Tooted

Sõltumatute Uuringute Labor Prantsusmaal on jõudnud samale järeldusele, mida inimesed on juba ammu teadnud: abielu on nagu šokolaadikarp – iial ei või teada, milline komm sind seal ees võib oodata. Anekdoodikogumik "500 fakti abielust" koondab endas abielu kogu diapasooni, alustades kurameerimisest ja pulmadest ning lõpetades armukeste ja lahutusega. Sest abielu pole jäävsuurus, vaid pidevas muutumises arenev protsess. Raamatut võib võtta ka omalaadse õpikuna – kust siis veel oleks parem õppida, kui teiste vigadest. Kõik puhtjuhuslikud kokkulangevused teie naabrite, tuttavate, sõprade, töökaaslaste ja sugulaste abieludega raamatus on taotluslikud. Valdo Jahilo

Psühholoog ja psühhoterapeut Vera Peiffer kirjeldab oma Londoni-praktikast pärit eluliste näidete varal, kuidas õnne leida.

Raamatu peatoimetaja on Enno Tammer, koostajateks tuntud ajakirjanikud, teadlased, fotograafid. Tegemist on kaasaegse ja kiire teatmelise aastaraamatuga, kus faktid, sündmused, arvamused, persoonid, fotod ja edetabelid Eestist ja maailmast aastal 2000.a. september-2001.a. september. Raamat kannab aastanumbrit 2002, see tähendab, et teos on aktiivselt kasutatav kogu järgmise aasta, kuni ilmub aastaraamat 2003 (2002. aasta novembris). Aastaraamatu aasta vältab septembrist septembrini, nii saavad kajastatud ka vahetult raamatu ilmumise eeslsed sündmused.

1986. aastal mõisteti ühes Iraani külas abielurikkumise pärast surma 35-aastane naine Soraya Manoutcheri. Üheksa aastat hiljem tunnistas printsess Diana leebe hääle ja ajuti siivsalt langetatud pilguga avalikult üles, et ka tema on abielu rikkunud. Soraya loobiti kividega surnuks, Diana ülendati pärast traagilist hukkumist muinasjutuprintsessiks, isegi pühakuks. Nad mõlemad rikkusid abielu, kuid ühele oli see surmapatt, teisele pikantne seltskondlik äpardus. Kleopatra, Edward II, Henry VII, Peeter I, lord Nelson, Napoleon, Wagner, Pavarotti jt -- alates kuningas Taaveti ajast kuni 20. sajandi lõpu prominentineni on alati abielu rikutud, kuid selle tagajärjed on olnud sootuks erinevad. Abielurikkujaid on hukatud, sandistatud ja pagendatud, kuid neid on ka sharmantsete armukestena veelgi enam ihaldatud.

Abikaasa valik on ühest küljest õrn, teisest küljest aga igapäevane kõneaine. Silmad tuleb lahti hoida abiellu astudes, välja minna kindlate nõudmistega, mitte kinnisilmi, nagu on ikka tehtud ja seeläbi maapealseid põrguid asutatud. Raamatu autor Vilho Reima võtab vaatluse alla kellega, millal ja kas üldse abielluda.

2003. aastal möödus sada aastat päevast, mil vennad Wrightid tegid teoks inimkonna ammuse unistuse -- lennata juhitava lennumasinaga. Lennundushuvilistest polnud tollal puudust ka Eestimaal. Hollandi rahvusvaheliselt tuntud lennunudsajaloolane Frederick Gerdessen, Tallina Tehnikaülikooli dotsent Toivo Kitvel ja Lennuameti inspektor Johannes Tilk annavad ülevaate nii Eestist pärit lennunduspioneeridest kui ka nende töö jätkajaist Eestis kuni aastani 1940. Raamat kirjeldab, kuidas rajati Eestis oma lennuväge, edendati lennutransporti ja ehitati lennukeid, mis ei jäänud alla mujal maailmas konstrueerituile.

Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga.

Sisu: Jaak Sammet. Eesti allveelaevade saamisloost Brian D. Head. Briti allveelaevade areng 1919-1939 Peedu Sammalsoo. Eestlastest ohvitserid Vene allveelaevastikus aastail 1914-1920 Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade ohvitserkond Ragnar Kokk. Eesti allveelaevade meeskondade formeerimine 1933-1940 Magnus Ilmjärv. Nurjunud laevatehing Vladimir Kopelman. Eesti meeskondade kõrvaldamine allveelaevadelt 1940. ja 1941. aastal Hartmut Ehlers. Allveelaevade suurtükirelvastus Vladimir Kopelman. Allveelaeva "Lembit" seadmestiku säilimine Urmas Dresen. Allveelaeva "Lembit" eksponeerimise tulevikuvisioon Eksponeerimiseks säilitatavad allveelaevad maailmas

Mäletan, kuidas ma esmakordselt Luure Keskagentuuri mälestusseina ees seisin. Minu tähelepanu köitis vestibüüli põhjasein. Selles nägin hulka valgesse vermonti marmorisse raiutud musti tähti. Vasemal seisis riigilipp, paremal CIA oma. Astusin lähemale. Tähtede kohale olid raiutud sõnad: «LUURE KESKAGENTUURI TÖÖTAJATE AUKS, KES KODUMAAD TEENIDES OMA ELU OHVERDASID». Tähti oli viie rea jagu. Lugesin need ükshaaval kokku. Ühtekokku kuuskümmend kaheksa tähte. Tähtedest madalamal seisis roostevabast terasest ja klaasist kast. Kast oli lukus. Selles oli mingi raamat. Seda nimetati auraamatuks ja peeti agentuuris nii pühaks, nagu sisaldaks selle köide kilfu õnnistegija risti küljest. See oli rohmakalt lahtilõigatud lehtedega õhuke lahtine raamat, mille avatud lehtede vahele oli torgatud punutud must järjehoidja, tutt otsas. Raamatusse olid korralike mustade tähtedega kirjutatud CIA ohvitseride surma-aastad. Kahekümne ühksal juhul oli aasta kõrvale kirjutatud ka hukkunu nimi. Enamiku aastaarvude kõrval polnud aga nimesid, olid ainult tähed. Nelikümmend nimetut tähte, väiksed nagu trükishrifti tärnid, igaüks tähistamas üht CIA ülesande täitmisel hukkunud salaluure ohvitseri. Selliseid nimetuid tähti oli seina sisse raiutud poole sajandi jooksul. «Kes peituvad nende tähtede taga?» küsisin ma endalt. Kus ja kuidas nad hukkusid? Millised missioonid nõudsid nende elu? Ted Gup

Dagmar Normet on Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja, kelle esimene raamat ilmus 1948. Aastast 1956 vabakutseline kirjanik, kelle sulest ilmunud lasteraamatuid, näidendeid ja stsenaariume. Käesolevas raamatus kirjeldab autor värvikalt teda ümbritsenud elu alates varasest lapsepõlvest kahekümnendate aastate Eestis kuni Teise maailmasõja puhkemiseni. Sellesse vahemikku mauvad õpingud Tallinna Saksa Tütarlaste Gümnaasiumis, Inglise Kolledžis ja Tartu Ülikoolis ning arvukad kokkupuued paljude täna tuntud inimestega, nende hulgas Helga Tõnson, Helene Kuma, Ernst Idla, Ilmar Laaban, Dina Slutsk jpt.

