Tooted
"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp
Elizabeth Gilberti menuraamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.) Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale. Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni. Antud edasi autorile omase vaimukuse, intelligentsi ja empaatiaga, valgustab "Abielutõotus" läbi ka abielu-teema kõige hämaramad nurgatagused, käsitledes selliseid küsimusi nagu partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutusoht ja kammitsevad kohustused. Gilberti meenutustest saab lõpuks selgepilguline armastuse ülistus, mis ei vaiki maha ka neid vastuolusid ja soovimatuid tagajärgi, mis tabavad puhast tunnet, kui see surutakse tegelikkuse raamidesse.
Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.
Looduse märke ja sealhulgas Kuu liikumist taevavõlvil on jälginud põlvkonnad enne meid. Tänapäeval teeme sel teel taas esimesi samme, sest oleme hakanud mõistma oma esivanemate loodusega ühes rütmis elamise tarkust. Eriti aiandusega tegeledes peame arvestama, et loodus liigub tsükliliselt. Kord kuus aktiveerib Kuu kaheks-kolmeks päevaks iga sodiaagimärgi iseloomuliku energia. Kui me aiatöös selle energia omadusi arvestame, on meie taimed tervemad ja lopsakamad ning meil endal lähedasem suhe looduse ja selle ravijõuga. Selle raamatu abil õpite paremini looduse seaduspärasusi arvestama. Iga aednik saab tarvilikku teavet, millal on õige aeg taimi mulda panna ja ümber istutada, hooldustöid teha, aiakahjureid tõrjuda või oksi lõigata. Nõuanded on ülimalt praktilist laadi ja ohtrate jooniste toel saavad selgeks kuurütmid päeva, kuu ja aasta lõikes. Samuti saab tundma õppida 12 sodiaagimärki, nende omadusi ja seotust aiaga. Raamatu autor on veendunud, et tähtsam kui aia kujundamine, väetamine ja istutamine on aedniku aistinguline lähenemisviis loodusele ja tema sisemisele rütmile
Seitsmest osast koosneva luulekogu "Annapurna" keskmes on samanimeline tsükkel luuletusi, mis on kirjutatud 2009. aasta kevadel Nepaalis ümber Annapurna mäestiku matkates. Lisaks tsüklid "Unest ja varjudest" (luuletusi aastatest 2001-2009), "Sisselõiked", "Varesele valu", "Mantrad", "Veest ja värvidest" (sisaldavad kahe viimase aasta loomingut) ja "Vanast märkmikust" (luulet aastatest 1979-1988). Domineerib vabavärsiline mõttelüürika, sekka ka riimilist luulet, teemadeks inimeseks olemise valud ja rõõmud. Käesolev on autori kolmas luulekogu. Varem on ilmunud "Asuja" (1985) ning "Sõnaristi" (2000).
Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.
Mälestusteraamat "Eesriie avaneb" (1963) ilmus Nõukogude ühiskonna ajutiselt veidi vabamal, Hruštšovi sula ajal ja sai suure menu osaliseks. Autor on tabava pilgu ja muheda stiiliga jäädvustanud peale omaenda elukäigu olulise peatüki meie teatriajaloost rohkem kui poole sajandi vältel. Mari Möldrelt on ilmunud ka mälestusraamat Ruut Tarmost (1971). Eelkõige lava-Tootsina ja endakirjutatud estraadisketšidega "Joosep Tootsi vested" rahva mällu jäänud Mari Möldre (esimesest abielust Mari-Ann (Mizzi) Möller, aastast 1926 abielus näitleja Ruut Tarmoga) sündis 13. oktoobril 1890 Tartumaal Tabivere lähedal Tormi külas rentniku tütrena. Ta õppis Narva apostliku õigeusu kirikukoolis ja von Mohri tütarlastekoolis ning alustas näitlejateed Narva seltsis Võitleja. Seejärel oli ta aastail 1909–1951 vaheldumisi tööl Vanemuises, Eesti Draamateatris ja Estonias, lühikest aega ka Rändteatris ning 1954–1960 ENSV Riikliku Filharmoonia estraadinäitleja. August Kitzbergi "Libahundi" Mari, esimese Oskar Lutsu "Kevade" lavastuse Joosep Toots, Hugo Raudsepa "Mikumärdi" Mimm Soekarask, auväärses eas kehastatud Polkovniku Lesk Juhan Smuuli samanimelises näidendis on vaid mõned armastatud ja pärast vangilaagrist naasmist jumaldatudki artisti osatäitmised. Möldre laevamehaanikust poeg Caius Möller vangistati 1941. a kevadel Tallinnas, talle määrati laagrikaristus ja ta kadus igaveseks. 1951. a lõpul jõudis järg ka Mari Möldre ja Ruut Tarmoni, kelle osaks sai Nõukogude-vastase agitatsiooni (repertuaari) eest kümneaastane laagrikaristus koos kolmeks aastaks asumisele saatmisega. Mari Möldre vabanes vangilaagrist 1954. a suvel.
