Tooted

Eesti mitmekülgse ja kohati karmi ajaloo tõttu on siinsel territooriumil müntimistegevuse arenedes hulganisti maha maetud ja unustatud varandusi, mis nüüd ajaloolastele otsimispinget pakuvad. Epideemiad, näljahädad, sõjad ja korduvad võimuvahetused panid kohalikud külaelanikud oma sääste kuivale maale, aga ka vee alla peitma; eriti hüppeliselt kasvas peidetud varanduste hulk Liivi sõja paiku 1558. aastal, mis ühtlasi tähistab keskaja lõppu. Põhjused varanduse peitmiseks võisid olla nii majanduslikud (maapõu kui hoiupank), poliitilised (sõjahirm) kui ka kultuslikud (ohverdamine), millest keskajal oli levinuimaks motiiviks majanduslik. Igal juhul võib oletada, et maapõue jäänud varandus viitab selle omaniku surmale. Arheoloog Mauri Kiudsoo tutvustab raamatus "Keskaja aarded Eestist" 13.‒16. sajandist pärit arheoloogilisi leide. Muinasajaga võrreldes pole aardeid küll nii palju, aga need räägivad huvitava loo keskaegse Eesti elu-olu ja ühiskondlike pöördepunktide kohta. Raamatus on välja toodud viis põhilist ajalooperioodi, mille alusel keskaegseid aardeid eritleda. Kõigil neist perioodidest on aaretel omad iseloomulikud tunnusjooned ning tekke- ja peitmispõhjused. Aarete huvitavamad ja olulisemad leiud ühes arvuka illustreeriva materjaliga on teie ees.

Lihtsasti kättesaadavast lõputust infohulgast võib saada koorem. Olles üle ujutatud videotest, taskuhäälingutest, raamatutest ja artiklitest, kulutame neile küll palju aega, ent enamasti ununeb kõik oluline veel enne, kui seda üleüldse käiku on võimalik lasta. Korjame üles meeletutes kogustes teavet, millega pole midagi peale hakata. Sisu võib küll olla meie jaoks pikas plaanis väärtuslik, ent raamatu autor Tiago Forte toob välja, et sageli tarbime seda sisu lihtsalt valel ajal. Et vajalikku teavet õigel ajal kasutada, tuleks omandada oskus luua teadmiste kogum, mida sobival hetkel lahti pakkida ja ellu rakendada. Kogutud tarkus on väärtuslik siis, kui seda on võimalik kriitilistel hetkedel n-ö välja võtta, et selle pinnalt parimaid võimalikke otsuseid langetada. Niinimetatud teise aju ehk teabe haldamise süsteemi loomiseks piisab üldistatult sellest, kui hakata infot enda jaoks üles märkima. Raamatus jagatakse ajatuid ja korduvalt läbi proovitud põhimõtteid, mille abil edu saavutada: „Need, kes õpivad tehnoloogiat kasutama ja oskavad hallata üha suuremaid infovooge, suudavad hakkama saada kõigega, millele nad keskenduvad. Need, kes aga otsustavad endistviisi toetuda ainult oma haprale inimajule, satuvad ülikiirelt muutuvas maailmas siiski järjest keerulisemasse seisu.“ Omandades õiged meetodid, avalduvad sinus seni märkamata jäänud tugevused ja oskused. On väga suur eelis teha palju rohkem märksa väiksema pingutuse, ajakulu ja stressiga. Sealjuures ei tuleks tehnoloogiat pidada inimkonna vaenlaseks, vaid inimaju võimendiks: võti seisneb vaid olulise alleshoidmises ja selle talletamises lihtsasti ligipääsetavasse kohta.

