.png)
Tooted
"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp
Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.
Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.
Mälestusteraamat "Eesriie avaneb" (1963) ilmus Nõukogude ühiskonna ajutiselt veidi vabamal, Hruštšovi sula ajal ja sai suure menu osaliseks. Autor on tabava pilgu ja muheda stiiliga jäädvustanud peale omaenda elukäigu olulise peatüki meie teatriajaloost rohkem kui poole sajandi vältel. Mari Möldrelt on ilmunud ka mälestusraamat Ruut Tarmost (1971). Eelkõige lava-Tootsina ja endakirjutatud estraadisketšidega "Joosep Tootsi vested" rahva mällu jäänud Mari Möldre (esimesest abielust Mari-Ann (Mizzi) Möller, aastast 1926 abielus näitleja Ruut Tarmoga) sündis 13. oktoobril 1890 Tartumaal Tabivere lähedal Tormi külas rentniku tütrena. Ta õppis Narva apostliku õigeusu kirikukoolis ja von Mohri tütarlastekoolis ning alustas näitlejateed Narva seltsis Võitleja. Seejärel oli ta aastail 1909–1951 vaheldumisi tööl Vanemuises, Eesti Draamateatris ja Estonias, lühikest aega ka Rändteatris ning 1954–1960 ENSV Riikliku Filharmoonia estraadinäitleja. August Kitzbergi "Libahundi" Mari, esimese Oskar Lutsu "Kevade" lavastuse Joosep Toots, Hugo Raudsepa "Mikumärdi" Mimm Soekarask, auväärses eas kehastatud Polkovniku Lesk Juhan Smuuli samanimelises näidendis on vaid mõned armastatud ja pärast vangilaagrist naasmist jumaldatudki artisti osatäitmised. Möldre laevamehaanikust poeg Caius Möller vangistati 1941. a kevadel Tallinnas, talle määrati laagrikaristus ja ta kadus igaveseks. 1951. a lõpul jõudis järg ka Mari Möldre ja Ruut Tarmoni, kelle osaks sai Nõukogude-vastase agitatsiooni (repertuaari) eest kümneaastane laagrikaristus koos kolmeks aastaks asumisele saatmisega. Mari Möldre vabanes vangilaagrist 1954. a suvel.
Ernst Jaakson on üks kõige kummalisema saatusega riigiametnikke Eesti ajaloos. Tema lahkumine Eestist Ameerikasse 1929. aastal on tagantjärele omandanud müütilise värvingu. Jaakson sõitis San Franciscosse diplomaatilise õpipoisina, kuid jäigi USA-sse ja temast sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandja Nõukogude okupatsiooni ajal. Legendaarne oli ka ta kojutulek 1992. aastal, kui taasiseseisvunud kodumaal tähistati esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Alates 1965. aastast kehastas Jaakson oma isikus Eesti Vabariigi niitpeeneks kulunud juriidilist eksistentsi, mis alatasa ähvardas katkeda. Isegi Jaaksoni pikaealisus mõjus mütoloogilise seigana: tema ei tohtinud ju enne Eesti taasiseseisvumist surra, sest ta oli viimane elusolev Eesti Vabariigi ametlik diplomaatiline esindaja välismaal – järelikult ka Eesti Vabariigi diplomaatilise esindatuse ja üleüldse tema rahvusvahelise olemasolu tagatis. Niikaua kui Jaakson oli elus, oli olemas juriidiline Eesti Vabariik.