"Sebastian Faulksi peetakse üheks peenetundelisemaks ja paremaks sõjaromaanide autoriks tänapäeva inglise kirjanduses. Ka käesolev raamat on ühtaegu liigutav armastuslugu, realistlik okupeeritud Prantsusmaa kirjeldus ja kujunemisromaan. Tegevus saab alguse 1942. aastal, kui 25-aastane Charlotte Gray sõidab Edinburghist Londonisse, et anda oma panus võidu heaks. Londonis armub ta ühel peol kohatud lendurisse, kes jääb peagi Prantsusmaa lennul kadunuks. Charlotte läheb salateenistuse ülesandel Prantsusmaale, et aidata prantslastel vastupanuliikumist luua. Sõjaaegne Prantsusmaa, noor arhitekt Julien Levade, tema kunstnikust isa ja külaelanikud on kujutatud realistlikult ja haaravalt."

Teos pälvis 2000. aasta romaanivõistlusel III auhinna. Ehkki teose pealkiri "Continental" viitab vanale ja tuttavale kirjutusmasinale, on siiski tegemist moodsa, arvutiajastu tunnustega romaaniga. Teose põhiosa moodustab omamoodi romaan romaanis või õigemini kaks omavahel põimuvat süžeed; selle ühine pealkiri on "Sametjakk" ja see räägib, kuidas elus pisut pettunud, kuid hetkel oma ajutist üksiolekut nautiv keskeas Elli tõlgib vabal ajal prantsuslikku romaani, mille peategelaseks on noormees Marcel ning tegevuskohtadeks Riia ja Pariis. Aegamööda hakkab tõlgitava romaani tegevustik ja tegelaskond tungima tõlkija enda eluhetkedesse, selle teose meeleolud sarnanema tema enda omadega, teine elu kulgema justkui tema enda kõrval. Autor ei varja oma sümpaatiat kirjanik Marcel Prousti loomingu ja loomemeetodite vastu – ja see taotlus ei piirdu üksnes tegelasnimega Marcel. Ka "Continentali" autor armastab elu meeldivaid üksikasju ja hetki, temagi püüab tabada äralibisevat aega ning tagasi tuua juba möödunut; romaan viib lugeja armastuse kõrbe keskele, mõtiskleb lastetu kooselu ja üksteise mittemõistmise teemal. See on naiselik ja plastiline, kujundlik ning kammerlik ja suuresti psühholoogiline romaan, mis nõuab lugejalt ruttamatust ja puhast meeleolu. Romaan "Continental" oli 2000. a romaanivõistluse tõeline üllatusteos.

Darwini auhind antakse posthuumselt totral viisil oma rumaluse läbi surma saanud inimestele. Selles raamatus on rohkesti taolisi juhtumeid;nii neid, mille eest on auhind saadud, kui neid, mis sellest napilt ilma jäänud. Igal juhul võib neist traagilis-naljakatest lugudest kindlasti järeldada, et inimlikul lollusel pole piire, ja seda isegi enesehävituse vallas.

"Dina pärandus" on kolmas ja viimane raamat romaanitriloogiast, mille esimesed kaks osa "Dina raamat" ja "Õnne poeg" ilmusid eesti keeles vastavalt 1997. ja 1999. aastal. Sündmustik areneb 19. sajandi teisel poolel Põhja-Norras, kuhu koolitatud arstina pöördub Kopenhaagenist tagasi Benjamin, tuues kaasa oma ematuks jäänud tütre Karna. Koju pöördub tagasi ka pikki aastaid Euroopas elanud Benjamini ema Dina. Nii kujuneb raamatust kaasakiskuv jutustus kolme põlvkonna kohtumõistmisest iseenda ja minevikupärandi üle. Jõuliselt tõuseb esile Benjamini kuju, kes arstina võidab suure lugupidamise ümbruskonna rahva hulgas. Ühiskondlikus plaanis kirjeldatakse teoses üleminekut «uude aega». talupojaühiskonnast linnaellu. Kuid esiplaanil on siiski inimestevahelised suhted, mis loovad romaanis suuri pingeid. See on raamat keerulistest inimsuhetest, armastuse mitmekesisest palgest, teise inimese läheduse igatsusest, muusika tähendusest ja oma valiku talumisest.

