Tooted

Soome korrespondendi mälestuste raamat Eestis veedetud aastatest

"Sport on mõnus mängumaa, millel paremusjärjestus tavaliselt mustvalgelt ja ajalookindlalt kirjas seisab. Ent Eesti spordi 101 sündmust tähtsuse järjekorras kirja panna või ülepea jäägitu erapooletusega välja valida pole võimalik. Kes ütleks, kas Ernst Idla loodud üle-eestiline võimlemisvaimustus oli rohkem või vähem tähtis kui Kristjan Palusalu kaks olümpiakulda? Või malegeenius Paul Kerese kogu maailmas hinnatud härrasmehelik käitumine tähtsam kui tema tööd jäädvustanud Valter Heueri meistrisulg? Kas Heino Lipp tõstis meie rahva pead rohkem punavõimudest aheldatuna või tõstnuks olümpiavõitjana? Kas laitmatu Gerd Kanter on väärtuslikum kui ürgsed hambad-risti-mehed Aavo Pikkuus, Jüri Jaanson ja Erki Nool? Siinne on Tiit Karuksi valik. Igal teisel olnuks oma eelistused ja teine stiil, aga üks on kindel: Karuks on isikupärases stiilis võtnud kokku Eesti Spordi Loo." Gunnar Press, raamatu toimetaja.

Küllap teab igaüks Põrgupõhja Jürkat. Kui paljud aga teavad, et tal on järglane, kes elab praegu meie hulgas, siinsamas Eestis? Läbi valu ja kaotuste otsib ta oma juuri kui ka oma kohta päikese all. Leides ühe, kaotab ta teise.

Eesti džässi esileedi Anne Erm nimetab oma armastuseks number üks muusikat ning on öelnud sedagi, et džässifestivalid on tema elu. Kui Anne Erm poleks omal ajal Jazzkaart tegema hakanud, kui palju teaksid eestlased siis maailma supernimedest ja vastupidi – kui palju teaks maailm eesti džässist. See raamat kõnelebki sellest, mida õigupoolest tähendab kutsumusele elatud elu, mida tähendavad Annele inimesed tema ümber ja teda ümbritsevatele inimestele Anne ise. Kas pühendumine ja loobumine käivad käsikäes?

"Armunäljaste festival" kujutab rokkaritest sõpruskonda, kes otsustab, et edaspidi on kogu nende elu festival: pidev kulgemine ühelt muusikaürituselt teisele. Romaan vaatleb seda teekonda läbi 18 aasta. Keskne teema on elu mõte, mida iga tegelane otsib omal moel. Otsinguid mõjutavad probleemid ja tunded, millega keegi just kokku puutub: HIV-positiivsus, Downi sündroomiga lapse sünd, rahahimu, kehakaalumure, psüühikahäired, mittetunnustamine jm.

Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.

Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.

Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.

João Lopes Marquesil on kulunud kümme aastat, et saada kinnitust aimdusele, mis valdas teda juba esimest korda Tallinnasse maandudes: Eesti on üle mõistuse naiselik. Kummaline kirdekaare rahvas, kelle feminiinsus jääb ametlikus statistikas varju. Ometi peegeldub just Eesti naistes Eesti elu ilu ja poeetika. Lisaks reale järeldustele leiate "Eesti ilu välimäärajast" vaateid tänast Eestit iseloomustavatele nähtustele, nagu noorte väljaränne, üksikemadus, Facebooki-maania, tragid väikelinna tüdrukud, mõõduvõtt soomlastega, homofoobsed eelarvamused, Eesti naiste kiindumus roosadesse toonidesse. Ja palju muud. João Lopes Marques on Eestis elav Portugali kirjanik. "Eesti ilu välimääraja" on tema sulest juba kolmas raamat, mis vaatleb ja analüüsib elu meie väikeses konnatiigis. Varem on ilmunud "Minu ilus eksiil Eestis" ja "Minu väga ilus eksiil Eestis". João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.