Kes lääneliku mõttemaailmaga vähegi kokku on puutunud, on ilmselt tuttav sellele iseloomuliku sooritusvajadusega. Keskendume aina järgmistele ja järgmistele saavutustele, peatumata vahepealsete edusammude mõtestamiseks. See võib loodetava õnne aga sootuks kättesaamatuks muuta ning panna õlgadele asjatu koorma: pidades silmas vaid eesmärke, tekitame iseenda ja ideaalide vahele ületamatu kuristiku. Selles kuristikus kisume alla oma enesekindlust ja arengut. Kuidas siis teha nii, et õnnest ei saaks taak? Mõtlemisstrateeg Dan Sullivani ja psühholoog Benjamin Hardy raamat „Kuristik ja kasu“ näitab, et mõtteviis annab meid ümbritsevale raami. Võti on võrrelda enda praegust eluhetke õige punktiga, teisisõnu mitte vaadata kramplikult edasi kauge, saavutamatuna tunduva ideaali suunas, vaid pigem tagasi, et märgata ja väärtustada väikeseid võite ning poolel teel tehtud samme. Kinni tuleks haarata kasust, sellest, mis on juba olemas. Positiivsus õpetab tänutunnet ja aukartust, annab ebaõnnestumistele tähenduse, sunnib vaatama sissepoole, et iseenda kallal pidevalt tööd teha ja aina õnnelikumana edasi liikuda. See on mõõduvõtt ainult iseendaga, autasuks kas kuristik või kasu. Tee oma esimesed sammud ja näed, kui kaugele jõuad.

On tõenäoline, et olete lapse käitumise tõttu läinud endast välja ja reageerinud mõtlematult. Oleme ju kõik – eriti pärast 2020. aastat – puutunud kokku statistikaga kogu maailma lap­sevanemate stressi, ärevuse ja reaktiivse käitumise kohta. Vanemad tunnevad, et nad on liialt ametis koduse elu ja tööelu ühitamisega ning et nende käed jäävad liiga lühikeseks. Ükskõik kus te oma lapsevanemateekonnal ka ei ole, alati on olemas võimalus teha asju paremini, luua kontakt ja leida kaoses rahu. Selle asemel et korrata samu mustreid ja tunda, et kõik kasvab üle pea, või kogeda ebakindlust edasise tegut­semise suhtes, on käes hetk anda endale luba lasta lahti süütundest ja häbist, mida tekitab mõte, et olete „halb“ lapse­vanem või et teil on „halb“ laps. Te kumbki ei ole halb, puu­dulik ega vale. Laste kasvatamine on raske ja me kõik vajame häid, praktilisi ja tõhusaid töövahendeid, mis aitavad meil sellel teekonnal navigeerida. Reaktiivsus tähendab negatiivseid käitumisviise, mis aval­duvad siis, kui lapse käitumine vanemat ärritab. Sageli avaldub see karjumise, ähvardamise või isegi löömisena. Lapsevanema reaktiivne käitumine võib avalduda ka ülemäärase premee­rimise või liigse altkäemaksu andmisena siis, kui vanem on lapse käitumisest tüdinud. Lapsevanemate nõustaja Laura Linn Knight annab raamatus kätte tööriistad nii teile kui teie lastele, et saaksite koos sammhaaval rahulikumat kodukeskkonda kujundada ja kõrvaldada raskused, millega lapsed ja nende vanemad sageli silmitsi seisavad: kuulamisoskus, rutiinid, enesekontroll, võimuvõitlus, ekraaniaeg, enesehool jne.