"Need, kellele on saanud osaks olla kaastegevad Eesti vabaduse liikumises ja teostamises, peavad andma oma tunnistuse kaasaegsete ja uute sugupõlvede ees nii tõetruult, kui nad suudavad. Tahaksin loota, et ülestähendused käesolevas raamatus, mis on tehtud suuremalt osalt minu päevikute ja ärakirjade järgi, täidavad seda kohustust lugeja ees." Kaarel Robert Pusta
"Kõuepilvede saatel" on mõnikümmend mälestuskildu nähtust, kuuldust ja kaasaelatust ajavahemikus 1921–1939. Need on seotud peamiselt kaastööga ajalehtedele ja kutselise ajakirjaniku tegevusega toimetuse laua taga. Sadade isikutega – osa neist meie tookordse avaliku elu tegelased nii poliitilisel kui kultuurilisel alal – on ajakirjaniku kutsetöö viinud mind kokkupuutumisse ja mõndagi sellest on talletunud mälu varamusse. "Saatuslikus kolmnurgas" on jätkuna teosele "Kõuepilvede saatel" kogu sündmusküllaseid mälestusi baaside-ajast kuni autori Eestist lahkumiseni 1944. aastal. Autoril on tulnud läbida keerulisi olukordi olles jälitatud nii NKVD kui ka Saksa SD poolt. Ta jutustab hulga avalikkusele seni tundmata juhtumeid tolleaegse meeleolu värvikalt joonistatud taustal. Teoses esineb üle saja nime, osa neist meie avaliku elu tegelasi. Kõiki on vaadeldud ning hinnatud Eesti iseseisvuse vaimus tegeleva isiku aspektist, püüdes nende käitumist ka inimlikult mõista. "Läbi varemete" jätkab Raag oma mälestusi, seekord aastatest 1944–1949, alates meresõidust Saksamaale ja elust seal, käsitledes peamiselt laagrielu mitmes põgenikelaagris, lõpetades lahkumisega USA-sse. Aine on jaotatud viiekümnesse eri peatükki, see sisaldab rohkesti autentset materjali, käsitledes laagrielu igapäevaseid sündmusi ja nende juhtimist, võimude skriinimisi, venelaste külaskäiku, eestlaste kultuurilist isetegevust – ajakirjanduse organiseerimist, laulukoore, kirjandusvõistlusi, näitusi jne. Terava pilguga nähtuna, värvikalt kirjeldatuna libiseb meie silme eest mööda see aeg nagu vana, juba ununenud film.
USA-s surnud eesti sõjaväelane, tööstur ja ajakirjanik kirjutas võõrsil mitu kõmu tekitanud raamatut esimese Eesti Vabariigi kohta. Ta oli Tartu rahudelegatsiooni sekretärina riigi sünni juures, osales Vabadussõjas ja toetas hiljem vapse. William Tomingas (1895–1978) sündis Tallinnas rätsepa pojana. 1917 teenis Tallinnas eesti rahvusväeosades, oli eesti sõjaväelaste ülemkomitee abiesimees. 1919–1920 oli Tomingas välisministeeriumi sekretär ja novembrist 1919 veebruarini 1920 Eesti delegatsiooni sekretär Tartu rahuläbirääkimistel ning märtsis ja aprillis rahulepingu ratifitseerimiskomisjoni liikmena Moskvas. 1930. aastate alguses oli ärimees, liitus vabadussõjalastega ja viibis 1934–1936 vangis, tema trükikojas oli trükitud valitsusvastaseid lendlehti. 1937–1940 töötas ta ajakirjanikuna ja oli riigi ringhäälingu võõrkeelsete saadete toimetaja. Kevadel 1941 pääses ta järelümberasujana Saksamaale, oli riigiaktsiaseltsi Ost-Öl GmbH teenistuses. 1944–1945 teenis Tomingas USA sõjaväes ning 1945–1949 USA okupatsioonivägede peakorteris Frankfurdis ja Heidelbergis, suri 1978. a. New Yorgis.
Oma aastakäigu Eesti ohvitseri jaoks oli Elias Kasaku elukäik tüüpiline – algkooliõpetaja diplom, mobiliseerimine tsaariarmeesse, sõjaaegne kiirkorras ohvitseriväljaõpe, võitlused I maailmasõjas, Vene kodusõja mitmes armees ja Eesti Vabadussõjas, seejärel elukutselise ohvitseri karjäär Eesti sõjaväes. Elias Kasak oli kindlasti andekam kui enamik tema kaasaegseid ja kutsekaaslasi. Sellele osutavad edukad õpingud kõrgemas sõjakoolis, õigusteaduskonna lõpetamine teenistuse kõrvalt, kiire karjäär staabiohvitserina ja õppejõutöö mitmesugustel sõjaväelistel kursustel. See kõik lõppes 1940. aasta suvel Eesti okupeerimisega. Järgnevaks ajaks oli saatus Kasakule varunud rohkesti eluohtlikke seiklusi, mille kirjeldused on mälestusteraamatu põhisisuks.
