Tooted

Selma Teesalu on meditsiinidoktor (MD, PhD) ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Ta on üks osteoporoosi probleemiga tegelemise algatajaid Eestis, Eesti Osteoporoosi Seltsi ja Eesti Toitumisteadlaste Seltsi asutajaliige. Sellest raamatust leiab lugeja teaduslikult põhjendatud ja praktikas järele proovitud soovitusi, kuidas igapäevamenüüd koostades ning toitumisrežiimi jälgides mõjutada soolestiku toimimist, et seeläbi tugevdada oma tervist, parandada enesetunnetja meeleolu.

Pea kõik, mis meid ümbritseb, kubiseb keemilistest ühenditest. See käib kasvõi toidu kohta, mida põske pistame, pakendi kohta, millest me selle välja tõstame, lusika kohta, millega me selle ohtliku manöövri sooritame, taldriku kohta, kuhu me oma kõhutäie paneme, nõudepesuvahendi kohta, millega tekkinud kaose elimineerime jne. Ometi mõistavad vaid vähesed, mida need Mendelejevi tabeli asukad endaga kaasa toovad. Keemiafanaatikust teadusajakirjanik George Zaidan annab nauditavalt teravmeelse ülevaate sellest, mida me endale tegelikult sisse topime ja peale määrime. Kui enamusele vaatab teadusartiklist vastu arusaamatu salakiri, mida võibki jääda lahti murdma, siis Zaidani silmadele on see kui armas emakeel, mida naudinguga analüüsida. Ta nendib, et tegelikult pole sugugi lihtne avastada kogu tõde kraami kohta, mida me sööme, joome, sisse hingame ja peale määrime, sest vastupidiselt ootustele pole maailm päris orgaanilise keemia sissejuhatav kursus, kus puhtad ja lihtsad reaktsioonid viivad puhaste ja lihtsate tulemusteni. Pigem on tegu edasijõudnutele mõeldud põrguliku katselaboriga, kus tuleb kõigeks valmis olla. Oma meeletu taustatöö, võrratu analüüsi ning muheda stiiliga sikutab Zaidan lugeja teadlikuma tarbimise rajale. Kuid olgem hoiatatud – lisaks tervislikele valikutele võib raamatut lugedes ligi hiilida ka mõõdukaks huvi keemia vastu.

Kuigi beebide une kohta on ilmunud tohutult infot, on paljud värsked vanemad jätkuvalt kimbatuses. "Eksperte" on palju, nii ka arvamusi. Kui ühed propageerivad entusiastlikult beebi poolt dikteeritud toitmis- ja magamisrütmi, on teised fanaatilisel kombel range rutiini pooldajad. Kogu selles segaduses aitab orienteeruda uneteadlane ning kahe lapse ema Sofia Axelrod, kes on kunagi ka ise seisnud silmitsi oma armsa beebi unetute öödega. Et paremini mõista tegureid, mis mõjutavad beebi und, on Axelrod läbi analüüsinud viimasel viiekümnel aastal tehtud teadusuuringud. Ta vaatleb une seaduspärasusi ning selgitab, miks õige päevauni ja ajakava, kuid ka valgus- ja unekeskkond, on vundamendiks, mis aitavad beebil alates kuueteistkümnendast elunädalast vähemalt seitsmeks järjestikuseks tunniks uinuda. Axelrod selgitab, miks on valgusel meie kehale nii suur mõju ning kuidas ajastamine ja une pikkus sõltuvad vähestest, meie kontrollile alluvatest teguritest. Ta on veendunud, et juba pisikesed muudatused aitavad beebi une parandamisele märkimisväärselt kaasa. Tunnustatud uneteadlase universaalne meetod aitab lahendada beebi uneprobleeme mitte ainult nüüd ja praegu, vaid ka tulevikus, mil lapse unevajadus on muutunud.

