Tooted

Soome korrespondendi mälestuste raamat Eestis veedetud aastatest

N. Gumiljov (1886–1921) seostub paljudele lugejatele kui väljapaistev vene hõbedase ajajärgu poeet. Ent Gumiljov on kirjutanud ka isikupärast proosat. Need novellid, jutustused, olmekirjeldused on seotud peamiselt tema intensiivsema, seiklusliku eluperioodiga ja neis esineb ta ühtaegu kui filoloog, geograaf, ärimees, ohvitser. Proosapalade temaatika on lai ning samas ootamatu, ulatudes piibliteemadest ja kirjanduse suurkujudest isikliku elu seikadeni – tema armastuslooni ning kooseluni poetess Anna Ahmatovaga.

Küllap teab igaüks Põrgupõhja Jürkat. Kui paljud aga teavad, et tal on järglane, kes elab praegu meie hulgas, siinsamas Eestis? Läbi valu ja kaotuste otsib ta oma juuri kui ka oma kohta päikese all. Leides ühe, kaotab ta teise.

Eesti kõigi aegade suurima naismaratonijooksja Jane Salumäe lugu räägib naisest, kes veetis lapsepõlve Tallinna agulis, kaotas varakult vanemad, kuid suutis kitsaste olude kiuste jõuda maailma parimate pikamaajooksjate hulka. Tema võistlustee käis ameerika raudteena üles-alla, hiilgavad võidud suurmaratonidel vaheldusid nappide kaotuste või katkestamistega tiitlivõistlustel. Sama tormiline on olnud tema eraelu. "Maraton nõuab kõige suuremat inimlikku vastupidavust," tunnistab sportlane, kellele kuuluvad siiani mitmed Eesti rekordid. "Nelikümmend kaks kilomeetrit, kaks ja pool tundi puhast eneseületust. Et seda aastate pikku teha, peab jooksmine ikka väga palju meeldima. Mina armastan joosta! Lähen rajale, lülitan end muust maailmast välja – jääb ainult liikumine ja võrreldamatu vabadusetunne…"

Tõnu Õnnepalu uus raamat koondab valiku kirjandusele pühendatud esseedest, mis on kirjutatud aastatel 1992–2011. Kahekümne kolmest esseest (millest kaks on varem ilmumata) koosnev kogumik moodustab omamoodi väikese kirjandus- ja mõtteloo, pajatades korraga nii ühe inimese kirjandus- ja elunägemise arengust kahekümne aasta jooksul kui ka kogu (eesti) kirjanduses ja ühiskonnaski toimunud muutustest. Teiste seas sisaldab kogumik pikemaid käsitlusi Betti Alveri, Aleksander Suumani, Viivi Luige, Peeter Sauteri, nagu ka François Mauriaci, Michel Houellebecqi ja Jonathan Littelli loomingust.