Filmidest pärist kaadritega illustreeritud ülevaade antud ajajärgul valminud eesti dokumentaalfilmidest. Raamat on inglise keeles.
Käesolevasse teosesse on koondatud põhjalik Eesti Vabariigi müntide ja paberraha kataloog 1991–2010, mida ilmestab rikkalik pildimaterjal. Teos on mõeldud tavalugejale ja autor ei ole teoses kirjeldanud müntide ega paberraha erimeid – vigatrükke jne. Paberrahade proovid on võimaluse piires siiski ära toodud.
Alea on Samildanach, Saîmani viimane laps. See, kes peab Gaelimaa uude ajastusse viima. Sest Gaelimaa on hävimas. Saar on tervenisti sõjapöörises. Inimesed ja hundid hukkuvad tuhandete kaupa. Usumeeste fantaasiad ning valitsejate võimuiha õhutavad vaenu, võlujõud aga hääbub aegamööda. Jah, Gaelimaa on hävimas ning aeg on napp. Alea peab oma ülesande täide viima, enne kui on hilja. Tal tuleb päästa metshaldjad, leida inimeste poolt tagakiusatud valge emahunt, taibata Moira tähendust ning ennekõike – ennekõike – valmistada maailm ette parema homse jaoks. Sest Alea teab, kes temaga kohtumist ootab: Maolmòrdha. Varjuvalla Leegikandja. Seekord tuleb neiul talle üksi vastu astuda. Üks sõda, kaks osapoolt, kolm ettekuulutust. Kas vabaduse nimel võib kõik ohvriks tuua?
Organism peab hea tervise ja energia säilitamiseks saama iga päev vajaliku koguse vitamiine, mineraale ja teisi toitaineid. Ideaalses maailmas peaksime saama kõik vajaliku tavatoidust. Tänapäevane kiire elustiil ja valed toitumisharjumused viivad aga tasakaalu paigast. Võtame appi mõistuse ja heidame tähelepaneliku pilgu loodusele. Loodus on tsükliline, kõigel on oma aeg. Sündmused, mis näivad mittevajalikud, s.t on meie jaoks ebaselged, on tegelikult millegi põhjustatud ehk millegi tagajärg. Pöörame tähelepanu oma tervisele. Tervis on tegelikult tagajärg, millel peab olema põhjus. Näeme tsüklilisust. Vähe abi on sellest, kui muuta tagajärge – süüa medikamente. Otsigem üles põhjus ja üritagem sellega midagi ette võtta.
