teema, millest rääkimisel tõmmatakse Wechrmachti sõduri ja natsi vahele tihtilugu võrdusmärk. Maailmasõjas võidelnud mehed on muutunud neetud põlvkonnaks, kes esialgu sunniti võitlema, seejärel üleelatust vaikima ning nooremate põlvede põlgust taluma. Seejuures ei ole ajaloolased kunagi kahelnud, et sõjakuritegudes ja holokaustis osales siiski vaid väike osa Wehrmachti sõduritest. Kuidas ikkagi suutsid sakslaste isad ja vanaisad Stalingradi katla väljakannatamatus näljas ning pakases või Aafrika piinavas kuumuses vastu pidada? Mis tundeid tekitasid neis meestes 1939. aasta verine pühapäev Poolas, vangilaagrites nälga surnud kamraadid või Normandia dessandi ajal toimunud veresaun? Kuidas pääseda eluga, kui su hävitaja Vahemere kohal alla tulistatakse ja sa üksi vette hulpima jääd? Teise maailmasõja tähtsaimatest lahingutest osa võtnud 13 Saksa sõdurit räägivad viimast korda ja otsekoheselt sellest, mida nad üle elasid. Neid kuulates tasub küsida, kas neid ikka saab üheselt hukka mõista.

Sõdurid vastupanus – need olid kõik need, keda Wehrmacht algul omada ei tahtnud, keda natsionaalsotsialistid ei pidanud "väeteenistuse vääriliseks". Paljud neist olid põrandaalused võitlejad, kes olid režiimivastasuse tõttu vangis või koonduslaagrites. 1942. aastal aga, kui Saksamaa vallandatud sõda oli võtnud maailmasõja mõõtmed, langenuid oli sadu tuhandeid ja Saksa armeed hakkas aina enam pitsitama sõdurite põud, värvati kiiruga loodud trahvidiviisi isegi need, kes varem selleks ei kõlvanud. Natsiriigi mundrit pidid kandma ja trahvidiviisis sõtta minema need, kes olid võidelnud türannia vastu ja vabaduse eest. Natsionaalsotsialistlik diktatuur andis relvad kätte oma vihavaenlastele. Natsidevastasest võitlusest need sõdurid siiski ei loobunud. Nad jätkasid oma võitlust kõikjal, kus võimalik, ja seda ka siis, kui seljas oli Wehrmachti munder. Raamat räägib kaheksa mehe loo ja seda meeste endi sõnadega.

Kuigi meid lahutavad viikingitest pikad sajandid, on need Põhjala "rokkarid" endiselt meie ümber – seriaalides, reklaamides, popkultuuris jm. Meil kõigil on arusaam, milline oli üks õige viiking, ent sageli ei vasta see tegelikkusele või on liiga ühekülgne. Kas viikingid kandsid sarvilist kiivrit, olid riietatud musta nahka ning võitlesid suurte kirvestega? Kas viikingite elu oli üks meeletu orgia täis vägivalda ja joominguid? Kas viikingid lasid end põletada koos oma väärtuslike alustega? Kas olid olemas naissoost viikingisõdalased? Üllatuslikult näeme, et viikingeid paelusid mitte üksnes lõuatäis mõdu ja sõjasaak, vaid ka teemad, mis pakuvad huvi tänapäeva inimeselegi: identiteet, kuuluvustunne, migratsioon ja religioon. Raamat aitab täita teadmiste lünki viikingiseriaali kirglikul jälgijal ning ühtlasi pakub värsket ja detailirohket sissevaadet viikingikultuuri tõsisemale huvilisele. Autoritest Jörn Staecker oli keskaja arheoloogiaprofessor Saksamaal Tübingeni ülikoolis. Ta oli üks juhtivaid viikingiajastu asjatundjaid maailmas. Matthias Toplak õppis skandinavistikat ja Skandinaavia kultuuri Kölnis ja Stockholmis. Doktorikraadi sai ta Tübingeni ülikoolist, kus töötab viikingite ajalugu uuriva arheoloogina.