Kuigi metsavendluse uurimisega on meie ajaloolased tegelenud alates taasiseseisvumise algusest, on raamatupoodidest n-ö loetavas keeles koondülevaadet pea võimatu leida, piirdudes suuresti Mart Laari teostega. Ütlemata vähe on teada end metsas varjanud meeste ja naiste igapäevaelu, punkriarhitektuuri jms kohta: kust nad süüa said, millistes varjualustes elasid, kuidas nad oma aega veetsid? Rühm Eesti ajaloolasi, arheolooge ja teiste elualade esindajaid on otsustanud seda lünka täita. Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei olnud 1940.–1950ndatel metsavendlus sugugi idülliline vabadusvõitlus Nõukogude korra vastu – tegemist oli vägagi äärmuslikes tingimustes repressioonide eest metsa pagenud meeste-naiste psüühiliselt rusuva varjamisega, et oma elu päästa. Enamasti lõppes see kas surmaga lahingus või vangistusega Siberis. Teisel pool rindejoont olnud vaenlane oli lihtsalt igas mõttes ülekaalukam. Raamatus "Metsavennad" annavad uurimisrühma liikmed Peeter Kaasik, Mauri Kiudsoo ja Pearu Kuusk ülevaate 1941. aasta suvesõja sündmustest ja Teise maailmasõja järgsest metsavendlusest. Eesti kaitseväe juhataja Martin Herem käsitleb metsavendluse sõjalist tähtsust. Lähemalt vaadeldakse mitme metsavennasalga saatust ning kergitatakse koos harrastusajaloolase Üllar Kurikuga saladuskatet Eesti viimase metsavenna August Sabbe tegemistelt.

Ehkki paanikahoogude all kannatab väga suur hulk inimesi, võib teile tunduda, et olete oma murega üksi. See on aga tõest kaugel. Kui teil esineb kroonilisi paanikahooge, foobiaid või ärevust või kui soovite aidata oma lähedast, võite sellest raamatust leida abi ja tuge. Vastupidiselt levinud arvamusele on paanikahood ravitavad ning neist on võimalik vabaneda – enamasti ilma ravimite abita. Tihti kipuvad käsiraamatud olema liiga akadeemilise sõnakasutusega ja keskenduvad probleemi teoreetilisele tasandile, selle asemel et pakkuda praktilisi näpunäiteid ja õpetada konkreetse seisundiga toime tulema. Dr Carbonelli käsiraamatu täiendatud väljaanne tugineb kõige uuematele ja usaldusväärsematele teaduslikele meetoditele, mida kasutatakse ärevushäirete, depressiooni ja obsessiiv-kompulsiivsete häirete ravis. Paanikahood mängivad meie peal trikke, pannes meid hirmust või alandusest loobuma tegevustest, mis meile varem rõõmu pakkusid. Mis veel hullem, need nn paanikatrikid panevad meid toimima nii, et probleem üha süveneb, selle asemel et pöörduda paremuse poole. Raamat keskendubki sellele, kuidas taolisi paanikatrikke läbi näha. Alustatakse paanikahoogude tegeliku olemuse kirjeldamisest, et saaksite kõrvaltvaataja pilgu abil aimu oma sisemistest protsessidest. Dr Carbonell selgitab ka, miks on piinlikkustunne ja paanikahoogude varjamine problemaatiline ning kuidas saladuse hoidmise lõksust samm-sammult väljuda. Detailselt on seletatud lahti erinevad foobiad alates autosõidust klaustrofoobiani välja. Et tegu on praktilise käsiraamatuga, saadavad teid tervenemise teel mõistagi näpunäited, harjutused ja tervenemist toetavad eneserefleksiooni küsimustikud.