Kõigis vanustes fantaasiasõbrad rõõmustavad võimaluse üle reisida taas imepärasele Ozi maale! Maavärin Californias paiskab Dorothy Gale’i ja tema uued sõbrad, farmipoiss Zebi, veohobune Jimi ja kassipoeg Heureka läbi maakera koorde tekkinud lõhe alla. Sügaval maa all kohtub Dorothy oma vana sõbra võlur Ozi ja tema üheksa väikese põrsaga. Dorothy, võlur ja nende sõbrad rändavad koos läbi paljude kummaliste maade, kus nad kohtuvad mangabuudega, kes kasvavad nagu köögiviljad maa seest, läbivad Voe oru, kus daamavili on kõik nähtamatuks muutnud, ja satuvad vangi salapäraste lendavate veesülitite kätte. Viimaks jõuavad kartmatud rännumehed Ozi maale, kus neid ootavad unustamatud seiklused koos selliste lemmikutega nagu Hernehirmutis ja Plekkmees, Argpüks Lõvi ja Näljane Tiiger, printsess Ozma ja puust Saepukk. "Dorothy ja võlur Ozis" on neljas Ozi seiklus, mis ilmus esimest korda 1908. aastal ning on lummanud nelja põlvkonna vältel paljude noorte lugejate ja kuulajate kujutlusvõimet. Nüüd saab need imelised seiklused enda jaoks avastada jälle uus põlvkond.

Eesti Loodusmuuseumi töid 4. osa

Eesti spordi biograafiline leksikon" (ESBL) jätkab pärast Berliini olümpiamänge 1937. aastal ilmunud leksikoniga alustatud ja aina töömahukamaks kasvanud üritust -- meie spordirahva lühielulugude koondamist raamatukaante vahele. Käesolev väljaanne, Eesti kõigi aegade mahukaim spordiraamat, sisaldab 4051 artiklit, neist 3260-le on lisatud portreefoto. Eestis on rohkem kui sada spordialast liitu, ühendust või piirkondlikku liitu. Leksikoni on hõlmatud ka vaimsed spordialad, nagu male, kabe ja rendju. Isikute valikul on eelistatud häid sportlikke tulemusi saavutanud sportlasi: olümpiamängudel, MM- ja EM-võistlustel osalenuid ning Venemaa, NSV Liidu või Eesti meistriks tulnuid. Leksikoni on võetud ka teenekate treenerite, sporditegelaste, spordiliitude kauaaegsete juhtide, spordikohtunike, sporditeadlaste ja spordiajakirjanike elulooartikleid.

Akadeemilise nõukogu 5 aasta jooksul kogunenud kirjasõna, mis pakub huvi ka laiemale publikule.

7. juulil 1941, mil Saksa 18. armee operatsiooni "Barbarossa" raames Eesti piiri ületas, tervitasid eestlased teda kui bolshevismist vabastajat. Edasi tungides kohtasid Saksa sõdurid ennast metsavendadeks nimetanud eesti vabadusvõitlejaid, kes sama aasta 22. juunil olid alustanud avalikku võitlust väiksemate Punaarmee üksustega. Augustis 1941 moodustas Wehrmacht neist eesti partisanidest julgestusüksusi, mis pidid kaitsma rindele viivaid Saksa varustusteid. Samal ajal hakkas Saksa välipolitsei vabatahtlikest uuesti Eesti politseid looma. 1942. aasta oktoobris formeeris Relva-SS Eesti Leegioni, millest enne sai alguse Eesti SS-vabatahtlike brigaad ja pärast 20. Eesti SS-vabatahtlike diviis. See raamat püüab dokumenteerida nende eestlaste ajalugu, kusjuures käsitletakse ka Wehrmachti ja välipolitsei eelmainitud üksusi ning 1944. aasta veebruari üldmobilisatsiooniga moodustatud piirikaitserügemente. 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul koondati viimaste säilinud osad 20. (1. Eesti) SS-relvagrenaderidiviisi.

