Tooted

Charlotte Löwensköldis kujutab autor nimitegelase, noore tulihingelise aadlineiu ennastsalgavat võitlust oma armsama, elust irdunud fanaatilise pastori Karl-Artur Ekenstedti päästmiseks. Esile kerkib pimeda emaarmastuse motiiv.

Sisu: ¤ Hüpnoosi ilmingud ¤ Hüpnoosi järelmõjustused ¤ Sugestioon ilma hüpnoosita ¤ Hüpnoosi tehnika ¤ Hüpnoosi ja sugestiooni seletused ¤ Kasutamine ja varjuküljed

Nagu vanal ajal Eleusi saladustesse tungimiseks vääriliseks peetud inimene, peab Joannagi läbi minema kõigist elementidest, läbi tulest ja veest, päevast ja ööst, hirmust ja valust, et pääseda viimsele, kõrgeimale elu äratundmisele (teadmisele elu olemuse sügavusest). Nagu vanal ajal Eleusi saladustesse tungimiseks vääriliseks peetud inimene, peab Joannagi läbi minema kõigist elementidest, läbi tulest ja veest, päevast ja ööst, hirmust ja valust, et pääseda viimsele, kõrgeimale elu äratundmisele (teadmisele elu olemuse sügavusest). Waclaw Kubacki

"Kalur-kassi tänava" tegelaskond on kõige rahvusvahelisem, kuigi peategelased on ungari töölisperekonna liikmed. Emigrantide rahvusvahelises peres on esindatud ka eestlane, kodumaalt põgenenud matemaatikaõpetaja Liiv, kelle autor alul oli ekslikult leedulaseks denatsionaliseerinud. Kained, tagasihoidlikud, töödrühmavad inimesed on selle romaani peategelasiks, kelle elu aga muutub kirjuks ja vintsutab neid nii Pariisis, Lõuna-Ameerikas ja Budapestiski, kuna nad satuvad keerisesse nii ajalooliste sündmuste kui ka emigrantlike seiklejate pattude tõttu. Kergelt ja pinevalt kujutatud ning huviga loetav "Kalur-kassi tänav" on leidnud, tõlgituna paljudesse keeltesse, kõikjal hea vastuvõtu.

Romaan algab Pariisi kõrgema seltskonna kujutusega läinud sajandi lõppaastail. Krahvinna Thérèse Martin, kes on tüdinud nii oma armukesest Le Ménil'ist kui ka pealinna kärarikusest, otsustab minna Põhja-Itaaliasse, et veeta seal kevadet. Elades Firenzes luuletaja miss Bell'i ilusas villas, ta kohtab kujur Dechartre'it, keda hakkab kirglikult armastama. Ent endine sõber ilmub, et teda tagasi võita, ning noore naise õnn tumestub võistlevate meeste armukadedusest. Oma abikaasa kutsel, kes peab saama ministriks, krahvinna Thérèse tuleb tagasi Pariisi, kus Le Ménil jätkab tema jälitamist. Uskumata, et Thérèse kuulub vaid temale, Dechartre hülgab ta pärast ägedat stseeni.

Ludwig Renn oma romaaniga "Sõda" on saavutanud peaaegu samasuguse kuulsuse kui E. Remarque oma esikteosega "Läänerindel muutuseta". Ludwig Renni kui kirjandusliku pseudonüümi taga peitub Arnold Vieht von Golssenau, kes on sündinud Dresdenis 1889. a. ja võttis ohvitserina osa maailmasõjast, teenis seejärel lühikest aega Saksa politseiväes, kust lahkus majorina. On kirjandusteadlasi, kes Renni asetavad kõrgemale Remarque'ist. Renn üllatas oma "uusasjalikkusega". Ta ei taotle mingit erilist efekti ega taha läbi suruda mingit kindlat ideed, veenet. Ta ainult kirjeldab kainelt tõsiasju, nii nagu ta neid sõjas näinud.

"Sõdur Katrin" on puhtakujuline sõjaromaan. Kahe noore maailmasõja läbi lahutatu armastus on siin ainult koloriidiks kohutavale tragöödiale, mis 20. sajandi õudseima nähtusena vapustas kogu inimkonda. Tegemist on on tagala-romaaniga. Teos näitab lugejale sõda küljest, millisest teda seni on harva nii hästi kirjeldatud, – sõda mädanenud, põlenud inimliha täis olevais haiglais, sõda koonduslaagreis, supiköökides, haavatute-rongides, kõigepealt aga rinde lähimas raudteejaamas – suurel väraval, mille läbi lahkutakse igaveseks või naastakse – elava laibana. "Sõdur Katrini" kirjutas autor 20-aastase neiuna, võites I auhinna 1927. a Saksas välja kuulutatud sõjaromaanide võistlusel. Romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis lasksid žüriiliikmetel teose loojaks oletada pigem vilunud meeskirjanikku.