1957. aastal Rumeenias sündinud ja praegu Berliinis elaval saksa kirjanikul Herta Mülleril on selja taga juba ligi kolmekümneaastane loomepõlv, kuid laialdase tuntuseni jõudis ta just viimati ilmunud “Hingamise kiigega”, mis mängis olulist rolli ka tema nimetamisel Nobeli preemia laureaadiks. Suurepärases nüüdisaegses proosastiilis, milles iga sõna muutub omaette poeetiliseks sümboliks, kõneleb Herta Müller tõsielust inspireeritud loo Teises maailmasõjas stalinistliku režiimi poolt represseeritud Transilvaania (Siebenbürgeni) sakslasest Leopold Aubergist, kes veetis viis aastat Gulagi vangilaagris. Sügava osavõtlikkusega kirjeldab autor seitsmeteistkümneaastase noormehe hirme ja änge, mis vaevasid teda oma vähest vara grammofonikohvrisse pakkides, loomavagunisse astudes ja laagri troostituse keskel elades. Tavapäraste koonduslaagristseenide asemel annab Herta Müller edasi just esmapilgul lausa tähtsusetutena tunduvaid detaile ja pisikesi seiku, mis ometi õõnestavad vangide inimväärikust ja tuimastavad neid järk-järgult võimukandjate kontrolli all. Küllap suudab autor selle raamatuga lugejaid jahmatada mitte niivõrd jõhkruste kui just psühholoogiliste nüanssidega. Raamat põhineb teise Transilvaania saksa soost kirjaniku Oskar Pastiori ja paljude tema kaasmaalaste, sealhulgas Herta Mülleri ema mälestustel.
Nii Armeenia kui Türgi üli- ja elukoolis tudeerinud autor lahkab teravmeelselt islami ja kristluse piiril balansseerivaid riike, üks näopool naermas ja teine nutmas. Eksootika teda ei huvita. Selle asemel kirjeldab ta läände pürgivate idamaade valu ja võlu, tihti läbi tragikoomilise absurdi. Jutuks tulevad natsionalism, sõjad, religioon, seksuaal- ja rahvusvähemused, naabritevahelised suhted jpm.
See on aus ülestunnistus ja püüd aru saada ühest huvitavast, peaaegu uskumatust eluperioodist: kuidas ma 24-aastaselt läksin laia ilma rändama koos ühe väga erilise ja imeliku inimesega, ekstsentrikust ehtekaupmehe Harriga – "vana hipi", "metsjeesus" ja muud sellised nimetused tulid inimestele keelele teda nähes. Oma rännakul kohtasin palju huvitavaid inimesi, tähtsamad neist olid vana laevakapten Marco ja ilmarändur Djellah. Kümme aastat hiljem läksin ma tagasi, et neid leida ja iseend mõistma hakata. Epp Petrone
"Need, kellele on saanud osaks olla kaastegevad Eesti vabaduse liikumises ja teostamises, peavad andma oma tunnistuse kaasaegsete ja uute sugupõlvede ees nii tõetruult, kui nad suudavad. Tahaksin loota, et ülestähendused käesolevas raamatus, mis on tehtud suuremalt osalt minu päevikute ja ärakirjade järgi, täidavad seda kohustust lugeja ees." Kaarel Robert Pusta
1980. aasta sügisel allkirjastasid 40 haritlast kirja, mis hoiatas venestamispoliitika eest ja virgutas tublisti eestlaste eneseteadvust. Andres Tarandi "Kiri ei põle ära" on isiklik tagasivaade "40 kirja" saamisloost ja sellele järgnenud sündmustest.
"Kirjad Elenalt" on tõsielulugu kuueaastase Elena võitlusest ajuvähiga. Elena elu viimaste päevade päevik, mille panid kirja tema vanemad Keith ja Brooke Desserich, oli algselt mõeldud tema noorema õe Gracie jaoks. Sellel päevikul on aga laiem kõlapind. Vanemad, kes õpivad tütre haigusega elama, võitlema ja leppima. Väike Elena, kes inspireerib oma vaprusega tervet kogukonda. Elu, mida elatakse päevhaaval, aga tõelise elujanuga. Päevik, mis peaks aitama kõiki lapsi ja nende vanemaid, kes on sunnitud sama läbi elama. Raamat, mis õpetab meid hindama igat hindamatut hetke, mida saame veeta koos oma lastega. Brooke ja Keith elavad praegu Cincinnatis koos tütre Graciega. Nende peamine "elukutse" on olla ema ja isa, kuid nad on sõprade ja pere toel loonud tütre mälestuseks organisatsiooni The Cure Starts Now (ravi algab nüüd), mis on pühendunud tööks Elena-taoliste laste ja nende vanematega.