Kadri Kõusaare esikromaan "Ego" ületab mitmeid kirjanduslikke vastandeid. Kui literaadid eristavad "keeletundjaid" ja "elutundjaid", annab Tartu ülikoolis hispaania keelt ja kirjandust õppiv Kõusaar silmad ette enamusele elulähedikele. Kõusaar on maailmarändur, mitte tugitooliharitlane. Tundes hästi siinset olustikku, omat ta ometi ka märksa avaramat kultuuritaju ning käsitleb terase kaasaelamisega kõiki ühiskonnakihte. Samas on tema stiil erakordselt särtsakas "Ego" intensiivsus tuleneb rohkeist vaimukaist kujundeist ja mõistujuttudest. Nõnda pakub teos huvi nii ideegurmaanile kui lihtlugejale.

Ulmeromaan. Jumal lõi maailma oma näo järgi; inimene asub Jumalat kloonima oma näo järgi; ja see uus Jumal alustab maailma loomist jälle otsast peale, oma näo järgi.

Olavi Noroneni arutleb "Eluraamatus" elu erinevate ilmingute ja nende algupära üle jahmatava panevast vaatenurgast. Kui traditsioonilise teraapia meetodid pakuvad sageli vaid karkusid, siis Noronen õpetab kõndima...Sündimine on inimese elu kõige vapustavam kogemus. "Eluraamatus" käsitletakse muuhulgas ka seda, kuidas emaüsas viibimise ja sündimise ajal kogetu uuesti läbielamine võib sageli aidata inimesel raskustest ja ängistusest pääseda. Meie kõigi sisemuses on valu, mille teadvustamise eest me mitmel eri viisil üritame põgeneda ja mille algupära võib peituda just nimelt sünnikogemuses. "Eluraamat" on väärtuslik ja oma ajast ees olev teos kõigile neile, kes tunnevad huvi inimese heaolu vastu. Aeg on küps uut tüüpi teraapia jaoks, kus patsiente nimetatakse klientideks ja kus inimesi aidatakse turvaliselt oma hirmu, masenduse, ahistatuse ja raevuga kohtuda - selle asemel et neid tundeid ravimitega lämmatada.

Anja ja Nico käivad juba pool aastat. Nad on armunud, tunnevad ja usaldavad teineteist. Nico on õrn ja tundlik. Ta ei sunni Anjat millekski. Tüdruk tahaks meeleldi temaga magada. Aga – kas see on tõesti kõige õigem? On nad juba niikaugel? Kas poiss on seda? Anja märkab, et ka noorukitel on tõkkeid. Tüdruk soovib, et kõik juhtuks õigel ajal. Õiges kohas. Ja et see sobiks neile mõlemale. Ja siis on asi tõesti niikaugel. Nad on kõike tublisti ette valmistanud. Suurte lootustega. Anja avastab oma keha, oma tõelised tunded, ta mõistab oma seksuaalsust. Aga ühel päeval viib see tüdruku veel kaugemale...

Moskvas on alustanud tegutsemist snaiprist mõrvar, kes igal nädalal tapab ühe noore mehe. Maffia jõuab snaipri jälgedele enne miilitsatöötajaid ja annab talle ülesande tappa operatiivtöötaja, kes uurib ebaseaduslikku väärismetallide väljavedu.