Üks tuntumaid eesti arhitekte ning ruumi- ja mööblikujundajaid Edgar-Johan Kuusik sündis 22. veebruaril 1888. a. Tartumaal Valgjärve valla Pikajärve mõisa valitseja pojana. Ta õppis aastail 1899-1906 Tartu reaalkoolis ning lõpetas 1914. a. Riia Polütehnilise Instituuudi arhitektuuriosakonna. Ta oli üliõpilaskorporatsiooni Vironia liige. Kuusik oli Esimese maailmasõja ajal Põhjarindel rindelähedaste teede ehitajate lendsalga töödejuhataja ja tegi kaasa Tallinna merekindlustuse ehitustöödel. Vabadussõjas osales ta 1918-1920 vabatahtlikuna soomusrongil ning ratsapolgu kuulipildurrühmas, võttis osa paljudest lahingutest ja sai lipniku aukraadi. Aastail 1922-1937 töötas ta vabakutselise arhitektina, seejärel Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna arhitektina ja Tallinna Ohvitseride Keskkasiino projekteerimise büroos. Pärast sõda oli Kuusik Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud. Aastail 1950-1952 oli ta "kodanlikus natsionalismis" süüdistatuna Eesti Nõukogude Arhitektide Liidust välja heidetud. Tema tuntumaid töid on Tartu Tamme aedlinna planeerimiskava, Tallinna kaitseväe kalmistu planeerimiskava ja mausoleum, kunstihoone Vabaduse väljakul (koos A. Soansiga), nn. kindralite maja Gonsiori tänaval ja Ohvitseride Keskkogu hoone Sakala tänaval. Eesti Vabariik on teda tunnustanud Vabadusristi II liigi 3. järguga, Eesti NSV-s omistati talle teenelise arhitekti aunimetus. Edgar-Johan Kuusik suri 3. augustil 1974 Tallinnas.
Anna Haava (1864-1957) peatöö on ta luule, tema jutukirjandus on väike, ainult "Väikesed pildid Eestist". Kahetsetud on, et tal jäänud kirjutamata mälestused. Siiski on ammusest ajast avaldamist oodanud autobiograafiline teos "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest". See on ilus raamat peenetundelise hingeeluga lugejale, mille kaudu tekib elav pilt meie esiemade- ja esiisade-aegsest külast kui kultuurimiljööst.
August Rei oli väheseid Eesti juhtivaid poliitikuid ja ainus riigipea, kes suutis sovetlikest repressioonidest ja maailmasõjast eluga pääseda. „Mälestusi tormiselt teelt” on Eesti ajalugu venestamisest iseseisvumiseni isiklike mälestuste varal.