Raul Vaiksoo koostatud „Aja lugu” on väga mahukas ning erakordse metoodika alusel koostatud ajalookogumik, milles vaadeldakse Eesti ajalugu rööbiti Euroopa ja maailma ajalooga autori enda koostatud sadade täpsete ja värvikate ajalookaartide, diagrammide, enam kui tuhande foto, värvipildi ja joonistuse kaudu, millele on lisatud asjakohased selgitused ning loendamatult huvitavaid ajaloofakte. Raamat on ammendamatu teadmiste varasalv nii ajaloohuvilisele õppurile kui uue nurga alt näitlikustatud põnev materjal asjatundjale ning teadlaselegi. „Aja lugu“ vaatleb üksikasjalikult ajaloo kulgu alates „Suurest Paugust“ kuni varakeskaja lõpuni. Eesti ajaloo kaardid on esitatud koos Läti aladega ning meie rahvaste põimunud ajalugu on käsitletud üheskoos, nagu on Eesti ajalugu käsitledes näidatud kronoloogilisi seoseid ka kaugema Vana Maailma ajalooga. Raamat pakub ülevaatlikku infot maailmakultuuri arengust. Selle ilmestamiseks on autor loonud ja välja töötanud skeemid: tähestike kujunemisest, mandrite tekkest, inimkonna tekkest, tsivilisatsioonide tekkimisest, ajaloolistest arengutest Eestis ja maailmas vanaajal ning keskajal, Eesti muinasaja kokkuvõtte, vanaaja kokkuvõtte, piibliloo kaardid, numeratsioonide tekkimisest ja kujunemisest, mõõtühikutest mõõtesüsteemidest, keelte tekkimisest ja levikust, vanaaja riikide ajatabelitest ja valitsejatest, jne. Tuginetud on suurele allikate hulgale, kusjuures kasutatud on vaid süvateaduslikke ja tunnustatud teadlaste uurimusi nii Eestis, Lätis kui ka mujal maailmas. Kaardid, skeemid, diagrammid ja tabelid jne on pea kõik autori enda rekonstruktsioonid ja eranditult kõik autori enda kujundatud. Et luua terviklikku ettekujutust ajaloost, on poliitilis-majandusliku ja kultuuriajaloo kõrval esitatud ka piirkondade geograafiline ja geoloogiline ajalugu. Raamatus on 448 värvilehekülge, 170 kaarti, 150 diagrammi ja tabelit ning üle 1100 foto, värvipildi ja joonistuse.

Näitlejana lummab ta vaatajat oma "kõva mehe" sarmiga, režissöörina hämmastab kunstilise nõtkuse ja tehnilise üksikasjalikkusega. Hollywoodi ikoonina on Clint Eastwood üks suuremaid elavaid kinolegende. Tuntud filmiajakirjanik Marc Eliot uurib oma tuntud põhjalikkuses Eastwoodi põnevat ja tormilist karjääri, vaadeldes ühesuguse põhjalikkusega nii tema õnnestumisi kui läbikukkumisi, unustamata seejuures ka näitleja eraelu. Raamat sisaldab ka rohkesti pilte.

Eesti džässi esileedi Anne Erm nimetab oma armastuseks number üks muusikat ning on öelnud sedagi, et džässifestivalid on tema elu. Kui Anne Erm poleks omal ajal Jazzkaart tegema hakanud, kui palju teaksid eestlased siis maailma supernimedest ja vastupidi – kui palju teaks maailm eesti džässist. See raamat kõnelebki sellest, mida õigupoolest tähendab kutsumusele elatud elu, mida tähendavad Annele inimesed tema ümber ja teda ümbritsevatele inimestele Anne ise. Kas pühendumine ja loobumine käivad käsikäes?

"Armunäljaste festival" kujutab rokkaritest sõpruskonda, kes otsustab, et edaspidi on kogu nende elu festival: pidev kulgemine ühelt muusikaürituselt teisele. Romaan vaatleb seda teekonda läbi 18 aasta. Keskne teema on elu mõte, mida iga tegelane otsib omal moel. Otsinguid mõjutavad probleemid ja tunded, millega keegi just kokku puutub: HIV-positiivsus, Downi sündroomiga lapse sünd, rahahimu, kehakaalumure, psüühikahäired, mittetunnustamine jm.

Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.

Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.

Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.

João Lopes Marquesil on kulunud kümme aastat, et saada kinnitust aimdusele, mis valdas teda juba esimest korda Tallinnasse maandudes: Eesti on üle mõistuse naiselik. Kummaline kirdekaare rahvas, kelle feminiinsus jääb ametlikus statistikas varju. Ometi peegeldub just Eesti naistes Eesti elu ilu ja poeetika. Lisaks reale järeldustele leiate "Eesti ilu välimäärajast" vaateid tänast Eestit iseloomustavatele nähtustele, nagu noorte väljaränne, üksikemadus, Facebooki-maania, tragid väikelinna tüdrukud, mõõduvõtt soomlastega, homofoobsed eelarvamused, Eesti naiste kiindumus roosadesse toonidesse. Ja palju muud. João Lopes Marques on Eestis elav Portugali kirjanik. "Eesti ilu välimääraja" on tema sulest juba kolmas raamat, mis vaatleb ja analüüsib elu meie väikeses konnatiigis. Varem on ilmunud "Minu ilus eksiil Eestis" ja "Minu väga ilus eksiil Eestis". João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.