Euroopa ühinemise ajastul oleks õige aeg heita pilk tuhatkond aastat tagasi, mil Euroopa üha avarduvatel piiridel peeti veriseid võitlusi, raadati maad, rajati uusi asulaid ja piiskopkondi; mil ülerahvastatud piirkondades käisid ringi värbajatesalgad ja kogusid väljarändajaid, teedel logisesid vankrid, täis põnevil uusasunikke, ning vilgastest sadamatest asuti mereretkedele, et viia kaugetele ja võõrastele maadele koloniste. Roert Bartletti monograafia läheneb Euroopa kõrgkeskaja ajaloole ühest kindlast vaatepunktist, koondades tähelepanu vallutustele, kolonisatsioonile ning nendega seotud kultuurimuutustele Euroopas ja Vahemeremaades ajavahemikul 950-1350. Raamatus analüüsitakse uute riikide kujunemist vallutuste käigus ja mandri äärealade asutamist immigrantidega: inglaste kolonisatsiooni keldi maadel, saksa asutuse laienemist Ida-Euroopasse, Hispaania tagasivallutamist ning ristisõdijate ja kolonistide tegevust Vahemere idaosas. Vastust ootab küsimus, milline mõju oli vallutussõdadel ja kolonisatsioonil keelele, seadusandlusele, usukultusele ja kommetele. Samas tehakse vahet fenomenidel, mis olid iseloomulikud tõelistele "piirialadele" ja tulenesid uusasutamise või sõjalise konfrontatsiooni tingimustest, ning tõukejõududel ja arenguprotsessidel, mis olid iseloomulikud euroopaliku kultuuri südamaadel, sest selle tsivilisatsiooni ekspansioonitung sai alguse keskustest, ehkki avaldus kõige tugevamini äärealadel. Seega ei ole raamatu teemaks üksnes koloniaalvallutused ja immigratsioon, Euroopa ühiskonna liikuv serv, vaid ka ekspansiivse ja üha homogeensemaks muutuva ühiskonna rajamine -- Euroopa sünd.

Romaan inglise pealtnäha ajatus külakogukonnas toimuvast, õrnadest armastuslugudest, mida varjavad tume mets ja näiliselt igaveseks paika pandud peretraditsioonid.

See raamat ei ole otseselt kunsti- ega luuleraamat. Nendel lehekülgedel asuvad kõtvuti kunstnik ja galerist, kelle koostöö on leidnud pisut ootamatu väljundi.

1953. aastal avastasid James Watson ja Francis Crick DNA kaksikheeliksi struktuuri. Avastus oli suur, Nobeli preemiat vääriv hetk geneetika ajaloos, aga see ei aidanud meil lugeda inimese rakkude keerdunud, redeli-sarnaste ahelate sõnumeid. Keegi ei teadnud, milline inimgenoomi järjestus tegelikult on. Keegi ei olnud elu koodi lahti muukinud. Nüüd, uue aastatuhande hakul, on see õnnestunud. Kevin Davies, juhtiva geneetikaajakirja Nature Genetics asutaja ja toimetaja ning mitme teadusraamatu kaasautor, on inimgenoomi de?ifreerimise loo hoolikalt kirja pannud, nii nagu see kümne aasta jooksul nädalast nädalasse arenes. Esimest korda on teie ees dramaatiline lugu ühest kõige suuremast teaduslikust võidust maailma ajaloos - inimgenoomi kaardistamisest - kõigis oma inimlikes, teaduslikes ja rahalistes üksikasjades.

Grete Sackmeier on neliteist aastat vana, meeter kuuskümmend pikk ning kaalub kuuskümmend neli kilo ja kakssada grammi. Kas ta on paks, seda on raske öelda, sest nagu palju muudki siin ilmas, on tüsedus üsna suhteline asi. Otsustav tähtsus on Grete sisetundel ja enda arvates on Grete kohutavalt masajas, justkui sumomaadleja. Teised Sackmeierid on veelgi paksemad, kuid sellegipoolest on nad ütlemata õnnelik perekond -- igatahes oli see nõnda kuni mamma viimase klassikokkutulekuni. Ja selles lugu õigupoolest alles peale hakkabki...