Saksamaal 1949. a kirja pandud paljuütleva alapealkirjaga teos "Oskar Rütli mälestusi. Ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949)" ilmus 1964. a New Yorgis. See on Eesti elu eesliinil tegutsenud ning paljude riigi-, vaimu- ja majanduselu tegelastega lävinud, kuid ise tagaplaanile hoidnud suurepärase mäluga mehe vaimne testament järeltulevatele põlvedele. Oskar Rütli töötas end üles tuntud majandus- ja seltskonnategelaseks ning väidetavalt üheks rikkamaks eestlaseks juba enne Esimest maailmasõda. Rütli sündis 19. detsembril 1871 Tartumaal Ahja vallas Ibaste külas rendikohapidaja pojana, õppis Võnnu kihelkonnakoolis, Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Aleksandri gümnaasiumis ning lõpetas 1901. a Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja seejärel 1909. a korporatsiooni Sakala asutajaid ning töötas 1902–1940 vandeadvokaadina Tartus, oli juhtivalt tegev 20. sajandi algul hoogsalt pead tõstnud eestlaskonna rahvuslikes algatustes ja organisatsioonides ning tulundusorganisatsioonides. Ta valiti koos Jaan Tõnissoniga Liivimaa talurahva esindajana 1906. a Venemaa I Riigiduumasse. Eesti Vabariigi ajal oli Rütli II Riigikogu, Rahvuskogu I koja ning Riiginõukogu liige, oli Soome Tartu-konsul, kuulus mitme panga nõukokku ja juhatusse, oli mitme tööstusettevõtte juhatuses ning AS-i Tartu Telefonivabrik asutajaid ja direktor, aktiivne tuletõrjetegelane ja mitme äriettevõtte juriskonsult. Poliitiliselt ja majanduslikult toetas ta Eesti Vabadussõjalaste Liitu. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal 1940–1941 oli Rütli sunnitud end varjama, 1944. a septembris põgenes ta lähedaste pealekäimisel Saksamaale. Rütli suri 24. juulil 1949 Haunstetteni põgenikelaagris Augsburgi lähedal ja on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.
Kõpp oli üks suurtest eestlastest, kes alates 19. sajandi viimasest kümnendist mõjutasid ligi viiekümne aasta jooksul Eesti elu, panid aluse meie omariiklusele ja pidid nägema ka selle hävingut. Eesti aja- ja kultuuriloo ühe parima tundja avarapilgulise ja mõistva suhtumisega kirjutatud ning paguluses Rootsis ilmunud kultuuriloolise kallakuga mälestustes "Mälestuste radadel" (I–IV, 1953–1987) jõuab autor meenutustega lapsepõlvest 20. sajandi teise kümnendi lõppu, Esimese maailmasõja, Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja aega. Eesti luteri kiriku juht ja Tartu ülikooli rektor, usuteadlane ja ajaloolane Johan Kõpp sündis 9. novembril 1874 Viljandimaal Holdre vallas kutsari pojana. Kõpp õppis Valga koolides ja Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis, lõpetas 1906 Tartu ülikooli usuteaduskonna, oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja kauaaegne vilistlaskogu esimees. Ta kuulus ajalehe Postimees toimetusse, oli Pärnu gümnaasiumide usu- ja eesti keele õpetaja ning pikemat aega Laiuse kiriku õpetaja. Kõpp võis tegeliku usuteaduse professorina aastast 1916 esimesena Tartu ülikoolis õpetada eesti keeles, oli 1919–1939 sama aine professor, usuteaduskonna organiseerija ja dekaan, 1923–1928 ülikooli prorektor ja 1928–1937 rektor, ülikooli koguduse eesti pihtkonna õpetaja ja 1939–1944 Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku piiskop. Kõpp põgenes 1944. a septembris Rootsi, kus tegutses edasi piiskopi ja 1957. aastani peapiiskopina. Ta kuulus Kristliku Rahvaerakonna nimekirjas Asutavasse Kogusse ja andis mh lõpliku kuju Eesti iseseisvuse manifestile ning oli 1939–1940 Riiginõukogu liige. Kõpul on olnud suur osa luteri kiriku töö korraldamisel vaba rahvakiriku aate järgi ja Tartu ülikooli rahvusülikooliks kujundamisel. Ta oli kodumaal juhtivalt tegev väga paljudes organisatsioonides. Tartu ülikool valis ta 1934 oma audoktoriks. Johan Kõpp suri 21. oktoobril 1970 Stockholmis ja on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
