Tooted

Vene kirjanduse klassiku F. Dostojevski (1821-1881) teoste valimikus ilmuvad jutustused «Onu unenägu», «Stepantsikovo küla ja selle asukad», «Kole anekdoot», «Uba», «Imeliku inimese unenägu». Jutustustes tõuseb esile huvi «väikese inimese» vastu, usk headusse ja ligimesearmastusse, kuid neis ei puudu ka vaimukas grotesk.

Noor biograaf Margaret Lea saab kirja ülipopulaarselt kirjanikult Vida Winterilt, kes soovib, et tema elust tõtt kirjutataks. Vida on oma biograafe ja fänne juba aastaid segadusse ajanud, jutustades igale küsijale oma elust erineva versiooni, vandudes sealjuures iga kord, et tegemist on puhta tõega. Margareti on Vida välja valinud selleks, et esimest korda täielikult ära rääkida oma tõeline lugu. Kuid ka Margaretil on oma lugu: ta sündis küll kaksikuna, kuid tema õde pidi surema, et Margaret saaks elama jääda. Aegajalt tunneb Margaret teispoolsuse aurat ning tugevat tõmmet oma teise poole järele, mida ta jääb igaveseks taga igatsema. Ka Vida jutustatud loos on kaksikud - kaks metsikut tüdrukut. Mida edasi, seda kummalisemaks see lugu läheb ning Margaret tunneb, et ta peab astuma vastu ka omaenda deemonitele.

Inglise ajaloolane Orlando Figes on tänapäeva üks kõige hinnatumaid Venemaa ajaloo uurijaid, kelle värske raamat "Nataša tants" annab põhjaliku ja paeluva ülevaate Venemaa kultuuriloost 18. sajandi algusest tänapäevani. Laiaulatuslik ning erakordseid lugusid ja tegelasi kätkev teos äratab ellu pika rea pärisorjadest kunstnikke ja aristokraate, revolutsionääre ja pagulasi, vaimulikke ja vabamõtlejaid, ning selle haare ulatub Sankt-Peterburgi kaheksateistkümnenda sajandi hiilgusest stalinistliku propagandaajastuni, rahvakunstist Aasia šamaanide maagiliste rituaalideni, Puškini luulest Mussorgski muusika ja Eisensteini filmideni. Figesi raamatu pealkiri pärineb kuulsast stseenist "Sõjas ja rahus", kus noor ja ilus krahvitar Nataša kuuleb rahvaviisi ning hakkab kohe vaistlikult selle rütmi ja samme tunnetades tantsima. Tolstoi näitab, et aristokraadid võivad olla küll suursugused ja välismaal hariduse saanud, kuid südames on venelased siiski venelased. Orlando Figes uuribki oma raamatus Nataša tantsu tähendust, neid sageli vastuolulisi impulsse ja ühiseid tajusid, mis on loonud maailma ühe kõige säravama kultuuri. Ta näitab, kuidas Venemaa identsuse tunne kehastub võib-olla suuremal määral kui mõnegi teise maa oma just kultuuris ning mitte üksnes suurepärases luules, muusikas, kirjanduses ja maalides, vaid ka selle üldlevinud ideedes, kommetes ja uskumustes. Hoolimata sellest, et Venemaa on tohutu suur ja seal leidub suuri erinevusi, on just see ainuladne temperament hoidnud koos nii Euroopast kui ka Aasiast pärit inimesi ja aidanud neil omaenda hirmsa ajalooga vastamisi seistes ellu jääda. Suurepäraselt kirjutatud ja vaimustavalt elav "Nataša tants" kinnitab vene kultuuri suurust ning toob esile nende inimeste tähelepanuväärsed elukäigud, kes on seda vormistanud. Orlando Figes on Londoni ülikkooli Birkbecki kolledži ajalooprofessor. Ta sündis 1959. aastal Londonis ja õppis ajalugu Cambridgei's. Enne Birkbecki tööle asumist oli ta Cambridge'i Ülikooli Trinity kolledži ajaloo õppejõud. Ta on kirjutanud raamatud "Talupoegade Venemaa", "Kodusõda" ja "Ühe rahva tragöödia". Neist viimane sai 1997. aastal Wolfsoni Ajalooauhinna, W. Smithi kirjandusauhinna, Longmani/History Today Aasta raamatu tiitli, NCR raamatuauhinna ja Los Angelese raamatuauhinna.

Põhjalik ülevaade Venemaa kultuuriloost 18. sajandi algusest tänapäevani.¤ Põnevad tõlgendused tuntud ja tundmatutest vene kultuuriloojatest (Dostojevskist ja Stravinskist nimetute külalaulikuteni).¤ Uudne vaade Venemaa, Aasia ja Euroopa vaimsetest suhetest.¤ Autoriks rahvusvaheliselt üks hinnatumaid Venemaa ajaloo uurijaid.

Kaks vanaprouat hakkavad maikuus kavandama balli, mis peaks toimuma septembris ja tooma kokku kõik Violet Airdile armsad inimesed. Mõte sellest peost tõotab tuua koju tagasi ka hoopis kaugele rännanud pereliikmed. Kõige saladuslikum on olnud kauni Pandora saatus, kes põgenes kodust kakskümmend aastat tagasi. Haaravalt kirjutatud romaanis põimuvad erinevad suhtumised ja eri põlvkondade arusaamad. "Merikarbiotsijate" lugejad kohtuvad taas juba tuttava Noel Keelinguga ning mõttelt ja meeleolult võibki "Septembrit" just "Merikarbiotsijatega" võrrelda.

Selles raamatus on kõike: on kirglik ja kaunis armastuslugu; on isa ja tütre kohtumise lugu; on 20. sajandi alguse kirurgia hirmutav lugu; on lennumasina ehitamine; on ka mitu mõrva, mis lõpuni jäävadki lahendamata ja võimaldavad lugejal mõistatada. Kuigi ma olen võrdlemisi nõrganärviline ja verised kohad jätan tavaliselt vahele, siis selles raamatus lugesin kirurgi operatsiooni – ja haavade kirjeldused kõik läbi. Tegevus toimub möödunud sajandi esimeses pooles Manilas, Lissabonis ja Los Angeleses.

Rosamunde Pilcher kirjutab “Talvises pööripäevas” talle omase soojusega inimestest, kellele saab talvine pööripäev ka omamoodi pööripäevaks elus. Väikeses Šoti linnakeses asuv vana maja, Corrydale, pakub varju endisele näitlejannale Elfrida Phippsile ja ja Oscarile, keda on vapustanud suur tragöödia. Lisaks neile toob elu majja veel mitu inimest, kellele elu on haiget teinud ja kes vajavad hädasti aega toibumiseks ning kosumiseks. Pilcher meenutab lugejatele, et sõprus, kaastunne, ustavus ja armastus suudavad alati uut jõudu anda ning kõige pimedam aeg lõpeb samuti ükskord.