Ernst Jaakson on üks kõige kummalisema saatusega riigiametnikke Eesti ajaloos. Tema lahkumine Eestist Ameerikasse 1929. aastal on tagantjärele omandanud müütilise värvingu. Jaakson sõitis San Franciscosse diplomaatilise õpipoisina, kuid jäigi USA-sse ja temast sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandja Nõukogude okupatsiooni ajal. Legendaarne oli ka ta kojutulek 1992. aastal, kui taasiseseisvunud kodumaal tähistati esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Alates 1965. aastast kehastas Jaakson oma isikus Eesti Vabariigi niitpeeneks kulunud juriidilist eksistentsi, mis alatasa ähvardas katkeda. Isegi Jaaksoni pikaealisus mõjus mütoloogilise seigana: tema ei tohtinud ju enne Eesti taasiseseisvumist surra, sest ta oli viimane elusolev Eesti Vabariigi ametlik diplomaatiline esindaja välismaal – järelikult ka Eesti Vabariigi diplomaatilise esindatuse ja üleüldse tema rahvusvahelise olemasolu tagatis. Niikaua kui Jaakson oli elus, oli olemas juriidiline Eesti Vabariik.

Artiklikogumik tähistab Tartu Ülikooli eetikakeskuse 10. sünnipäeva ning sisaldab artikleid keskuse tegevuse kohta, samuti eetika rollist teaduses ja ühiskonnas.

Nii Londonis kui Eestis elav joogatreener ja kolumnisti Ulrika Laane esimene raamat "Ela hästi" on joogafilosoofiline lugemine, kus kehalistele harjutustele on lähenetud ka vaimsest aspektist. Autor annab näpunäiteid, millist joogastiili valida, mis on mediteerimine ja kuidas mediteerida, räägib taimetoidust ja vaimsest heaolust. Humoorikas toonis keskendutakse sellele, kuidas olla julge ja elule avatud.

Kui oled väsinud terviseekspertidest ja nende meeletult keerulistest ja pidevalt muutuvatest nõuannetest, siis on „Elujõu retsept" just sinu jaoks. Selles praktilises ja asju puust ja punaselt selgeks tegevas raamatus teeb dr Linda Hawes Clever konkreetse plaani, mis suurendab sinu elujanu ja toimetulekut. Raamatus kasutatakse fakte, lugusid ja tähtsaid küsimusi, mis julgustavad inimesi minema sügavamale enda sisse ja elama elu, mis vastab nende väärtustele.

Kaheksakümnendatel aastatel saab mängumehest elumees, kes ideoloogiarinde täägivõitluse eesliinil, kuhu kultuuriminister ta saadab, torkab peaaegu surnuks teatrijuhi, enne kui sukeldub vabadusvõitluse sogastesse voogudesse. Peagi reedab elumees ka laulva revolutsiooni, hakates riiklikus kultuuriajakirjas (kõrvuni armunud) kirjastusärimehena valuutat kokku ajama. "Elumees" on järg Mihkel Tiksi 2010. aasta lõpus ilmunud raamatule "Mängumees".

Walter Stackhouse on üle kolme aasta oma neurootilisele naisele Clarale olnud truu ja toetav abikaasa. Ometi avastab mees, et ta on hakanud fantaseerima naise surmast. Ja kui Clara surnukeha leitaksegi ühe kalju jalamilt viisil, mis sarnaneb Helen Kimmeli nimelise naise hiljutise surmaga, kelle mõrvas tema abikaasa, hakkab politsei huvi tundma ka Walteri vastu. Mees sooritab mitu vale tegu, mis rikuvad ta karjääri ja maine, lähevad talle maksma ta sõbrad ja lõpuks ähvardavad tema elu. Eksimatu psühholoogilise sügavuse ja hüpnootilise haaravusega kujutab Patricia Highsmith olukorda, kui ületatakse ohtlik joon fantaasia ja reaalsuse vahel.

"Kas see, millega me täidame oma keha, mõjutab ka meie hinge? Kas taim võib anda inimesele elujõudu ja panna rõõmsalt voolama eluenergia ning täita ka hinge rahuloluga? Just nendele küsimustele mõeldes panin sellesse raamatusse kirja oma mõtted taime teekonnast läbi inimese", ütleb selle raamatu autor Irje Karjus ehk Metsamoor. Esimeses osas on joogiteed. Need on taimeteed, mida võib nautida siis, kui selleks tuju tuleb. Teises osas on valik retsepte puhuks, kui keha on haige ja ei saa tasakaalu tagasi. Kolmandas osas on märjukeste retseptid. Mõned neist on suurepärased rohud, mõned nautimiseks nii keha kui ka hinge rõõmustajana. Soovime Sulle meelelist lugemist ja hingega mõistmist sellel teekonnal vaimustavasse ja salapärasesse taimeriiki.