Ferdinand Kulli mälestused jagunevad õieti kolmeks. Esimene osa käsitleb nooruki sotsialistlikku tunglemist ja vanglaelu aastail 1905–1909. Riia keskvangla raamatukogus loeb Kull keelatud kirjandust, ja mitte ainult Marxi "Kapitali", vaid ka "Praktilist juhatust pommide valmistamiseks"! Vanglas on linna parim saun ja eeskujulik köök, mida hilisemas elus harva kohtab. Sunnitöölt pääsemiseks sõlmib Kull vanglas fiktiivse abielu blondi kaunitari Lilli Ibrusega, kelle peigmees Nikolai Köstner kõike kiivalt pealt vaatab. Elu nagu karneval, ehkki kuskil sealsamas on uue aja ohtlikud märgid: just Riia oli tollasel Venemaal esimene koht, kus salapolitsei üks juhte Gregos (Greegus) asus juurutama julma funktsionaalset piinamist. Mälestuste viimane osa käsitleb Eesti välisdelegatsiooni tegevust 1918. aastal. Nagu diplomaatide mälestused sageli, on ka see toimunu päevikulaadne aruanne ning oma kunagiste valikute poliitiline ja juriidiline õigustus. Ajaloolastele annab see allikakriitilise lähenemise korral tänuväärset lisa Eesti riigi rajamise tundmaõppimiseks. Kulli mälestuste kreem ja kroon on nende keskne osa ehk meenutused eesti boheemkonnast Pariisis 1910–1917. Just siin maalib vaba mees vaba käega oma elu ilusaimat lõiku, mida ei tumesta ka pidev rahamure. Kui Tuglas on loonud meie Pariisi-müüdi kõrgstiilse kuvandi, siis Kull täiendab seda humoristliku vaatega altpoolt, jäädes ometi hea maitse piiresse.
"Paul Pinna isikus on eesti rahva geenius esile toonud väga haruldase ja seni kordumatu suuruse, kelle intuitsiooni, momentaanset leidlikkust, loovat üm-berkehastumist rõhutavad kõik, kes temaga on kokku puutunud." Artur Adson Paul Pinna (1884?1949) sündis Tallinnas linnaametniku peres ja alustas varakult teatritegevust Estonia seltsis. Näitlejana debüteeris 1901 ja kujunes hinnatud esinejaks. Üks Estonia kui kutselise teatri asutajaid. Andis koos Theodor Altermanniga välja teatriajakirja Näitelava. Aastal 1913 esines Saksamaal Kieli linnateatris ja 1914?15 edukalt Venemaa teatritruppides. Esimese maailmasõja puhkemisel naasis Eestisse, kuid Estonia teater oli muudetud hospidaliks. Pinna otsustas teatritegevust jätkata Moskvas, aga juba aasta pärast tuli kodumaale tagasi. Töötas Draamateatris, olles nii teatri direktor, näitleja kui ka näitejuht (1918?22). Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, mis tegutses 1927. aastani. Jätkas teatritegevust Estonias. Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti 1941. a Punaarmeesse, viibis Venemaal tööpataljonis, hiljem määrati Eesti NSV riiklikesse kunstiansamblitesse. Pärast sõda töötas elu lõpuni Estonias.
Jürgensteini "Minu mälestused" I-II võeti ilmudes väga hästi vastu. Tollane arvustus väitis, et "ladusas, kujukas jutustuses autori isikliku elu sündmuste raamis esitatakse rikkalikku materjali ja andmeid meie lähema mineviku olude ja nähtuste valgustamiseks, eriti eesti haridus- ning poliitikaelu sündmuste selgitamiseks ja nende arenemist edendavate või takistavate tegurite ja isikute iseloomustamiseks." Esimese Saksa okupatsiooni aja lõpuni ulatuvad mälestused ilmuvad uustrükis esimest korda.
Mälestusteraamat "Päike ja jõgi: Mälestusi noorusmaalt" (1951) on ilmunud postuumselt. Visnapuu alustas selle kirjutamist Saksamaal, kodumaa kaotuse, pagulaselu traagika ja okupeeritud Eesti saatuse muremõtete varjutuses. Sündmused algavad noorusmaaga ning jõuavad vaimsete otsingute kirjelduse ja "Siuru" kevade ning Saksa okupatsiooni aja kaudu välja Vabadussõjani. See oli tiibhobuse märgi all Rootsis tegutsema hakanud Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse esimene raamat.