Ernst Jaakson on üks kõige kummalisema saatusega riigiametnikke Eesti ajaloos. Tema lahkumine Eestist Ameerikasse 1929. aastal on tagantjärele omandanud müütilise värvingu. Jaakson sõitis San Franciscosse diplomaatilise õpipoisina, kuid jäigi USA-sse ja temast sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandja Nõukogude okupatsiooni ajal. Legendaarne oli ka ta kojutulek 1992. aastal, kui taasiseseisvunud kodumaal tähistati esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Alates 1965. aastast kehastas Jaakson oma isikus Eesti Vabariigi niitpeeneks kulunud juriidilist eksistentsi, mis alatasa ähvardas katkeda. Isegi Jaaksoni pikaealisus mõjus mütoloogilise seigana: tema ei tohtinud ju enne Eesti taasiseseisvumist surra, sest ta oli viimane elusolev Eesti Vabariigi ametlik diplomaatiline esindaja välismaal – järelikult ka Eesti Vabariigi diplomaatilise esindatuse ja üleüldse tema rahvusvahelise olemasolu tagatis. Niikaua kui Jaakson oli elus, oli olemas juriidiline Eesti Vabariik.

Artiklikogumik tähistab Tartu Ülikooli eetikakeskuse 10. sünnipäeva ning sisaldab artikleid keskuse tegevuse kohta, samuti eetika rollist teaduses ja ühiskonnas.

2010. aasta kohtulahendite ülevaade

Selle raamatu kirjutamine algas 2007. aasta hilissuvel. Autor ja Kaljo Kiisk kohtusid, arutasid raamatu kondikava, otsisid üheskoos vastuseid mõnele selleks ajaks kerkinud küsimusele. Kuid öelda, et raamat on kirjutatud autori ja Kaljo Kiisa koostöös, oleks vale, sest 20. septembril 2007 läks filmilavastaja ja näitleja manalateele. Kaljo Kiisa jälg Eesti filmikunstis on tohutu, lavastajana jõudis ta teha rohkem mängufilme kui keegi teine. Paljud ta filmid on saanud osaks meie rahvusliku filmograafia kullafondist. Kaljo Kiisa panus teatrisse on oluline ja tipnes näitleja aastapreemiaga. Kiisk jõudis teha ka märkimisväärse poliitikukarjääri, jõudes tähtsatesse valitavatesse ametitesse nii Nõukogude Eestis kui ka taastatud Eesti Vabariigis.

Walter Stackhouse on üle kolme aasta oma neurootilisele naisele Clarale olnud truu ja toetav abikaasa. Ometi avastab mees, et ta on hakanud fantaseerima naise surmast. Ja kui Clara surnukeha leitaksegi ühe kalju jalamilt viisil, mis sarnaneb Helen Kimmeli nimelise naise hiljutise surmaga, kelle mõrvas tema abikaasa, hakkab politsei huvi tundma ka Walteri vastu. Mees sooritab mitu vale tegu, mis rikuvad ta karjääri ja maine, lähevad talle maksma ta sõbrad ja lõpuks ähvardavad tema elu. Eksimatu psühholoogilise sügavuse ja hüpnootilise haaravusega kujutab Patricia Highsmith olukorda, kui ületatakse ohtlik joon fantaasia ja reaalsuse vahel.