Kuuvalgus langeb peeglile ja äkitselt astub Peegel oma raamidest välja. Kuigi Angela on harjunud nende väljatulekutega, on ta seekord siiski hämmastunud. Peegel on endale võtnud naise kuju ja tuppa tulnud nagu karnevalile

"Hommikutunnid" on kirjanik Einar Sandeni autobiograafilise romaani esimene raamat. Auto vaatleb noore poisi silme läbi elu Tallinnas Eesti Vabariigi lõpuaastail ning Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal.

"Jaam silmapiiril" on Remarque´i seni ilmumata romaan, mis kuulub ta esimesse loomeperioodi ja on kirjutatud pärast daamilik-eksootilist spiooniromaani "Gam" (1924) ning vahetult enne sõjaromaani "Läänerindel muutuseta" (1928), mis tõi kirjanikule maailmakuulsuse. See on romaan autovõidusõitjast -- teema, mille juurde kirjanik pöördub hiljem oma romaanis "Taeval ei ole soosikuid" -- ja mingil määral temast endast. Romaani peategelase, elumehe ja võidusõitja Kai jaoks kätkeb elu mõte selle ootamatustes ja pingetes, mitte rahulikus paigaelus; ta on tõeline elamuste jahtija, mida talle pakuvad hasartmäng, võidusõit ja armuseiklused. Tema huviobjektidest moodustab justkui mõtteline nelinurk, mille tippudes asuvad auto ja kolm naist -- noor ja peategelast Solveigina ootav Barbara, salapärane , iseteadlik ja raskestivõidetav Lilian Dunquerke ning auahne, võidusõidus osalevaid mehi enda pärast võitlema panev Maud Philby. Kai rivaaliks nii võidusõidus -- sel moodsal ja valitud meeste alal -- kui ka armastuses on ameeriklane Murphy. Võidusõitjana sulab Kai otsustavail hetkil oma autoga kokku ja suudab endast anda maksimumi, armastuses on ta kuni lõpuni kõhkleja.

Tragikomöödia vennaarmust ja -hirmust.

Kui Gisela end üksildasena tunneb, sõidab ta väikese sinise järve äärde, mis on peitunud metsade rüppe. Gisela elu muutub samamoodi nagu järv oma värve muudab. Tema sees kasvab miski. Miski, kellest võib saada uus inimene. Kas Gisela laseb sel juhtuda?

Lion Feuchtwanger (1884-1958), loetavamaid juudi päritolu saksa kirjanikke, sündis Münchenis, õppis germanistikat ja filosoofiat ning uuris Piiblit. Kirjanduslikku karjääri alustas näidendeid kirjutades, laialdase tuntuse tõid talle ajaloolised romaanid. Tema looming on alati lugejat köitnud. Eriti ilmneb Feuchtwangeri sisendusjõud ta viimases romaanis "Jefta ja tema tütar" (1957). Sündmused, millest see teos räägib, leidsid aset rohkem kui 3000 aastat tagasi. Lugu Jeftast, Iisraeli viiendast suurest kohtumõistjast, kes oma ainsa lapse Jumalale ohverdab, on Vana Testamendi Kohtumõistjate raamatusse kirja panduna surutud 47 lausesse. Pärandusest ilma jäetud ja kõnnumaale pagendatud, kuid võimu ihates suureks väepealikuks saanud sohipoja Jefta tõotusest ja ohvrist kõneldakse vaid kümne lausega. Ometi tõusevad üksildane mässaja Jefta ja tema ohvrivalmis tütar Jaala lugeja ette täiesti usutavatena ja elulistena. Sellel romaanil on nii mõndagi ütelda tänapäevasele, sageli võimuiha kütkes ja sellest muserdatud inimesele.