"Peotäis mulda, lapike maad", sündis Käbi Laretei soovist end kriisist välja kirjutada ja mälestustes korda luua. Teoses vahelduvad mälupildid päevaraamatuga, mis kaardistab meenutustööga kaasnevat habrast hingeseisundit. Selle kõrval pakub päevaraamat ka vaateid ühe rahvusvahelise kunstniku elule: elu vaikivas Stockholmis vaheldub reisidega Mandri-Euroopasse. Ennekõike iseloomustab teost siiski mineviku ja oleviku tihe ühtesidumine, mida ei takista ei ajaline ega ruumiline vahemaa.
... lihavõtte ajal 1939, olin siis teist poolaastat Soomes, toimus Kansallisteatteris teosoofiline matinee. Seal kõneles magister Krohn, kes analüüsis vanu ennustusi, kõneles Nostradamusest ja paljudest teistest. Ta ütles, et nende ennustuste järgi puhkeb lähematel kuudel sõda, mis laieneb maailmasõjaks ja kestab mitu aastat. Pärast seda kujuneb maailmas sotsiaalne elu nii teistsuguseks, et meie ei oska seda praegu ette kujutada. Ja selle ennustuse põhjal saab selles sõjas kuulsaks üks väike põhjarahvas. Meie ei uskunud muidugi midagi sellest, kuulasime nagu muinasjuttu, pärast läksime kohvile ja arutasime koos soomlastega, kes on siis see põhjarahvas, kes vaprusega kuulsaks saab. Mina ütlesin, et muidugi eestlased, nemad, et muidugi soomlased. Me naersime kõik selle üle. Ja see oli ometi Talvesõja künnisel. Erika Nivanka Erika Eugenie Nivanka (1909–1988), neiupõlvenimega Weidenbaum, eestistatult Viirsalu sündis Rakveres raudteeametniku tütrena. Õppis Rakveres ja Tallinnas ning astus 1926 Tartu ülikooli filoloogia erialale. Ülikooli ajal oli aktiivne üliõpilaskonnategelane ja Üliõpilaslehe toimetaja, naiskorporatsiooni Indla liige ja pikaaegne esinaine. Kuulus ka naiskodukaitse ja Eesti naisliidu juhatusse. 1934–1935 oli ta riigi ringhäälingu diktor, aastatel 1935–1938 töötas riiklikus propagandatalituses. Ungaris keelekursustel tutvus soomlase Eino Nivankaga (1905–1987), kellega abiellus 1938 ja kolis Soome. Eino tegi oma elutöö Helsingi ülikooli raamatukogus.--- Soome tagasi pöördumise järel oli 1960–1975 Helsingi ülikooli füüsikainstituudi raamatukoguhoidja.
Esitades oma mälestusi värskemate raskete sündmuste survel juba unustusehõlma vajuvast ajajärgust, loodan, et sellega aitan meelde tuletada seda suurimat ajajärku meie rahva ajaloos. Ühtlasi tahan mälestada ja austada neid paljusid toredaid mehi, kes kogu oma jõu ja hingega aitasid rajada Vaba Eestit aastakümnete eest. Enamiku neist on hävitanud kommunism kas mõrvamise või küüditamise teel. Et ma olin suurema osa Vabadussõja ajast Soomusrongide diviisi ülema abi, siis keskuses oli võimalik saada ülevaadet kogu sõja käigust. Teos on koostatud isiklike mälestuste, päevaraamatute, dokumentide ja Vabadussõja Ajaloo Komitee materjalide alusel. Et Vabadussõda ja iseseisvus olid I maailmasõja otsene tulemus, siis oli oluline tähtsus rahvusväeosadel. Rahvusväeosade loomine oli esimene samm iseseisvuse teel, nad olid aluseks Vabariigi sõjaväele. Nende olemasolu tõttu said tuhanded ja tuhanded eesti mehed õigeaegselt koguneda kodumaale. Arnold Hinnom