1) võtke paar banaanilindu; 2) pöörake rüütli pead võllas; 3) ravige oma haavad onguentiga; 4) lahendage mõistatus peast (tête) või tehke midagi varjualusega (toit); 5) te ei pea midagi riivama, et tulla juulis; 6) kuivatage koera, võimalikult mere lähedal; 7) minnes sinna, võrgutage naine; 8) ja magage temaga; 9) kuni see kõik laiali paisatakse; 10) Või on nii, et meie peakesed seda ei võta. Umbes niisugune, raskesti tõlgendatava sisuga krüptogramm jäi maha kurikuulsast piraadist Olivier Levasseur'ist. See on ainuke teejuht sadu miljoneid maksva peidetud varanduse juurde, mille jälile püüab jõuda Eesti päritolu semiootik Jaagup Vihmasagar koos kahe välismaise kolleegiga. Aarne Rubeni uus põnevusromaan on globaalse haardega: varanduse jäljed viivad mitmele India ookeani saarele.

Müstiline ja tavapäratu autobiograafia naiselt, kelle meelelise taju võimed ületavad inimlikud piirid. Iirlanna Lorna Byrne (snd 1953) on elanud vaimolenditest ümbritsetuna kogu oma teadliku elu. Tal on võime näha ingleid, surnud inimeste hingi ja aimata ette traagilisi sündmusi. Lapsena arvas ta, et kõik teised näevad sama mis temagi, alles hiljem sai ta aru, et on erand ning tema ülesanne on inglitelt saadud sõnumeid inimestele vahendada. Lorna juures ei käi abi ja lohutust otsimas mitte üksnes haiged ja vaevatud, vaid ka teoloogid ja usujuhid, et saada hingeabi ja vaimset juhatust. Autori seni ilmunud teoseid on avaldatud paljudes keeltes ja sageli on need raamatumüügi edetabelite esikümnes.

Kaunis ja praktiline käsiraamat ajakirjade Kodukiri ning Pere ja Kodu autoritelt aitab kogu perel aasta lõpus jõuludele häälestuda. Raamat pakub tööjuhiste, jooniste ja mustritega varustatud ideid kodu ja aia kaunistamiseks ning mitmesuguses tehnikas kuuseehete ja jõulukaartide valmistamiseks. Jõukohaseid jõulumeisterdusi on nii täiskasvanutele kui ka lasteperele, beebidest koolilasteni. Praktilised nõuanded puudutavad jõulupuu valimist ja hooldamist, traditsiooniliste jõulutaimede kasvatamist, aiapuude jõuluks kaunistamist. Ei puudu ka erinevate jää- ja lumelaternate tegemisjuhendid. Jõuluvana leiab siit lihtsa mantli ja koti õmblemise õpetuse ning rohkesti ideid kinkide pakkimiseks ja kaunistamiseks.

Lissabon. Suletud müüride vahel tuksleb üks väeti ja väsinud süda ning ootab oma lõppu. Teelõik, mis lahutab kaduvikust, on kui painajalik unenägu. Vana mehe hingehaavu noolib taltsutamatu üksilduse leek, mida võib lämmatada vaid surm. Ta mõtleb möödunud elule, mida üha valjemini tiksuvad minutid hetk-hetkelt kustutavad, nagu kustuvad ka tuled tema mälestustemajakas. Või on tegu hoopis ähmase ettekujutusega möödunust, ühe hinge rännakuga ajas, mis on hoomamatu nagu merre visatud teokarbist järele jäänud lainetus ... Mitte keegi ei kuule ta tundekeeli purustavat hüüet. Massaud tajub, kuidas kõik – tema ise ja Lissabon – vaikselt laguneb. Ka aeg. Niisama vaikselt, nagu varisevad ta verejões seisvad meenutuste müürid.

"Kadunud saar" (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepoole elatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasm suunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi "kadunud saarega". Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjaniku genealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad ta loomingulisi sihte. "Kadunud saares" puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlve üksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.