Õpik on mõeldud eelkõige kutsekoolis keskkonnatehnika lukksepa eriala omandajatele, kuid on kasulik õppematerjal ka ehituserialade, samuti mehaanika- ja masinaehitusvaldkonna lukksepa erialadel. Käsitletud on keskkonnatehnika torupaigaldiste, ventilatsioonikanalite ja seadmete kujutamise põhialuseid, aga ka reguleerimis- ja mõõteseadmete kujutamist joonisel. Vaatluse all on ka ehitise elektrivarustuse, hüdraulika ja pneumaatika seadmete kujutamine joonisel. Õpik vastab keskkonnatehnika lukksepa erialase joonestamise õppekava moodulile. Raamat on omal moel järjeks kahele eelnevale joonestamise õpikule: "Tehniline joonestamine" (Argo, 2009) ja "Ehitusjoonestamine" (Argo, 2010).

Sügavalt intiimne, ent siiski üldinimlik lugu kaotusest, kahetsusest ja stoilisusest. Autor pöörab tähelepanu ühe perekonna valusalt kokkupuutelt ajalooga, ühe mehe terve elu kestvale heitlusele surelikkusega.

1) võtke paar banaanilindu; 2) pöörake rüütli pead võllas; 3) ravige oma haavad onguentiga; 4) lahendage mõistatus peast (tête) või tehke midagi varjualusega (toit); 5) te ei pea midagi riivama, et tulla juulis; 6) kuivatage koera, võimalikult mere lähedal; 7) minnes sinna, võrgutage naine; 8) ja magage temaga; 9) kuni see kõik laiali paisatakse; 10) Või on nii, et meie peakesed seda ei võta. Umbes niisugune, raskesti tõlgendatava sisuga krüptogramm jäi maha kurikuulsast piraadist Olivier Levasseur'ist. See on ainuke teejuht sadu miljoneid maksva peidetud varanduse juurde, mille jälile püüab jõuda Eesti päritolu semiootik Jaagup Vihmasagar koos kahe välismaise kolleegiga. Aarne Rubeni uus põnevusromaan on globaalse haardega: varanduse jäljed viivad mitmele India ookeani saarele.

Müstiline ja tavapäratu autobiograafia naiselt, kelle meelelise taju võimed ületavad inimlikud piirid. Iirlanna Lorna Byrne (snd 1953) on elanud vaimolenditest ümbritsetuna kogu oma teadliku elu. Tal on võime näha ingleid, surnud inimeste hingi ja aimata ette traagilisi sündmusi. Lapsena arvas ta, et kõik teised näevad sama mis temagi, alles hiljem sai ta aru, et on erand ning tema ülesanne on inglitelt saadud sõnumeid inimestele vahendada. Lorna juures ei käi abi ja lohutust otsimas mitte üksnes haiged ja vaevatud, vaid ka teoloogid ja usujuhid, et saada hingeabi ja vaimset juhatust. Autori seni ilmunud teoseid on avaldatud paljudes keeltes ja sageli on need raamatumüügi edetabelite esikümnes.

Kaunis ja praktiline käsiraamat ajakirjade Kodukiri ning Pere ja Kodu autoritelt aitab kogu perel aasta lõpus jõuludele häälestuda. Raamat pakub tööjuhiste, jooniste ja mustritega varustatud ideid kodu ja aia kaunistamiseks ning mitmesuguses tehnikas kuuseehete ja jõulukaartide valmistamiseks. Jõukohaseid jõulumeisterdusi on nii täiskasvanutele kui ka lasteperele, beebidest koolilasteni. Praktilised nõuanded puudutavad jõulupuu valimist ja hooldamist, traditsiooniliste jõulutaimede kasvatamist, aiapuude jõuluks kaunistamist. Ei puudu ka erinevate jää- ja lumelaternate tegemisjuhendid. Jõuluvana leiab siit lihtsa mantli ja koti õmblemise õpetuse ning rohkesti ideid kinkide pakkimiseks ja kaunistamiseks.

