Tooted

Aastal 2015 puhkenud pagulaskriisi järelkaja viis Johannes Krause'i ja Thomas Trappe'i mõttele kirjutada teadusprisma abil raamat suurtest migratsioonilainetest, mis on meid eelajaloolisest ajast saati kujundanud. Kuigi esimesest pöördelisest migratsiooni­lainest on möödunud tervenisti 8000 aastat, hakkavad alles nüüd vaikselt selguma selle täpsemad üksikasjad. Seda suuresti tänu arheogeneetikale, noorele teadusharule, mis on küll alles tuult tiibadesse saamas, kuid on hoolimata sellest juba pakkunud määratul hulgal uusi teadmisi. Teadmisi näiteks igihaljast Balkani marsruudist ning iidsetest konfliktidest, mis on rännetega paratamatult kaasnenud, kuid paljust muustki. Sisserändajad on Euroopale jätnud kahtlemata tuntava jälje. On ju migratsioonilugu ka haiguste ajalugu – olgu selleks kas või katk, mis ulatub tagasi kiviaega. Kole taud tappis küll nagu loogu, ent sillutas samas teed inimestele, kelle järeltulijad juhatasid sisse pronksiaja. Kuigi "Meie geenide pikk reis" puistab põnevaid argumente nii migratsiooni poolt kui ka selle vastu, jõuavad autorid tõdemusele, et liikumine on inimese põhiloomuses. Nad on veendunud, et ka tulevikus on meie arengu peamine mootor üleilmne ühiskond, mis on aastatuhandete jooksul end juba korduvalt õigustanud. Eelkõige siin, Euroopas. "Meie geenide pikk reis" on kahe autori koostöö vili. Johannes Krause kuulub arheogeneetikas maailma tunnustatuimate asjatundjate hulka ning on Jena Max Plancki inimajaloo uuringute instituudi direktor. Kaasautori Thomas Trappe´i ülesandeks oli Krause´i tarkusevaramu ühtseks jutustuseks põimida, nüüdisaja konteksti paigutada ning päevapoliitiliste vaidlusküsimustega siduda.

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.

Sõltumata sellest, kas laps on sale või ülekaaluline, kas ta sööb tervislikult või andub kiirtoitudele, võib tema tervis olla ohus, on raamatu autorid veendunud. Lapsed mitte ainult ei tarbi rohkem suhkrut kui eales varem, vaid ka eri liiki suhkruid, mis on noorele organismile erakordselt kahjulik. Teadusuuringud kinnitavad, et suhkur ja magusained pärsivad südame, aju, maksa ja soole normaalset arengut ning mõjuvad laastavalt meie õppimisvõimele, mälule, maitse-eelistustele, isu regulatsioonile, impulsside kontrollile ja ainevahetusele. Kusjuures lapsed on täiskasvanutest märksa vastuvõtlikumad. Veelgi enam, kui tulevane ema tarbib ülearu agaralt suhkrut, võivad need valikud osutuda lapse tervisele laastavaks. Suhkru liigtarbimist saab ennetada, selle mõjudega tegeleda ja paljudel juhtudel neid ka tagasi pöörata. Selleks ei pea kaugeltki kõiki suhkruid ja töödeldud toite vältima. "Suhkrukindel" toob tunnustatud ekspertide abil välja järeleproovitud ja jätkusuutlikud lahendused, millega oma lapsi selles suhkruküllases maailmas kaitsta. Michael Goran on üle kolmekümne aasta uurinud laste rasvumise põhjuseid ja tagajärgi ning seda, kuidas mõjutab tervete laste toidusedel pikaajalist haigusriski täiskasvanueas. Ta on paljastanud toitumise ja tervise vahelisi seoseid imiku- ja lapseeas ning välja töötanud ja järele proovinud ainulaadseid sekkumisi nende probleemidega tegelemiseks. Tervisekäitumise ja toitumise spetsialist Emily Ventura on pea kakskümmend aastat õpetanud lastele ja perekondadele tervislikku toitumist. Ta on juhtinud tervishoiukampaaniaid Jamie Oliveri toidufondi ja rahvusvahelise organisatsiooni Slow Food heaks.