Kaitseliidu ühe noorima struktuuriüksuse, 10-aastase Kaitseliidu Kooli esimene ajalooraamat. See on lugu sellest, et tegeliku arengu aluseks on julged ideed ja meie võime neist ideedest vaimustuda. See on lugu sellest, kuidas erinevate tõekspidamiste, elukogemuste, isiklike huvide ja iseloomude vastastikusest koostööst, vaidlustest ja tülidestki sünnib midagi uut. See on lugu sellest, kuidas millegi uue loomiseks peavad kõik asjaosalised tegema kompromisse ja lahendused, mis üksikult võttes ei tundu ideaalsed vaat et mitte kellelegi, annavad tervikuna parimal võimalikul viisil toimiva süsteemi. See on lugu ka sellest, kuidas kõik meie loodu areneb ega valmi mitte kunagi. Kaitseliidu kooli sünni ja esimeste eluaastate lugu on kirja pandud ja sellest saab üks kivike meie rahvusliku riigikaitse arenguloo kirjus mosaiigis.

Pariis, 1633. issanda aastal. Prantsusmaa kuningas on Louis XIII ja teda valitseb Richelieu. Kardinal, üks oma ajastu kardetavamaid ja mõjuvõimsamaid isikuid, peab lakkamatut võitlust Prantsusmaa vaenlastega. Eesmärgi nimel läheb käiku kõik: salakuulajad, mõrvad, sõda... isegi nõidus, mida valdavad kuningriigi kõige salakavalamad vastased – lohed.

Salakaval ärimees kolib võõra nime all väikelinna ning püüab linnarahvast ninapidi vedades neilt raha välja pressida. Kui ta oma maamajast surnuna leitakse, on kasusaajate nimekiri pikk, sest põhjust teda tappa oli paljudel. Andekas detektiiv Gramp Wiggins, kelle perekonnas on ka kohalik ringkonnaprokurör annab endast parima, et süüdlane ennast liiga hästi ei tunneks.

Elu on maitsev, kui teed kõike südamega!" usub Emil Rutiku, muusik ja hobikokk. Emil sündis Bakuus aserist ema ja eestlasest isa perre ning kuigi suurema osa elust on ta veetnud Eestis, on maitsete maailm, mida Emil siin raamatus tutvustab, pärit just Kaukasuse mägedest ja Kaspia merest. Kaukaasia köök on maitsev ja tervislik – värsked ürdid, lugematu hulk mooduseid valmistada köögivilju, kala ja liha. Ja seda kõike peab tegema hea tujuga, lauluviis suul. Lõbusat laulukest ümisedes kutsub Emil kõiki isukalt Kaukaasia köögi parimaid palasid maitsma!

Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor Anna-Maria Penu igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.

2011. a. möödus 90 aastat ajast, mil Vana-Võidu mõisas alustas tööd 1-aastase õppeajaga alampõllutöökool. Sellega seoses on aeg vaadata tagasi kooli pikale ja keerulisele ajaloole ning meenutada inimesi, kes on seisnud selle kooli asutamise ja arendamise juures. Raamatu maht ei võimalda ära tuua kõigi õpetajate, töötajate ja õpilaste nimesid, kuid algusaastate kohta on need siin olemas. Ülejäänute kohta leiab praegu ja tulevikus infot kooli koduleheküljelt. Oluline koht on kooli või vallaga seotud inimeste mälestustel. Ainult kooli ajalugu siia kirja panna oleks ühekülgne. Seetõttu on raamatus räägitud ka mõisa ajaloost, mõisnikest, hoonetest, legendidest, pärimustest, huvitavatest plaanidest ja muust põnevast. Lühidalt on antud ülevaade ka 1939. aastani eksisteerinud Vana-Võidu vallast, selle juhtidest, talumeestest ja vallakohtu tegemistest. Raamatust leiab lugeja Vana-Võidu vallas sündinud, tegutsenud, õppinud, ühel või teisel viisil Vana-Võiduga seotud, läbi aegade tuntuks saanud inimeste lühikesed elulood.

Ajalooraamatus "Kõik on kokku elu lugu" vaatavad kooli vilistlased läbi seitsme aastakümne tagasi oma kooliajale ning räägivad edasisest käekäigust.