Suure Rannavärava suurtükitorn, mida tunneme Paksu Margareetana, on Tallinna vanalinna üks imposantsemaid rajatisi. Eesti Meremuuseum tunneb vaid sügavat uhkust, et aastakümneid tagasi nende teed ristusid. Just nende müüride vahel leidis muuseum oma algse sisu ja hoo. Torni tee 16. sajandi esimesest veerandist tänasesse päeva on olnud pikk ja täis pöördeid, millest nii mõnigi võinuks saatuslikuks saada – massiivne rajatis on suutnud üle elada nii tulekahju, plahvatuse kui ka aastakümnetepikkuse hüljatuse, kus vihmavesi ja võsastumine andsid oma parima, et neid paekivimüüre murda. Tänaseks on see vägev suurtükitorn jõudnud aga uude etappi. Seda suuresti tänu aastatel 2018–2019 toimunud põhjalikele rekonstrueerimistöödele. Arheoloogilised kaevamised on olnud selle protsessi ülioluliseks osaks, tuues päevavalgele müüre, rajatisi ja käike, millest varasem täpne teave puudus. Iga uus teadmine, mis on nende tööde käigus talletatud, on leidnud tee nii raamatu "Paks Margareeta" kaante vahele kui ka peagi avatava ekspositsiooni koosseisu, mille avamine toimub 29. novembril. Kui varasemates käsitlustes on kompleksi kaitsefunktsioon jäänud suurema tähelepanuta, siis tänu põnevatele arheoloogilistele avastustele korrigeerib "Paks Margareeta" selle vea, võrreldes torni suurtükkide tulejõudu teiste omasugustega. Hiljem paindus küll torni sõjaline tähendus elu praktiliste vajaduste ees ja nii ongi need paksud paekivimüürid võõrustanud nii kasarmut, ladu kui ka vanglat. Need pole olnud küll kõige helgemad hetked torni pikas loos, ent omamoodi vajalikud, aidates Paksul Margareetal jõuda tänasesse päeva.

Saja tuhande aasta eest elas maakeral vähemalt kuus liiki inimolendeid. Praegu on neid kõigest üks – Homo sapiens. Kuidas on neist kunagistest lihtsatest ahvidest saanud maailmavalitsejad? Miks kadusid teised liigid? Kas sama saatus võib ühel päeval tabada ka meid? Dr Yuval Noah Harari "Sapiens. Inimkonna lühiajalugu" saab alguse ligi 70 000 aasta tagusest ajast, mil hakkas välja kujunema inimteadvus, ning uurib esmalt, missugust rolli mängis Homo sapiens globaalsete ökosüsteemide kujunemises ja mil moel pandi alus tänapäevase maailma tekkele. Seejärel vaadeldakse võimsaimate impeeriumide tärkamist ja arenemist ning seostatakse ammuseid suundumusi tänapäevaste teadussaavutustega, uurides üksiksündmusi laiemate ideede kontekstis. Dr Harari kutsub lugejat ka tulevikku vaatama. Mõne viimase aastakümne jooksul on inimene asunud oma tahtele allutama loodusliku valiku seadusi, mis on nelja miljardi aasta vältel kujundanud elu maakeral. Meil on tekkimas võime kujundada mitte üksnes endi ümber olevat maailma, vaid ka iseennast. Kuhu see meid välja viib? Kelleks me õigupoolest saada soovime? Kaartide, fotode ja skeemidega ilmestatud köitev jutustus ei jäta ükskõikseks kedagi, kellele lähevad korda meie minevik ja tulevik. Ma soovitan seda raamatut kõigile, keda võib paeluda maailma varase ajaloo lihtne ja kaasahaarav käsitlus… Seda on raske käest panna. Bill Gates

Giacomo Casanova (1725‒1798) on küll tuntud oma võrgutaja maine poolest, ent pealiskaudsetest seksuaalsuhetest kaugemale vaadates leiame eest intellektuaali, osava petise, viiulimängija, kirgliku rännumehe, kirjaniku ja isegi võimaliku spiooni, keda valgustusajastu ergas vaim üha uutesse seiklustesse kandis. Harvardi Ülikooli kirjandusuurija Leo Damrosch on ajalooallikatele tuginedes teinud ära põhjaliku töö, et täiendada Casanova enda autobiograafias "Histoire de ma vie" ("Minu elulugu") jutustatud lugu ajaloolise konteksti ja lisamaterjalidega. Lugejail on Casanovaga kaasas käies võimalik näha sügavamale teda saatvatest kuulujuttudest, saada kujutluspilt 18. sajandi Euroopast ning lisada tähenduslikke kihte teadmistele selle vastuolulise veneetslase avantüüride kohta.