Sisu: ¤ Sonette ¤ Suveöö unenägu ¤ Othello, Veneetsia maur ¤ Järelsõna ¤ Seletusi

"Teekonna lõpp" on romaaniks ümber töötatud R. C. Sherriffi samanimelise näidendi järgi. See on lihtne ja selgejooneline kaevikuelu-kujutus läänerindel Esimese maailmasõja ajal. Lihtne ja võltsimatu, kuid seda haaravam. Näidendi autor R. C. Sherriff võttis maailmasõjast osa jalaväe ohvitserina ning nägi oma silmaga selle koledust ja julmust, elas isiklikult läbi kohutavaid lahinguid ning sõja raskemaid, tumedamaid ja lootusetumaid hetki. Saanud 1917. a. Ypres'i all haavata, võis ta kogemuste varal kujutada ka neid kannatusi, mis kaasnevad haavadega, kujutada surijaid sidumispunktides pidamas viimast võitlust elu eest. Näidendi on kaemusliku oskusega romaaniks ümber töötanud V. Bartlett, jällegi inglane, kes maailmasõjast samuti isiklikult osa võttis, alguses nooremleitnandina ja lõpuks kompaniiülemana, sai samuti haavata ning pidi selle tagajärjel raskelt haigena veetma aasta kodus. See seik pole jätnud mõju avaldamata V. Bartletti loomingule, kes nii täiuslikult ja leidliku oskuse ja vaistuga suutis näidendist luua romaani, mis köidab meid samavõrd kui näidendi ettekanne teatriski. J. Variste

Romaan "Le Feu" (Tuli) on üks haaravamaid dokumente maailmasõjast vapustatud inimkonna kohta oma eepiliselt suurejoonelise ehituse ja vahetu ning terava tõsielukujutusega. Kirjanik on nimetanud seda romaani ühe pooljao päevikuks, vihjates sellega oma kavatsusele edasi anda absoluutse siiruse ja võimalikult tühjendava täielikkusega kogu olustikku, mille keskel ta elas sõja algusest peale. Nii on see üksikasjalik aruanne ühe rindel asuva pooljao elust kõigis muutlikes ja ometi nii ühetaolistes olukordades alalise kaevikuelu-viletsuse ja surmaähvarduse keskel.

Tundlik ja musikaalne tütarlaps Gyp Winton abiellub vastu isa tahtmist rootsi viiulikunstniku Gustav Fiorseniga, võlutuna selle mängust ning jumaldusest. Kuid Gyp avastab varsti, et ta ei armasta Fiorsenit, ja mehe nõrk iseloom ning ohjeldamatud eluviisid muudavad kooselu masendavaks. Uhkusest katsub Gyp taluda kõik vaikides, aga kui Fiorsen muutub lausa väljakannatamtuks, läheb ta ühes lapsega tagasi isa juurde. Varsti tutvub Gyp lähemalt seni ainult juhuslikult kohatud noore õigusteadlase Bryan Summerhayga, ja mõlemad armuvad kirglikult. Et Gyp uhkuse tõttu keeldub nõudmast abielulahutust, alustavad nad legaliseerimata kooselu, mis, olgugi väljaspool seltskonda, võimaldab neile täiuslikku õnne. Kuid mõne aasta pärast tekivad Gypil kahtlused Bryani ustavuses. Järgneb konflikt, ja erutuse tõttu ettevaatamatult ratsutades saab noormees õnnetult surma. Takistatud enesetapmiskatses, haigustub Gyp raskesti, peale paranemist aga otsustab pühenduda heategevusele.

Johan Bojer on uusrealist, üks tuntumaid norra kirjanikke oma psühholoogiliselt väljatöötatud, probleemiderohke loominguga. Nagu Ibsenit ei huvita Bojeritki sedavõrd kirjeldatud inimene, vaid mõte, mida see inimene kehastab. Juba oma esimestes, väga edukates draamades ja romaanides näitab Bojer, kuidas inimesed välise hiilguse saavutamiseks kannavad üle oma elu raskuspunkti välisilma. Meeleldi kõrvutab ta neid siis mõne eeskujuga, selgitades, kuis täiuslikku elu võib elada vaid enda isiksusele tuginedes. See veendumus muutubki aja jooksul ta toodangu põhiteemaks, mis poolenisti vähemalt on puhas ideedeluule: oma teeside tõestamiseks ei pṍrka ta tagasi isegi teatud kunstlikkusest.

Romaani taustaks on Esimese maailmasõja eelsed päevad, selle hiigla-tulekahju raske hingus inimeste elule, üha süvenevad vastuolud ühiskonnas, nende vastuolude üleminek revolutsiooniks, mis murdis lahti ukse uude, tänasesse maailma. Kõike koos hoidvaks selgrooks teostes on aga verevermetena sajandite jooksul meie väikese rahva elust läbi ulatuv hell-valus probleem armastusest oma rahva vastu, oma rahvuse salgamisest ning häbenemisest, oma keele halvakspidamisest ning unustamisest. Autori järelsõna 1959. a. "Oktoobrituule" kordusväljaandele. Romaanitsükli järgnevad osad on "Oktoobrituul" ja "Lumi sulab".