Usun, et me kõik tunneme küllalt olukordi, mida võib nimetada "tulekahjudeks". Mõnikord "põleb" kogu aeg ja tule kustutamine on juhtide igapäevane töö. Tavaline reaktsioon ootamatule olukorrale on selline, et tuleb välja mõelda tegevuskava, kus on hulgaliselt (et mitte öelda liiga palju) tegevusi, mis peaksid ettevõtet aitama. Neid tegevuskavasid vaadates tekib mul alati kolm küsimust: Kas kõiki neid tegevusi on ikka tõesti vaja ette võtta? Kas nende hulgas on ka midagi sellist, mis tõesti lahendab ettevõtte probleeme? Kas saaks teha midagi selleks, et ei tekiks uusi "tulekahjusid"? Käesolev raamat kirjeldab analüüsi- ja mõttemudeleid, mis aitavad leida just neid mõningaid tegevusi, mis on õiged ja mida on piisavalt vähe, et ettevõtte töötajaid mitte liialt koormata ja saada maksimaalne tulemus. Kes selle raamatu läbi loeb, oskab ka ebapiisava informatsiooni tingimustes ja radikaalseid otsuseid nõudvas olukorras paremini jalad kindlalt maas hoida. Alo Lillepea Hansapanga äripanganduse direktor

Alice Gould, keda tuntakse ka Alicia, Blondiini, Almenara ja Detektiivi nime all, on ebatavaline, võluv ning mõistatuslik isiksus. Tegevus toimub suures hullumajas, kus elab enam kui kaheksasada vaimuhaiget. Teatud aja jooksul oli üks kaheksasajast patsiendist selle raamatu lehekülgede looja ise, kes läks haiglasse vabatahtlikult, et paremini jälgida seda miljööd, mida kavatses kirjeldada. Hulle, neid Looduse vigasid, neid «Jumala käega kõverdatud ridasid» käsitleb ta austuse ja kaastundega. Nendest kõige iseäralikumad on Üheksa Universumi Teooria Autor, Kääbik, Meeselevant, Ignacio Urquieta, Pitimini Hertsoginna ning Kiikuvast Tüdrukust ja Jäljendajast-Romulusest moodustunud paar. Nende ning arstide ja ülejäänud «valgete kitlite» hulgas liigub Alice Gould, kes on vahel uhke ja kauge, vahel väga inimlik ja naiselik, ning näitab oma ilu, erakordset intelligentsust, kütkestamisevõimet… ja varjab oma saladust.

Koguteos tutvustab sõnas ja pildis eesti muinasvägilase nimeliste spordiorganisatsioonide tekkimist ja tegevust saja aasta jooksul. Raamatu esimene osa hõlmab ajavahemikku 1900-1944. Sellesse mahub provisoorne tagasivaade spordihuvi tärkamisele Eestimaal ja eestistuvas kubermangukeskuses Tallinnas. Kalevi nime esmakuulutajad olid raskejõustiklased Peterburis, veelgi edukamalt tegid seda enne Esimest maailmasõda kergejõustiklased. Vabatahtlikest koosnevast Kalevlaste Malevast, kes tõttas appi Tallinna lähistele taandunud Eesti polkudele, sai sangarluse eeskuju meie rahvale omariikluse taganud Vabadussõjas.

Koguteos tutvustab sõnas ja pildis eesti muinasvägilase nimeliste spordiorganisatsioonide tekkimist ja tegevust saja aasta jooksul. Raamatu teise ossa on sõnas ja pildis talletatud periood 1944-2001. See algab ametiühingute spordiühingu Kalev ellukutsumisega sõjapäevil N Liidu tagalas sinna saatuse sunnil sattunud eestlaste poolt, jätkudes Eestis, kus üks okupatsioon oli vahetunud teisega. Kiiremini jõutakse kordaminekuteni neil aladel, mille juured ulatusid iseseisvusaega ja kus eestvedajad on sõja eel spordikoolituse saanud inimesed, nende seas vanakalevlased. Raamat kirjeldab, kuidas Kalevi osakaal kujuneb aastakümnete jooksul määravaks Eesti ja arvestatavaks impeeriumi spordis. Sellele vaatamata, et ühiskonda pidevalt ängistav poliitiline surve ei jäta räsimata Kalevit ja tema liikmeskonda.