“Need mitmeist matkamärkmikest kogutud ja raamatuks kujundatud jutukesed ning tušijoonistused kirjeldavad lähema mineviku üksikuid sündmusi ja püüavad näidata seda vaimset tagapõhja, millel eestlastest kunstinovaatorid elasid ja tegutsesid. Selle raamatu vahelduv sisu ongi nagu mõni tasane saatemuusika minu tähtsamate õlimaalide valmimise protsessile. Osa minu varajasemaid teoseid on jäänud teisele poole okastraati ja paljud hilisemad maalid on rännanud oma uute omanike kaudu kaugemaile kontinentidele. Neid kõiki oleks raske kokku koguda mõneks retrospektiivseks ülevaatenäituseks. Sellepärast tahab käesolev raamat anda peale muu ka lühemaid kirjeldusi minu tähtsamate teoste saamisloost.” Eduard Ole
Hindrek Meri mälestused "Tagasivaateid veerevast vagunist" on õpetlik lugemine ning mille autor ei lasku eneseõigustamise küüsi ja tänu sellele ei varjuta mälestused ajaloolist tõepära. Hindrek-Peeter Meri (21.02.1934–29.10.2009) sündis Berliinis diplomaadi, hiljem tõlkijana tuntud Georg Meri noorema pojana. Aastatel 1941–1945 oli koos ema ja vanema venna Lennartiga küüditatuna Siberis ning õppis Kirovi lähedal Subotihhas ja Jaranskis. Kooliteed jätkas ta pärast Eestisse naasmist tollases Tallinna 28. koolis ja 10. keskkoolis ehk Nõmme gümnaasiumis, küpsustunnistuse sai õhtukoolis 1953. aastal. 1953–1958 õppis Meri Tartu riiklikus ülikoolis majandusgeograafiat. 1957–1990 töötas ta Eesti NSV riiklikus plaanikomitees ökonomistina, osakonnajuhataja ase-täitjana ja valitsusejuhatajana, 1988–1990 plaanikomitee esimehe esimese asetäitjana, reorganiseerimise järel ka majandusministri asetäitjana. 1981. aastal töötas Hindrek Meri 9 kuud Vietnamis, kus nõustas NSV Liidu eksperdina kohalikku plaanikomiteed. 1990–1997 Eesti oli ta Vabariigi riigikontrolör. Hindrek Meri pani aluse praegusele riigikontrollile ja juhtis seda riigi ülesehitamise kõige raskemal ajal. 1998–2003 kuulus ta Eesti Panga nõukogusse.
Elmar Tambeki mälestused katavad ajavahemiku 1926–1944. Vahel põikab ta tagasi ka varasemasse aega, eeskätt alapeatükkides, kus ta kirjeldab oma täide läinud unenägusid. Ka toona oli üleloomulike asjadega tegelemine populaarne haritud seltskonnaski. Tambek oli tunnustatud kaardipanija ja ettekuulutaja, kuid mälestustes hoiab ta unenäod ja tegelikkuse rangelt lahus. Me võime Elmar Tambekit pidada ka üheks kõige pikema staažiga Eesti riigiametnikuks. Pagulasvalitsuse peaminister presidendi ülesandeis Tõnis Kint nentis oma käskkirjas 1973. aasta detsembris: "Vabariigi presidendi kantselei töötab katkestamatult pädevuse alusel edasi. President K. Päts'i poolt ametisse nimetatud jur. Elmar Tambek'i juhtimisel." Kuni Tambeki surmani uut direktorit ei määratud. Tambeki pärast sõda Saksamaal alustatud mälestusi lugedes tuleb silmas pidada, et tema 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud poeg elas Eestis ja Tambek teadis seda, nagu ka enamlaste kommet vanemate patte laste kaela nuhelda.
Majandustegelaste mälestusi sõjaeelse Eesti kohta pole palju ilmunud. Praktiliste erialade mehed ja naised pole just nobedad sulge haarama. Sovetlikud repressioonid tabasid pangandustegelasi ja tööstureid rängalt. Niisugune oli ka Karl Ipsbergi saatus.
