Tooted

Kuna ta sõitis nagu aegluubis, liikusid mootoriga ühendatud klaasipuhastajad nagu limased teod millimeetriste jõnksude haaval, kiilusid pausi pidades kinni ning siis tuli rusikaga klaasile põrutada, et nad alustaksid uuesti oma pikaldast poolringis edasi-tagasi kulgemist. Nad maalisid tuuleklaasile määrdunud lehvikuid, saavutades nõnda oodatule hoopis vastupidise tulemuse. Pahasena, et mitte keegi peale tema ei taju ohu suurust, hakkas vanaema rahutu käega tuuleklaasi seestpoolt nühkima, alustades silmade kõrguselt ning tehes aina laiemaid ja lapikumaid ringe, vargsi isegi juhi poolele tikkudes, et mees märkaks vahet - ja läbi higikelmesse tekkinud laigu tuuleklaasi seisukorda vaadates sai vältimatult selgeks, et näha ei ole mitte kui midagi.

Splendid Hotellis sõltub kõik minust. Ma ei tohi mitte vähimatki asja unarusse jätta. Splendidi eest hoolitsemine hõivab mu täielikult. Vanaemal oli õigus. Vähehaaval ununesid tal koguni filmid. Lõpuks ei lehitsenud ta isegi oma ajakirju. Midagi muud peale Splendidi ei olnud tema jaoks enam olemas. Ta tuli oma eluga hästi toime. Mul on palju raskem kui temal, sest hotell on vana ja lagunenud. Vanaemal oli kõik olemas, et hakkama saada. Tema kõige suuremaks teeneks oli ehitada Splendid sinna, kuhu keegi ei oleks seda ehitanud.

«Mis juhtus, kas see üle-eelmine tüdruk sai närvivapustuse?» «Jah, sest ma ei andnud talle osa.» «Oi. Vaeseke...» «Aga mis tal siis häda oli, et ta ei sobinud?» «Ma ütlen ausalt: ta oli ülbe, jonnakas ja kihlatud.» «Ah soo... siis muidugi.» «Ja see teine?» «Milline?» «See, kes just väljus.» «Kas ta nuttis, kui ta välja tuli?» «Tema, ei, ta ei nutnud... Aga ta nägi halb välja.» «Just-just. Tema ei kõlvanud just selle tõttu. Tal ei olnud peas kõik päris korras.» «Ahah.» «Aga kes see üldse otsustab, kas teie?» «Mitte ainult... Nii mina kui see teine, kes on tulnud mulle seltsiks...» «Ahaa. See on siis Juhus. Mingil moel peab õnne ka olema.»