Tooted

Lihtsasti kättesaadavast lõputust infohulgast võib saada koorem. Olles üle ujutatud videotest, taskuhäälingutest, raamatutest ja artiklitest, kulutame neile küll palju aega, ent enamasti ununeb kõik oluline veel enne, kui seda üleüldse käiku on võimalik lasta. Korjame üles meeletutes kogustes teavet, millega pole midagi peale hakata. Sisu võib küll olla meie jaoks pikas plaanis väärtuslik, ent raamatu autor Tiago Forte toob välja, et sageli tarbime seda sisu lihtsalt valel ajal. Et vajalikku teavet õigel ajal kasutada, tuleks omandada oskus luua teadmiste kogum, mida sobival hetkel lahti pakkida ja ellu rakendada. Kogutud tarkus on väärtuslik siis, kui seda on võimalik kriitilistel hetkedel n-ö välja võtta, et selle pinnalt parimaid võimalikke otsuseid langetada. Niinimetatud teise aju ehk teabe haldamise süsteemi loomiseks piisab üldistatult sellest, kui hakata infot enda jaoks üles märkima. Raamatus jagatakse ajatuid ja korduvalt läbi proovitud põhimõtteid, mille abil edu saavutada: „Need, kes õpivad tehnoloogiat kasutama ja oskavad hallata üha suuremaid infovooge, suudavad hakkama saada kõigega, millele nad keskenduvad. Need, kes aga otsustavad endistviisi toetuda ainult oma haprale inimajule, satuvad ülikiirelt muutuvas maailmas siiski järjest keerulisemasse seisu.“ Omandades õiged meetodid, avalduvad sinus seni märkamata jäänud tugevused ja oskused. On väga suur eelis teha palju rohkem märksa väiksema pingutuse, ajakulu ja stressiga. Sealjuures ei tuleks tehnoloogiat pidada inimkonna vaenlaseks, vaid inimaju võimendiks: võti seisneb vaid olulise alleshoidmises ja selle talletamises lihtsasti ligipääsetavasse kohta.

Kes lääneliku mõttemaailmaga vähegi kokku on puutunud, on ilmselt tuttav sellele iseloomuliku sooritusvajadusega. Keskendume aina järgmistele ja järgmistele saavutustele, peatumata vahepealsete edusammude mõtestamiseks. See võib loodetava õnne aga sootuks kättesaamatuks muuta ning panna õlgadele asjatu koorma: pidades silmas vaid eesmärke, tekitame iseenda ja ideaalide vahele ületamatu kuristiku. Selles kuristikus kisume alla oma enesekindlust ja arengut. Kuidas siis teha nii, et õnnest ei saaks taak? Mõtlemisstrateeg Dan Sullivani ja psühholoog Benjamin Hardy raamat „Kuristik ja kasu“ näitab, et mõtteviis annab meid ümbritsevale raami. Võti on võrrelda enda praegust eluhetke õige punktiga, teisisõnu mitte vaadata kramplikult edasi kauge, saavutamatuna tunduva ideaali suunas, vaid pigem tagasi, et märgata ja väärtustada väikeseid võite ning poolel teel tehtud samme. Kinni tuleks haarata kasust, sellest, mis on juba olemas. Positiivsus õpetab tänutunnet ja aukartust, annab ebaõnnestumistele tähenduse, sunnib vaatama sissepoole, et iseenda kallal pidevalt tööd teha ja aina õnnelikumana edasi liikuda. See on mõõduvõtt ainult iseendaga, autasuks kas kuristik või kasu. Tee oma esimesed sammud ja näed, kui kaugele jõuad.

On tõenäoline, et olete lapse käitumise tõttu läinud endast välja ja reageerinud mõtlematult. Oleme ju kõik – eriti pärast 2020. aastat – puutunud kokku statistikaga kogu maailma lap­sevanemate stressi, ärevuse ja reaktiivse käitumise kohta. Vanemad tunnevad, et nad on liialt ametis koduse elu ja tööelu ühitamisega ning et nende käed jäävad liiga lühikeseks. Ükskõik kus te oma lapsevanemateekonnal ka ei ole, alati on olemas võimalus teha asju paremini, luua kontakt ja leida kaoses rahu. Selle asemel et korrata samu mustreid ja tunda, et kõik kasvab üle pea, või kogeda ebakindlust edasise tegut­semise suhtes, on käes hetk anda endale luba lasta lahti süütundest ja häbist, mida tekitab mõte, et olete „halb“ lapse­vanem või et teil on „halb“ laps. Te kumbki ei ole halb, puu­dulik ega vale. Laste kasvatamine on raske ja me kõik vajame häid, praktilisi ja tõhusaid töövahendeid, mis aitavad meil sellel teekonnal navigeerida. Reaktiivsus tähendab negatiivseid käitumisviise, mis aval­duvad siis, kui lapse käitumine vanemat ärritab. Sageli avaldub see karjumise, ähvardamise või isegi löömisena. Lapsevanema reaktiivne käitumine võib avalduda ka ülemäärase premee­rimise või liigse altkäemaksu andmisena siis, kui vanem on lapse käitumisest tüdinud. Lapsevanemate nõustaja Laura Linn Knight annab raamatus kätte tööriistad nii teile kui teie lastele, et saaksite koos sammhaaval rahulikumat kodukeskkonda kujundada ja kõrvaldada raskused, millega lapsed ja nende vanemad sageli silmitsi seisavad: kuulamisoskus, rutiinid, enesekontroll, võimuvõitlus, ekraaniaeg, enesehool jne.