Aastaringis on üks eriline püha, mida suurem osa meist väga ootab – jõulud. Jõuluajal oleme hoolivamad, märkame rohkem teisi ja tahame neile rõõmu valmistada. Me ehime oma kodud, valmistame erilisi roogasid, kutsume külalisi ja meisterdame sugulastele-sõpradele kingitusi. Muidugi võib alati saada hakkama ka suurema pingutuseta ja osta kõik poest, kuid vaevalt keegi söandab vastu vaielda tõsiasjale, et just isetehtud kinkidel ja toitudel on sees see õige hing. Just sellest usust lähtuvalt panid selle raamatu autorid Pille Petersoo ja Irina Tammis osa oma jõuluootusest kirja ja piltidesse, et oma oskusi lugejatega jagada. See kaunis raamat on täis eestimaiseid käsitööprojekte ning uudse nüansiga jõuluretsepte. Suurepärane kingitus nii endale kui sõpradele, et muuta saabuvad jõulud veelgi erilisemaks, kui need seni on olnud. Rõõmsat meisterdamist nii toas kui köögis!

Lissabon. Suletud müüride vahel tuksleb üks väeti ja väsinud süda ning ootab oma lõppu. Teelõik, mis lahutab kaduvikust, on kui painajalik unenägu. Vana mehe hingehaavu noolib taltsutamatu üksilduse leek, mida võib lämmatada vaid surm. Ta mõtleb möödunud elule, mida üha valjemini tiksuvad minutid hetk-hetkelt kustutavad, nagu kustuvad ka tuled tema mälestustemajakas. Või on tegu hoopis ähmase ettekujutusega möödunust, ühe hinge rännakuga ajas, mis on hoomamatu nagu merre visatud teokarbist järele jäänud lainetus ... Mitte keegi ei kuule ta tundekeeli purustavat hüüet. Massaud tajub, kuidas kõik – tema ise ja Lissabon – vaikselt laguneb. Ka aeg. Niisama vaikselt, nagu varisevad ta verejões seisvad meenutuste müürid.

"Kadunud saar" (1972) on eeskätt raamat Hiiumaast. Ehkki autori sissepoole elatud lapsepõlv, heitlev noorus ning vaimulike otsingute entusiasm suunavad teose dünaamikat, seostub tunnetuslik tuum ikkagi "kadunud saarega". Hiiumaa, selle minevik, aura ja inimesed ning kirjaniku genealoogiline juurestik määravad Kalmuse kujunemise, suunavad ta loomingulisi sihte. "Kadunud saares" puudub nostalgiline imalus, lapsepõlv ei sillerda mälestustes õilmitseva õnnemaana. Pigem painab poisipõlve üksindus, hingevalu, haavumised, hirmud-õudused, mida kohati leevendab vaid saare lohutav loodusrüpp.

Kaitseliidu ühe noorima struktuuriüksuse, 10-aastase Kaitseliidu Kooli esimene ajalooraamat. See on lugu sellest, et tegeliku arengu aluseks on julged ideed ja meie võime neist ideedest vaimustuda. See on lugu sellest, kuidas erinevate tõekspidamiste, elukogemuste, isiklike huvide ja iseloomude vastastikusest koostööst, vaidlustest ja tülidestki sünnib midagi uut. See on lugu sellest, kuidas millegi uue loomiseks peavad kõik asjaosalised tegema kompromisse ja lahendused, mis üksikult võttes ei tundu ideaalsed vaat et mitte kellelegi, annavad tervikuna parimal võimalikul viisil toimiva süsteemi. See on lugu ka sellest, kuidas kõik meie loodu areneb ega valmi mitte kunagi. Kaitseliidu kooli sünni ja esimeste eluaastate lugu on kirja pandud ja sellest saab üks kivike meie rahvusliku riigikaitse arenguloo kirjus mosaiigis.