Debbie Blissi raamat „Koo ise! Kuduja aastaring — 52 lihtsat näputööd” sobib kõigile. Siit leiab jõukohaseid kudumeid päris algaja ning ambitsioonikas amatöör, kuid on ka põnevaid kavandeid kogenud kudujale, kellel mahukate projektide jaoks aega napib. Raamatu neli osa sisaldavad aastaajale omaseid kudumeid: kevadeks aednikukindad, suveks reisikott, talveks kuuseeheted jne. See raamat on just paras, kui tahad vardaid liigutades viivuks lõõgastuda ja kiiresti valmivatest töödest rõõmu tunda. Mõni kudum saab tehtud koguni tunniga; neid võid meisterdada kas või seitse tükki nädalas ja siis kinkimisest heameelt tunda! Tõelise käsitöösõbra aasta võib lugeda korda läinuks, kui siinsed õpetused on viimseni läbi proovitud, tehtud asjadest hea tuju saadud ja kudumitesse pandud armastus kinkidena ka lähedastele jagatud.

"Kuldkalake" keskendub jutustamisele ja juttudele, veebibeebi fenomenile, kalmistute tähistele ning komi noortekultuurile.

"Eesti ajalookirjanduses puudub seni terviklik ülevaade möödunud sajandi kuldsete kuuekümnendate müüdist. Muidugi on sellest ajajärgust ja komsomolipõlvkonnast kirjutatud arvukalt lühiülevaateid ja meenutusi. Ent enamik neist käsitleb vaid ajajärgu kurba lõppu (Praha kevad, Tartu sügis) või siis üksikuid aspekte (nt meie kultuurisemiootika ja sotsioloogia teke). "Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis"... Võib küsida, mida oskas üks tudeng - olgu ta pealegi samas juba ka õpetaja, õppejõud, koolijuht - oma aja erilisusest ikka tähele panna. Elas ta ju lihtsalt selles pulbitsevas ja vastuolulises suurte ootuste ajas, taipamata suuremat sellest, kuidas kõik aegade teisenedes muutub ja tagasivaates paistma hakkab. Ometi pidi ta midagi ka mõistma. Eeskätt muidugi oma vahetust ümbrusest, Tartu vaimust lähtuvalt. Olgu selleks siis Tartu muutumine semiootika ja sotsioloogia arvestatavaks keskuseks, Kääriku spordibaasi kujunemine vabamõtlejate omapäraseks oaasiks, Vanemuise teatri kui omanäolise kombinaat-teatri väljakujunemine, Tartu kunstnike hetkeline jõuline esiletõus jne. Rääkimata sündmustest, mis selle kuldse sära kustutasid."

Nero Wolfe´il on käes tõeline õuduste nädal. Tema koju tikuvad kõikvõimalikud veidrikud närimistubakat nätsutavast kauboist Briti aadlimeheni. Mõne peab Wolfe peitma hädaohtude eest lillekasti, mõnega poolitama oma praetüki... mõnda aga tabab ootamatult vägivaldne surm. Taas peab Wolfe leidma mõrtsuka, et kodus jälle rahu majja saada.

Eestlasi elab nii Rootsis, USA-s, Austraalias kui ka Kanadas, kuid hoopis vähem teame seda, et meie rahvuskaaslasi on ka kauges ja eksootilises Argentinas. Aivar Jürgenson uurib raamatus, millal jõudsid esimesed eestlased Argentinasse, kuidas tekkisid sealsed esimesed eesti organisatsioonid ja kuidas eestlased Argentinas kohanesid. Missugust rolli mängib Argentina eestlaste jaoks päritolumaa Eesti? Kuidas paigutub Argentina eestlaskond globaalse eesti diasporaa võrgustikku? Kuidas on Argentina ja argentiinlased mõjutanud sealsete eestlaste identiteeti? Neile ja teistele küsimustele vastuseid otsides heidab autor pilgu ka Argentina ajalukku ja tänapäeva.