Ehkki paanikahoogude all kannatab väga suur hulk inimesi, võib teile tunduda, et olete oma murega üksi. See on aga tõest kaugel. Kui teil esineb kroonilisi paanikahooge, foobiaid või ärevust või kui soovite aidata oma lähedast, võite sellest raamatust leida abi ja tuge. Vastupidiselt levinud arvamusele on paanikahood ravitavad ning neist on võimalik vabaneda – enamasti ilma ravimite abita. Tihti kipuvad käsiraamatud olema liiga akadeemilise sõnakasutusega ja keskenduvad probleemi teoreetilisele tasandile, selle asemel et pakkuda praktilisi näpunäiteid ja õpetada konkreetse seisundiga toime tulema. Dr Carbonelli käsiraamatu täiendatud väljaanne tugineb kõige uuematele ja usaldusväärsematele teaduslikele meetoditele, mida kasutatakse ärevushäirete, depressiooni ja obsessiiv-kompulsiivsete häirete ravis. Paanikahood mängivad meie peal trikke, pannes meid hirmust või alandusest loobuma tegevustest, mis meile varem rõõmu pakkusid. Mis veel hullem, need nn paanikatrikid panevad meid toimima nii, et probleem üha süveneb, selle asemel et pöörduda paremuse poole. Raamat keskendubki sellele, kuidas taolisi paanikatrikke läbi näha. Alustatakse paanikahoogude tegeliku olemuse kirjeldamisest, et saaksite kõrvaltvaataja pilgu abil aimu oma sisemistest protsessidest. Dr Carbonell selgitab ka, miks on piinlikkustunne ja paanikahoogude varjamine problemaatiline ning kuidas saladuse hoidmise lõksust samm-sammult väljuda. Detailselt on seletatud lahti erinevad foobiad alates autosõidust klaustrofoobiani välja. Et tegu on praktilise käsiraamatuga, saadavad teid tervenemise teel mõistagi näpunäited, harjutused ja tervenemist toetavad eneserefleksiooni küsimustikud.

Mis aitab USA mereväe eriüksuslastel, Ränioru tehnoloogiahiidudel ja maailma edukaimatel juhtidel jõuda oma vaimse saavutusvõime tippu? Steven Kotler ja Jamie Wheal on sukeldunud vookogemuse (ingl flow) sügavustesse ning selle nelja aasta pikkuse interdistsiplinaarse kaardistamise tulemused kõigile kättesaadavaks teinud. Vookogemust defineeritakse kui „optimaalset teadvuse seisundit, kus me tunneme end kõige paremini ja töötame kõige paremini“ ning see käib nende „tsoonis viibimise“ hetkede kohta, kus meie keskendumine on sedavõrd intensiivne, et kõik muu lakkab olemast. Tegevus ja teadlikkus hakkavad kokku sulama. Meie enesetaju haihtub. Meie ajataju niisamuti. Ja kõik, nii vaimse kui ka füüsilise saavutusvõime aspektid kerkivad kõrgustesse. „Raamatu ilmumise järel leidsime end vookogemusest rääkimas aina laiemas ringis. Alguses olid need kohtumised inimeste ja organisatsioonidega, kel oli korgete panustega konkurentsi vastu oma huvi, näiteks profisportlaste ja sojaväega, kuid ring laienes ning holmas peagi ka Fortune 500 ettevotteid, finantsorganisatsioone, tehnikafirmasid, tervishoiuteenuste pakkujaid ja ülikoole. Arusaam sellest, et teadvuse ebatavalised seisundid voivad saavutusvõimet parandada, nihkus äärealadelt peavoolu.“ Avasta nihestatud seisundi saladused, tutvu teiste ekstaatikute praktikaga ning saa oma valdkonna teerajajaks.