Pariis, 1633. issanda aastal. Prantsusmaa kuningas on Louis XIII ja teda valitseb Richelieu. Kardinal, üks oma ajastu kardetavamaid ja mõjuvõimsamaid isikuid, peab lakkamatut võitlust Prantsusmaa vaenlastega. Eesmärgi nimel läheb käiku kõik: salakuulajad, mõrvad, sõda... isegi nõidus, mida valdavad kuningriigi kõige salakavalamad vastased – lohed.

Salakaval ärimees kolib võõra nime all väikelinna ning püüab linnarahvast ninapidi vedades neilt raha välja pressida. Kui ta oma maamajast surnuna leitakse, on kasusaajate nimekiri pikk, sest põhjust teda tappa oli paljudel. Andekas detektiiv Gramp Wiggins, kelle perekonnas on ka kohalik ringkonnaprokurör annab endast parima, et süüdlane ennast liiga hästi ei tunneks.

Elu on maitsev, kui teed kõike südamega!" usub Emil Rutiku, muusik ja hobikokk. Emil sündis Bakuus aserist ema ja eestlasest isa perre ning kuigi suurema osa elust on ta veetnud Eestis, on maitsete maailm, mida Emil siin raamatus tutvustab, pärit just Kaukasuse mägedest ja Kaspia merest. Kaukaasia köök on maitsev ja tervislik – värsked ürdid, lugematu hulk mooduseid valmistada köögivilju, kala ja liha. Ja seda kõike peab tegema hea tujuga, lauluviis suul. Lõbusat laulukest ümisedes kutsub Emil kõiki isukalt Kaukaasia köögi parimaid palasid maitsma!

Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor Anna-Maria Penu igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jõuline, ühiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rännakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid võivad varjutada kaine mõistuse, kus ühiskondlik hukkamõist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest kõigest arvab üks valgenahaline naisterahvas, kes on tööle tulnud kohalikku päevalehte.

2011. a. möödus 90 aastat ajast, mil Vana-Võidu mõisas alustas tööd 1-aastase õppeajaga alampõllutöökool. Sellega seoses on aeg vaadata tagasi kooli pikale ja keerulisele ajaloole ning meenutada inimesi, kes on seisnud selle kooli asutamise ja arendamise juures. Raamatu maht ei võimalda ära tuua kõigi õpetajate, töötajate ja õpilaste nimesid, kuid algusaastate kohta on need siin olemas. Ülejäänute kohta leiab praegu ja tulevikus infot kooli koduleheküljelt. Oluline koht on kooli või vallaga seotud inimeste mälestustel. Ainult kooli ajalugu siia kirja panna oleks ühekülgne. Seetõttu on raamatus räägitud ka mõisa ajaloost, mõisnikest, hoonetest, legendidest, pärimustest, huvitavatest plaanidest ja muust põnevast. Lühidalt on antud ülevaade ka 1939. aastani eksisteerinud Vana-Võidu vallast, selle juhtidest, talumeestest ja vallakohtu tegemistest. Raamatust leiab lugeja Vana-Võidu vallas sündinud, tegutsenud, õppinud, ühel või teisel viisil Vana-Võiduga seotud, läbi aegade tuntuks saanud inimeste lühikesed elulood.

Ajalooraamatus "Kõik on kokku elu lugu" vaatavad kooli vilistlased läbi seitsme aastakümne tagasi oma kooliajale ning räägivad edasisest käekäigust.