Mis aitab USA mereväe eriüksuslastel, Ränioru tehnoloogiahiidudel ja maailma edukaimatel juhtidel jõuda oma vaimse saavutusvõime tippu? Steven Kotler ja Jamie Wheal on sukeldunud vookogemuse (ingl flow) sügavustesse ning selle nelja aasta pikkuse interdistsiplinaarse kaardistamise tulemused kõigile kättesaadavaks teinud. Vookogemust defineeritakse kui „optimaalset teadvuse seisundit, kus me tunneme end kõige paremini ja töötame kõige paremini“ ning see käib nende „tsoonis viibimise“ hetkede kohta, kus meie keskendumine on sedavõrd intensiivne, et kõik muu lakkab olemast. Tegevus ja teadlikkus hakkavad kokku sulama. Meie enesetaju haihtub. Meie ajataju niisamuti. Ja kõik, nii vaimse kui ka füüsilise saavutusvõime aspektid kerkivad kõrgustesse. „Raamatu ilmumise järel leidsime end vookogemusest rääkimas aina laiemas ringis. Alguses olid need kohtumised inimeste ja organisatsioonidega, kel oli korgete panustega konkurentsi vastu oma huvi, näiteks profisportlaste ja sojaväega, kuid ring laienes ning holmas peagi ka Fortune 500 ettevotteid, finantsorganisatsioone, tehnikafirmasid, tervishoiuteenuste pakkujaid ja ülikoole. Arusaam sellest, et teadvuse ebatavalised seisundid voivad saavutusvõimet parandada, nihkus äärealadelt peavoolu.“ Avasta nihestatud seisundi saladused, tutvu teiste ekstaatikute praktikaga ning saa oma valdkonna teerajajaks.

Nii nagu raamatu "Väike mamma" koostaja Roland Tõnisson oma eessõnas ütleb – võib olla üsna kindel, et juhuseid siin ilmas pole. Kui tema käsi Kuressaare Nikolai kirikutorni kapis vihikupakile sattus, oli aeg küps, et neis peituvatele kirjadele taas päevavalgust heita. Neid saksakeelseid ridu ja üle 70 aasta taguseid daatumeid nähes oli Tõnissonile koheselt selge, et leitud on midagi erakordset. Esmalt näis, et tegu on ühe vangi päevikuga, sest kõikjalt vaatas vastu sama käekiri. Teksti süvenedes selgus aga, et tegemist on millegi veelgi rariteetsemaga – kirjavahetusega kohaliku proua ja Saksa sõjavangide vahel, mis oli teadmata põhjusel lapse hoolika käekirjaga koolivihikutesse ümber kirjutatud. Proua S-i, selle raamatu keskse tegelase, enda poeg sundmobiliseeriti ning jäi veidi hiljem Sinimägede lahingutes teadmata kadunuks. Kuressaare naise igatsus oma poja järele ja soov jagada emalikku hoolt jookseb katkematu niidina läbi terve kirjavahetuse – ta riskis paljuga, et pidada ühendust sakslastest sõjavangidega. Nendes kirjades avanevad lood inimestest, kes elasid hoopis teistsugusel ajal. Need jutustavad sellest, milline oli vaenlase küüsi langenud meeste elu sõjaeelsel Saksamaal, milliseid tundeid ja ahastust tekitasid meeletu koduigatsus ja siinne vangipõli. Oli ju siinne okupatsioonivõim öelnud lahti Genfi konventsioonist ega tunnistanud mingeid kohustusi sõjavangide ees. Erinevalt liitlaste kätte sattunuist ootas neid sageli siin ees surm. Paljud meist on kuulnud lugusid sõjakeerises tärganud helgematest tunnetest. Nendeski kirjades jookseb läbi sümpaatia ja igatsus millegi järele, mis aitaks taluda elu kurnavat karmust, tuletades meile meelde, et inimlikkus ei kao kuhugi ka rasketel aegadel.