Tooted
Selles jutustuses näidatakse inimese piiritut vaprust ja salakavalat mõrtsukalikkust; meeleheitlikku võitlust vabaduse eest ja julma vägivalda; alatut äraandmist ja ustavat sõprust; jutustatakse, kui raskesti kannatasid alaheidetud maade elanikud, kui läbi nende alade läksid Batu-khaani raudsed sõjasalgad: kuidas sadade tuhandete ratsanike laviin kandis khaani nagu laastukest merelaine harjal ja paiskas ta suure Itilli jõe kaldale, kus see tõmmu pilusilmne juht pani aluse vägevale Kuldhordi riigile.
Romaan "Batu-khaan" on ajaloolise triloogia "Mongolite sissetung" teine osa.
Triloogia:
– Tšingis-khaan
– Batu-khaan
– Viimase mere poole
Sisukord:
Kas võtame püssi kaasa?
Puuvillapealinn linnulennult
Köie otsas mööda Tjan-Šani
Bibi Hanumi polnudki!
Läbi kõrbe -- kaamelil ja parvel
Tšinghis-khaaniga ühes saunas
Tuhandeaastane maa ja kümneaastane pealinn
Mis mul veel meelde tuli
Rännak on kirjeldamatult vaevaline. Parajasti matkavad inimesed kõrgel pragudest lõhestatud mägedel. Vasakul langevad kaljud järsult mõõtmatusse sügavusse. Sinna alla ei pääse ükski inimene. Kuristikud on läbipääsmatud. Pilvitult laiuvas taevas on hiiglaslik päikeseketas. Matkajad oigavad kuumusest, kuid juht Ibrahim sunnib neid kiirustama. Sellest põrgulõõmast tuleb välja pääseda nii ruttu kui võimalik. Mandingo on seda "teed" rännanud juba mitmeid kordi. Iga samm on talle siin tuttav. Nii jätkub see tund tunni järel. Ibrahim jääb sageli seisma ja silmitseb taevast. Ei mingit puhkust. Ibrahim ei kuula oma kaaslasi, kes tahavad ainult hetke puhata. Selle asemel uurib ta jällegi taevast. See torkab Abd Allahile silma. Kas ei ole selle põhjuseks väike pilv, mis seal eemal kauges sinas kerkima hakkab? Ah mis, sel hetkel on tee tähtsam kui kõik muu. Sellele tuleb pöörata kogu tähelepanu. Teravaservalised kaljutükid lebavad ümberringi - häda, kui ta neist üle ei astu! Vaesed, juba veriseks lõhestatud jalad saavad seda tunda.
Niccolò Paganini (1782-1840) oli itaalia viiuli-, vioola- ja kitarrimängija ning helilooja. Ta oli oma aja tunnustatuim viiulivirtuoos. Ta hakkas kontsertidel mängima 11-aastaselt, oli 1805–1808 sooloviiuldaja ja kapellmeister Itaalia linnas Luccas, hiljem esines väga menukalt mitmel pool Euroopas, sai 1828 Viinis keiserliku kammervirtuoosi tiitli. Edendas viiulimängutehnikat: rakendas topeltflažolette, vasaku käe pizzikatot ja hüplevat poognat; mängis erakordse tehnilise täiuslikkusega, tuliselt ja värvikalt. Oli kuulus ka kitarristina. Tema romantilisest heliloomingust tuntakse nüüdisajal 24 kapritšot (1817), viiulikotserte d-duur ja h-moll ning mõnd variatsioonivormis teost. Aastast 1954 korraldatakse tema sünnilinnas Genovas rahvusvahelist viiuldajate võistlust.
Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.
Käesolev raamat kandis Eesti Algkooli Sõprade Seltsi noorsookirjanduse võistlusel pealkirja "Horei! Röövlid me oleme..." ja autori nime Singapuri Joe.
Sisukord:
- Vana Jakob ja tema kuningriik
- Mereröövlite jälil
- Kapten Ets
- Laupäeva õhtupoolikul enne kella seitset
- Üks kõigi eest - kõik ühe eest!
- Üks laev tuli randa
- Võlad tasutakse ja palgad makstakse
- Suve tuultes
- Torm
- Mereskautide Maleva Kodu-laev
- "Valge Kajak"