Debbie Blissi raamat „Koo ise! Kuduja aastaring — 52 lihtsat näputööd” sobib kõigile. Siit leiab jõukohaseid kudumeid päris algaja ning ambitsioonikas amatöör, kuid on ka põnevaid kavandeid kogenud kudujale, kellel mahukate projektide jaoks aega napib. Raamatu neli osa sisaldavad aastaajale omaseid kudumeid: kevadeks aednikukindad, suveks reisikott, talveks kuuseeheted jne. See raamat on just paras, kui tahad vardaid liigutades viivuks lõõgastuda ja kiiresti valmivatest töödest rõõmu tunda. Mõni kudum saab tehtud koguni tunniga; neid võid meisterdada kas või seitse tükki nädalas ja siis kinkimisest heameelt tunda! Tõelise käsitöösõbra aasta võib lugeda korda läinuks, kui siinsed õpetused on viimseni läbi proovitud, tehtud asjadest hea tuju saadud ja kudumitesse pandud armastus kinkidena ka lähedastele jagatud.

"Kuldkalake" keskendub jutustamisele ja juttudele, veebibeebi fenomenile, kalmistute tähistele ning komi noortekultuurile.

Nero Wolfe´il on käes tõeline õuduste nädal. Tema koju tikuvad kõikvõimalikud veidrikud närimistubakat nätsutavast kauboist Briti aadlimeheni. Mõne peab Wolfe peitma hädaohtude eest lillekasti, mõnega poolitama oma praetüki... mõnda aga tabab ootamatult vägivaldne surm. Taas peab Wolfe leidma mõrtsuka, et kodus jälle rahu majja saada.

Eestlasi elab nii Rootsis, USA-s, Austraalias kui ka Kanadas, kuid hoopis vähem teame seda, et meie rahvuskaaslasi on ka kauges ja eksootilises Argentinas. Aivar Jürgenson uurib raamatus, millal jõudsid esimesed eestlased Argentinasse, kuidas tekkisid sealsed esimesed eesti organisatsioonid ja kuidas eestlased Argentinas kohanesid. Missugust rolli mängib Argentina eestlaste jaoks päritolumaa Eesti? Kuidas paigutub Argentina eestlaskond globaalse eesti diasporaa võrgustikku? Kuidas on Argentina ja argentiinlased mõjutanud sealsete eestlaste identiteeti? Neile ja teistele küsimustele vastuseid otsides heidab autor pilgu ka Argentina ajalukku ja tänapäeva.

Kas te teate, et kui emalõvi soovib isalõviga lähemalt tuttavaks saada, on tema käitumisviis väga sarnane inimese käitumisele? Kas te teate, et mõnigi kord on keha puhtus loomale tähtsam kui külluslik toit? Kas te teate, et kaevurrott kasvatab endale ise köögivilja? Tuntud zooloogi Aleksei Turovski raamat kirjeldab loomade käitumist söömise, soojätkamise, järeltulijate kasvatamise, rännete ja veel mõnest muustki vaatekohast. Ainevald on huvitav, tihti üllatav ja kummutab mõnegi senise arusaama. Lisaväärtuseks on autori humoorikalt soe suhtumine kogu elusloodusse, sealhulgas inimesse. Raamat on koostatud algselt Kuku raadios peetud vestluste põhjal ja sisaldab autori enda võluvaid joonistusi.

Mitmete suurepäraste sportlasbiograafiate autori teos meie kõigi aegade parimast sportlasest, rahvusliku ärkamisaja suurkujust. Esmakordne ammendav ülevaade rahvuskangelase elukäigust pole traditsiooniline spordiraamat. Ennekõike keskendutakse siin Lurichi üldrahvalikule äratajarollile keset kõige süngemat venestamisaega, tema mõjutustele meie tärkava vaimueliidi hulgas. Saame teada, miks pälvis ta Venemaal tiitli "eesti jumal", sai atleedikuju ideaaliks Euroopas, muutus mütoloogiliseks kangelaseks kodumaal. Teos pakub rohkesti uut eluloolist teavet. Esmakordselt leiavad publitseerimist enam kui poolsada Lurichi kirja, tuuakse ära katkeid teda käsitlevatest ilukirjanduslikest ning dokumentaalteostest. Kaunis kujunduses suureformaadiline ning rikkalikult illustreeritud väljaanne on vääriline meenutus ühest meie armastatuimast rahvuskaaslasest.

