Tooted

Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks. Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata. Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad…

Aastal 2006 sõitsin kuueks kuuks Berliini disainipraktikale. Linna muretu, kosmopoliitne õhustik sobis mulle hästi ja poolest aastast sai sujuvalt kaheksa. Pärast mitmeid kolimisi leidsin omale kodu Kreuzbergi linnaosas, kus pesitsevad paljud kunstnikud, tudengid ja ka türgi kogukonna esindajad. Koos saksa sõbraga asutasime väikese graafilise disaini büroo. Politiseerusin, võtsin omaks ökomõtlemise ja jalgratta ning jätsin liha. Tundsin end koduselt linnas, mis ei panusta turismivoldikutes ajaloole, olgugi et kunagine lõhenemine idaks ja lääneks linna kaootilises arhitektuuris end aktiivselt meenutab. Lasin end nakatada Euroopa peopealinna lustlikust meeleolust ja väsisin sellest. Sõbrunesin uustulnukate ja põliste berliinlastega, endiste skvottijate, anarhistide ja grafitikunstnikega, kõigi nendega, kes kujundasid üheksakümnendate alul Berliini uue kuvandi – vaba, loomingulise, inspireeriva ja jõukohase kõigile. Jaana Davidjants

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille "metsarahvaga" oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone

Kunstnik Viktoria Berezina elas seitse kuud okupeeritud Hersonis. Ta kajastas kodulinnas ja Ukrainas toimuvat igapäevaselt, olles kirjavahetuses Tartus ja Peipsiveerel tegutseva galeristi Raul Oreškiniga. Kirjavahetusest kujunes avalik sõjapäevik ning autori siirad emotsioonid puudutasid paljusid. Tallinnas Venemaa saatkonna ees loeti Viktoria kirju ette ning need pälvisid Kultuuri Teo auhinna.

Raamat "Minu Narva" räägib ausalt ja ilustamata elust kaks- või õigemini ükskeelses (venekeelses) Eesti piirilinnas. Linnas, mille on riigivõim suuresti unustanud; kus kehtivad oma kirjutamata tavad ja seadused; kus eestlaseks olemine tähendab proovikivi ja mille külastamine on tavalisele eestlasele juba peaaegu et eksootikareis. Samas on see sissevaade Narva venelaste tundmustesse ja hingeellu: mida tähendab elu kodakondsuseta isikuna, miks ei taheta õppida eesti keelt ning kuidas elada lõhestunud maailmas, mille pealinn on Tallinn, kuid president-isake Putin. Oluline roll on kogemustel põhinevatel mõtisklustel, sellel, kuidas neid kahte kogukonda ühendada ning paljuräägitud integratsiooni tegelikult ellu viia. Autor on Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor Katri Raik.

Hoiad käes kroonikat sellest, kuidas üks soomlannast kalevitüdruk keset nõukogude propagandat varateismeliseks sirgus, siis Eestisse ära armus ning Helsingi ja Tallinna vahel pendeldama jäi. See lugu räägib Tallinna mägede võlust ja vanalinna käänulistest käikudest, gaasipliidil kärssavatest pelmeenidest ja kurgus kõrvetavatest Millimallikatest, Toompeal vaaruvatest purjus põtradest ja laulupeol poetatud pisaratest, kobadest ehitusmeestest ja täiuslikest naistest, kaitsmata kõrvadest ja Eesti Nokiast, kaugtöökontoritest ja kinnisvaraotsingutest, kärmetest eestlastest ja aeglastest soomlastest, südamesõpradest ja veebiajalehtede kommentaariumitest. Vahele mahub jutte ka võlgade tagasi nõudmisest, tõsielusarjast ja bordellist… Aga eelkõige on see lugu armastusest linna vastu, mis tegi autorist selle, kes ta praegu on. Terhi Pääskylä-Malmström on soome päritolu ajakirjanik ja tõlkija, kes on õppinud Tallinnas kohvi jooma ja unistab Soome lahe tunnelist.

Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris Toba indiaanlased ei ole aga ei ilusad ega glamuursed, neil ei ole uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Ei neid ega ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast. Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus pärast päikeseloojangut kumab taevas tossavate prügikastide kohal vikerkaare värvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad. Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuna tööle, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks väike imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.