Aastal 2015 puhkenud pagulaskriisi järelkaja viis Johannes Krause'i ja Thomas Trappe'i mõttele kirjutada teadusprisma abil raamat suurtest migratsioonilainetest, mis on meid eelajaloolisest ajast saati kujundanud. Kuigi esimesest pöördelisest migratsiooni­lainest on möödunud tervenisti 8000 aastat, hakkavad alles nüüd vaikselt selguma selle täpsemad üksikasjad. Seda suuresti tänu arheogeneetikale, noorele teadusharule, mis on küll alles tuult tiibadesse saamas, kuid on hoolimata sellest juba pakkunud määratul hulgal uusi teadmisi. Teadmisi näiteks igihaljast Balkani marsruudist ning iidsetest konfliktidest, mis on rännetega paratamatult kaasnenud, kuid paljust muustki. Sisserändajad on Euroopale jätnud kahtlemata tuntava jälje. On ju migratsioonilugu ka haiguste ajalugu – olgu selleks kas või katk, mis ulatub tagasi kiviaega. Kole taud tappis küll nagu loogu, ent sillutas samas teed inimestele, kelle järeltulijad juhatasid sisse pronksiaja. Kuigi "Meie geenide pikk reis" puistab põnevaid argumente nii migratsiooni poolt kui ka selle vastu, jõuavad autorid tõdemusele, et liikumine on inimese põhiloomuses. Nad on veendunud, et ka tulevikus on meie arengu peamine mootor üleilmne ühiskond, mis on aastatuhandete jooksul end juba korduvalt õigustanud. Eelkõige siin, Euroopas. "Meie geenide pikk reis" on kahe autori koostöö vili. Johannes Krause kuulub arheogeneetikas maailma tunnustatuimate asjatundjate hulka ning on Jena Max Plancki inimajaloo uuringute instituudi direktor. Kaasautori Thomas Trappe´i ülesandeks oli Krause´i tarkusevaramu ühtseks jutustuseks põimida, nüüdisaja konteksti paigutada ning päevapoliitiliste vaidlusküsimustega siduda.

Raamat Viplala-lugude autorilt. Preili Miisu on varem olnud kass. Seepärast lööb ta endiselt vahel nurru, küünistab, müksib peaga ja armastab tibatillukesi linde. Vaatamata sellele, et nüüd on ta tavaline neiu, laulab ta siiski aeg-ajalt Miaumiau-laulu ja valdab vabalt kasside keelt. Viimasest on tema uuel sõbral Tibbel kõvasti kasu. Tibbe on ajakirjanik ja kasside pressiteenistuse kaudu jõuavad temani paljud salajased ja varjatud uudised. Sellest tekib ka paksu pahandust, kuid tänu Miisule ja tema rohketele kassidest sõpradele lõpeb kõik siiski

Avo Kulli neljanda romaani peategelased töötavad ühe maakonnalehe toimetuses 1990. aastatel. See oli segane, ent tohutult dünaamiline aeg, mil oma tööd tõelise ja täieliku sõnavabaduse tingimustes alles õppival Eesti ajakirjandusel oli kajastamismaterjali tavaliselt enam kui küll, oskusi seda teha aga mõnevõrra vähem. Selle katse ja eksituse meetodil õppimise kõrval arenesid aga tihti ajastule sobiliku tormilisusega ka inimeste omavahelised suhted.

Sõltumata sellest, kas laps on sale või ülekaaluline, kas ta sööb tervislikult või andub kiirtoitudele, võib tema tervis olla ohus, on raamatu autorid veendunud. Lapsed mitte ainult ei tarbi rohkem suhkrut kui eales varem, vaid ka eri liiki suhkruid, mis on noorele organismile erakordselt kahjulik. Teadusuuringud kinnitavad, et suhkur ja magusained pärsivad südame, aju, maksa ja soole normaalset arengut ning mõjuvad laastavalt meie õppimisvõimele, mälule, maitse-eelistustele, isu regulatsioonile, impulsside kontrollile ja ainevahetusele. Kusjuures lapsed on täiskasvanutest märksa vastuvõtlikumad. Veelgi enam, kui tulevane ema tarbib ülearu agaralt suhkrut, võivad need valikud osutuda lapse tervisele laastavaks. Suhkru liigtarbimist saab ennetada, selle mõjudega tegeleda ja paljudel juhtudel neid ka tagasi pöörata. Selleks ei pea kaugeltki kõiki suhkruid ja töödeldud toite vältima. "Suhkrukindel" toob tunnustatud ekspertide abil välja järeleproovitud ja jätkusuutlikud lahendused, millega oma lapsi selles suhkruküllases maailmas kaitsta. Michael Goran on üle kolmekümne aasta uurinud laste rasvumise põhjuseid ja tagajärgi ning seda, kuidas mõjutab tervete laste toidusedel pikaajalist haigusriski täiskasvanueas. Ta on paljastanud toitumise ja tervise vahelisi seoseid imiku- ja lapseeas ning välja töötanud ja järele proovinud ainulaadseid sekkumisi nende probleemidega tegelemiseks. Tervisekäitumise ja toitumise spetsialist Emily Ventura on pea kakskümmend aastat õpetanud lastele ja perekondadele tervislikku toitumist. Ta on juhtinud tervishoiukampaaniaid Jamie Oliveri toidufondi ja rahvusvahelise organisatsiooni Slow Food heaks.