Madis Arukask: "Välitööd - võimalus või taak?"
Ehti Järv: "Etnograafilised välitööd Ruhnus 2009. aastal"
Eva-Liisa Roht, Jaanika Jaanits: "Komi nooruse otsingul"
Eva Sepping: "Välitöödest soome-ugri aladele"
Helen Hanni, Kaisa Sammelselg: "Otsi kohta, kus sa saad, ja pane GPS ehk projekti "Radar" välitööd Lahemaa rahvuspargis"
Epp Tamm, Ave Taavet: "Sandiväsitaja külast Hiirevõhmumäeni - Juurus kohapärimust kogumas"
Raivo Kalle, Renata Sõukand: "Etnobotaanika mõiste, materjali kogumise ajalugu ja kogumissoovitused"
Ele Pajula, Eva-Liisa Roht: "Vahel vahel ehk läbi liminaalsuse ise endast"

"Liiga palju naisi" seab Wolfe'i ja Archie silmitsi arvutute kaunite naistega. Wolfe'is tekitab see mõistagi õudust, Archies esialgu vaimustust. Aga kui selgub, et nad on silmitsi ka peaaegu tabamatu meistermõrvariga, tuleb mõlemal end kokku võtta ja kõik oma võimed mängu panna, et kaunitare kurja käe läbi mõne võrra vähemaks ei jääks.

Mitmete suurepäraste sportlasbiograafiate autori teos meie kõigi aegade parimast sportlasest, rahvusliku ärkamisaja suurkujust. Esmakordne ammendav ülevaade rahvuskangelase elukäigust pole traditsiooniline spordiraamat. Ennekõike keskendutakse siin Lurichi üldrahvalikule äratajarollile keset kõige süngemat venestamisaega, tema mõjutustele meie tärkava vaimueliidi hulgas. Saame teada, miks pälvis ta Venemaal tiitli "eesti jumal", sai atleedikuju ideaaliks Euroopas, muutus mütoloogiliseks kangelaseks kodumaal. Teos pakub rohkesti uut eluloolist teavet. Esmakordselt leiavad publitseerimist enam kui poolsada Lurichi kirja, tuuakse ära katkeid teda käsitlevatest ilukirjanduslikest ning dokumentaalteostest. Kaunis kujunduses suureformaadiline ning rikkalikult illustreeritud väljaanne on vääriline meenutus ühest meie armastatuimast rahvuskaaslasest.

Oma aastakäigu Eesti ohvitseri jaoks oli Elias Kasaku elukäik tüüpiline – algkooliõpetaja diplom, mobiliseerimine tsaariarmeesse, sõjaaegne kiirkorras ohvitseriväljaõpe, võitlused I maailmasõjas, Vene kodusõja mitmes armees ja Eesti Vabadussõjas, seejärel elukutselise ohvitseri karjäär Eesti sõjaväes. Elias Kasak oli kindlasti andekam kui enamik tema kaasaegseid ja kutsekaaslasi. Sellele osutavad edukad õpingud kõrgemas sõjakoolis, õigusteaduskonna lõpetamine teenistuse kõrvalt, kiire karjäär staabiohvitserina ja õppejõutöö mitmesugustel sõjaväelistel kursustel. See kõik lõppes 1940. aasta suvel Eesti okupeerimisega. Järgnevaks ajaks oli saatus Kasakule varunud rohkesti eluohtlikke seiklusi, mille kirjeldused on mälestusteraamatu põhisisuks.

2008. aastal valminud Majakovski rikkalikult illustreeritud biograafia valgustab nii suure poeedi loomingut kui ka tema tormilist elu ja armastusi, tema lähikonda ja kogu Venemaa revolutsioonieelset ja -järgset olukorda nii poliitikas, inimeste elus kui ka kunstiloomingus. Vene luule uuendaja, revolutsioonipoeet Majakovski oli kohustuslikus korras tuttav igale nõukogude kooliõpilasele. Tuttav ja ühtlasi tundmatu, sest koolis õpetati tema luulet enamasti kõige dogmaatilisemal viisil. Pulbitsevast geeniusest oli pärast surma tehtud ametliku ideoloogia ruupor, kelle inimlikke külgi püüti varjata ja moonutada. Tuntud rootsi slavist Bengt Jangfeldt on avaldanud nii vene kui ka rootsi keeles Majakovski ja Lili Briki kirjavahetuse ja kohtunud isiklikult mitmete nende kaasaegsetega nii Venemaal kui ka mujal maailmas.

