.png)
Tooted
Käesolev monograafia tutvustab lugejat maalija ja tarbekunstnik Adamson-Ericu loominguga, kuhu kuuluvad peale maali ja väiksemaarvulise graafika ning teatridekoratsiooni peaaegu kõik tarbekunsti harud, mida Eestis üldse on viljeldud. Teost illustreerib ligi üheksakümmend pilditahvlit, millest osa on värvilised.
«Alfie» ei ole kaugeltki ainult oma minategelase ja tema paljude sõbrataride intiimelu jutustus. Teose põhilisteks väärtusteks on selle inimlik otsekohesus, elulisus, mõtete ja olukordade koomika ja kohati koguni traagilisus, mis sageli avarduvad laiahaardelisteks üldistusteks. Alfie kitsalt egoistliku huviringi ja kentsakalt vildaka filosoofia kaudu avaneb pilt kapitalistliku ühiskonna elukitsusest. Tema teadlikult kergemeelse ellusuhtumise kaudu omandab armastavate naiste vapper visadus seda suurema kaalu. Moraalse lõtvuse taustal selgub aususe väärtus inimlikes vahekordades. «Alfie» ilmus 1966. aastal Inglismaal ja tõi autorile suure populaarsuse. Ilmusid järjest uued väljaanded, tõlked paljudesse keeltesse ja selle alusel tehti varsti film, mis tõi oma lavastajatele ja osatäitjatele mitmed preemiad.
Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas - keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, - pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale. Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks - ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.
Raamat käsitleb XIX sajandi esimese poole muusikaelu Lääne-Euroopas, kui Viini klassikute asemele astusid romantikud. Üleminek ühelt etapilt teisele toimus poleemika ja konfliktide õhkkonnas. Kuigi muusikas polnud vastuolu uue ja vana vahel nii terav kui kirjanduses, oli siingi dissonantse, mille tundmine on toeks tolle aja kunsti mõistmisele. Arvestades raamatu piiratud mahtu, on puudutatud vaid ajastu üksikuid, ent küllaltki olulisi lõike. Mittemuusikaalast lugejaskonda silmas pidades on lähtutud põhimõtetest - vähem muusikaspetsiifikat, rohkem ajaloolist-esteetilist ja olustikulist, vähem muusikast endast, rohkem asjaoludest, mis olid tolle aja kunsti ajendiks.
Asjalik abimees Krimmi suundujale. Brošüüris antakse ülevaade Krimmi loodusest, ajaloost, kaasajast, linnadest ning vaatamisväärsustest.
Raamat muusikasõpradele, kes pole muusikat spetsiaalselt õppinud, kuid soovivad seda paremini mõista. Juttu tuleb muusika sisust, väljendusvahenditest ja-võimalustest, vooludest, kergest ja tõsisest heliloomingust, autorist, muusika kuulamisest ja hindamisest, muusikalisest maitsest.
Missugune oli keskaegse Tallinna sanitaarne olukord, millised tema elanike elamistingimused? Kes ravisid tallinlast sügelistest, pidalitõvest, süüfilisest, tulareemiast, "inglise higitõvest" ja paljudest teistest rasketest, tol ajal tõepoolest peaaegu ravimatutest haigustest, ning kuidas nad seda tegid? Mida võeti ette katku, rõugete jt. ränkade, laastavate epideemiate korral? Kus asusid Tallinna vanimad haiglad ja apteegid ning milline oli nende sisekord ja töökorraldus? Kes ja kuidas levitasid meditsiinilisi teadmisi? Neile ja paljudele teistele küsimustele leiate vastuse selle raamatu lehekülgedelt. Autor on oskuslikult ära kasutanud kogu kättesaadava trüki- ja arhiivimaterjali, seda huvitavalt teksti põimides. Teose muudavad elavaks paljud lausa kurioossed tsitaadid tänaseks unikaalseiks muutunud dokumentidest.
Otse enne viimase kooliaasta algust teevad kümme Tallinna abiturienti jalgrattamatka Riiga. Ilmad on imeilusad ja kogu matk läheb toredasti ning rõõmsalt. Riias satub peategelane Nele varjuheitvasse seiklusse ja selle seikluse varju all tuleb tal nüüd läbi teha kogu järgnev abituurium. Nele on tüdruk, kes veel isegi õieti ei tea, mida ta endast kujutab ja kuhu ta kuulub. Seda keerukam on tal vastu võtta oma palge kindlat määrangut väljastpoolt. Tekib trots. Nele igatseb olla ta ise, mitte see, kelleks ta on liigitatud. Kummatigi pole ta harjunud enese kallal juurdlema ega oma olemust üksipulgi lahti harutama. Selline piinarikas eneseanalüüs on Nele parima sõbratari Tuuli pärisosa... Romaani keskmes on eetilised ja pedagoogilised probleemid abituuriumiklassis.
Vaid teie jaoks, mu kaunid neitsid, lõin jõude kõik need luiskelood noist muistseist päevist, mida peitsid ju ammu unustuse vood. Õrn tunne tiivustas mu sulge, kätt juhtis usaldusepüüd. Need read mult vastu võtke nüüd! Ma kiitust nõuda küll ei julge, kuid rõõmustan, kui mõni neid ehk siiski, lüües salamahti need kerged leheküljed lahti, mu värsse loeb poolpatuseid.
Tallinna ajalugu XIX sajandi 60-ndate aastate algusest 1965. aastani
Väike tüdruk suures lossis räägib ühest tüdrukust kelle nimi on Dora. Dora isa on kunstnik. Dora isale pakuti tööd teises linnas ning ta võttis Dora ka kaasa. Dora pakkis kaasa riided ja enda kõige ilusama nuku Liza. Nad sõitsid väga pikaks ajaks ära.