Oli 2003. aasta. Põhjamaa serval pesitsevas väikeses Eestis puhusid muutuste tuuled: tuli otsustada, kas liituda Euroopa rahvastega. Kohale oli jõudnud ka tarbimishulluse ja kinnisvarapalaviku torm. Skandinaavia rahameeste toel tõotas see tõmmata lina üle sotsialistliku majanduse laiba ning muuta kõik säravaks ja uueks. Sellal, kui Eesti vaagis oma tulevikku sädeleva lääne vastse liikmena, maadlesin mina enda saatusega. Põhja-Euroopa oli mind peibutanud kalliskiviliku veetlusega, ent nüüd pidin tegelema tehtud otsuse tagajärgedega. Olin kui kits kahe heinakuhja vahel: mind sikutasid edasi-tagasi mu suure ameerika-itaalia perekonna vajadused ja maa, mille "metsarahvaga" oli keeruline sõbruneda. Päevad kahanesid rusuvalt lühikeseks ja asendusid põhjamaiste öödega ning mu peas kestis tormiline vaidlus saatuse ja vaba tahte vahel. Olin 23, värske abikaasa, peatne isa. Kas seda kõike olingi ma tahtnud? Justin Petrone

Kasvatusteadlane Maria Tilk on vorminud raamatuks isiklikud mälestused ja mõtted oma isast Gunnar Aarmast, kelle surmast möödus tänavu veebruaris kümme aastat. Gunnar Aarma, keda Eesti avalikkus teab ennekõike teadmamehe, õpetaja ja valgustajana, on kahtlemata 20. sajandi Eesti ajaloo üks huvitavamaid ja omapärasemaid persoone. Pöörased ja traagilised sündmused, mis möödunud sajandil Eestis ja terves Euroopas aset leidsid, said Gunnar Aarmale osaks kõige elavamal, kohati lausa uskumatuna tunduval ja muinasjutulisel moel.Justkui filmina jookseb tema jõuka ja lugupeetud Tallinna tekstiilikaupmehe perest alguse saanud elu läbi sõjaeelse Euroopa, Venemaa asumise, vangi- ja sunnitöölaagrite tagasi Eestisse, Pärnusse, kus ta rajab oma kodu, alustab tööd muusikaõpetajana, kasvatab üles lapsed, ning võtab vastu rohkelt külalisi, pälvides sadade kui mitte tuhandete eestlaste tähelepanu ja lugupidamise. Gunnar Aarma sai tuntuks peamiselt oma ravimeetodite ja tarkade nõuannete poolest, kuid vähem tähelepanu ei vääri tema huvitavad reisid ja enne suurt ilmasõda aset leidnud kohtumised, millest ei osanuks tavaline Eesti lihtsurelik unistadagi. Hemingway, Franco abikaasa ja Hitler, kui mainida ära mõned kuulsamad tegelased, kellega tal õnnestus silmast silma suhelda.Kaasakiskuvad, kohati lausa südantlõhestavad on Maria Tilga mälestused ja kirjeldused Aarma ja tema pere kannatustest Venemaal, heitlused nälja, külma ja huntidega, tähendab surmaga. Gunnar Aarma läbielatud aastad tekitavad aukartust ja panevad lausa kadestama, kui palju õnnestus ühel Eesti mehel oma 85 eluaasta jooksul kogeda. Gunnar Aarma on mees, kelle eluloo põhjal annaks kindlasti filmi vändata, sest filmilikult mitmekesine, kuid siiski õnneliku lõpuga tundub selle mehe ja tema pere lugu.

Jürgensteini "Minu mälestused" I-II võeti ilmudes väga hästi vastu. Tollane arvustus väitis, et "ladusas, kujukas jutustuses autori isikliku elu sündmuste raamis esitatakse rikkalikku materjali ja andmeid meie lähema mineviku olude ja nähtuste valgustamiseks, eriti eesti haridus- ning poliitikaelu sündmuste selgitamiseks ja nende arenemist edendavate või takistavate tegurite ja isikute iseloomustamiseks." Esimese Saksa okupatsiooni aja lõpuni ulatuvad mälestused ilmuvad uustrükis esimest korda.

Autor João Lopes Marques arutleb siin Eestile omaste fenomenide üle, nagu kaubanduskeskuste populaarsus, massiemigreerumine Austraaliasse, chihuahua’d Luis Vuittoni kottides, noorte tööpuudus ning paranormaalsed nähtused. Müsteerium üha suureneb ega anna asu: autor ei tea ikka veel, mis teda Kalamajas hoiab.