Ilmus Karl Õigeri elulooraamat "Ma tulin tagasi". See on mõneti erinev tavapärastest biograafiatest. Kõigepealt on autor läbi ja lõhki teadlane, kes harva raamatu kirjutamise ette võtavad. Teiseks on tema elulugu äärmiselt karm. Kõigele vaatamata on Karl Õigerist saanud praegusaja üks nimekamaid ehitustadlasi, ta on Tallinna Tehnikaülikooli tegutsev professor. Autor heidab meenutustes tagasipilgu oma lapsepõlvele, Teise maailmasõja eelsetele iseseisvusaastatele, Vene anneksioonile, sõjaaegsele Saksa valitsusajale, sellele järgnenud Nõukogude okupatsiooniperioodile, Siberisse saatmisele ja sealt 13-aastase poisina traagilisele koju põgenemisele, taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatele, loomulikult ka oma õpingutele, töö- ja muudele tegemistele. See lugu kujutab mosaiiklikku tagasivaadet iseenda kaudu, milles peituvad küsimused, mis ja miks midagi toimus, miks just nii ja mitte teisiti, mis oli hea, mis halb, mis õnnestus või ebaõnnestus, mida oleks võinud teha teisiti, ning lõpuks – mida peaks või võiks kirjapandust järeldada. Raamatust kiirgab suure ehitusmehe mure ehitushariduse oleviku ja tuleviku pärast.

Oma aastakäigu Eesti ohvitseri jaoks oli Elias Kasaku elukäik tüüpiline – algkooliõpetaja diplom, mobiliseerimine tsaariarmeesse, sõjaaegne kiirkorras ohvitseriväljaõpe, võitlused I maailmasõjas, Vene kodusõja mitmes armees ja Eesti Vabadussõjas, seejärel elukutselise ohvitseri karjäär Eesti sõjaväes. Elias Kasak oli kindlasti andekam kui enamik tema kaasaegseid ja kutsekaaslasi. Sellele osutavad edukad õpingud kõrgemas sõjakoolis, õigusteaduskonna lõpetamine teenistuse kõrvalt, kiire karjäär staabiohvitserina ja õppejõutöö mitmesugustel sõjaväelistel kursustel. See kõik lõppes 1940. aasta suvel Eesti okupeerimisega. Järgnevaks ajaks oli saatus Kasakule varunud rohkesti eluohtlikke seiklusi, mille kirjeldused on mälestusteraamatu põhisisuks.

Üks tuntumaid eesti arhitekte ning ruumi- ja mööblikujundajaid Edgar-Johan Kuusik sündis 22. veebruaril 1888. a. Tartumaal Valgjärve valla Pikajärve mõisa valitseja pojana. Ta õppis aastail 1899-1906 Tartu reaalkoolis ning lõpetas 1914. a. Riia Polütehnilise Instituuudi arhitektuuriosakonna. Ta oli üliõpilaskorporatsiooni Vironia liige. Kuusik oli Esimese maailmasõja ajal Põhjarindel rindelähedaste teede ehitajate lendsalga töödejuhataja ja tegi kaasa Tallinna merekindlustuse ehitustöödel. Vabadussõjas osales ta 1918-1920 vabatahtlikuna soomusrongil ning ratsapolgu kuulipildurrühmas, võttis osa paljudest lahingutest ja sai lipniku aukraadi. Aastail 1922-1937 töötas ta vabakutselise arhitektina, seejärel Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna arhitektina ja Tallinna Ohvitseride Keskkasiino projekteerimise büroos. Pärast sõda oli Kuusik Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud. Aastail 1950-1952 oli ta "kodanlikus natsionalismis" süüdistatuna Eesti Nõukogude Arhitektide Liidust välja heidetud. Tema tuntumaid töid on Tartu Tamme aedlinna planeerimiskava, Tallinna kaitseväe kalmistu planeerimiskava ja mausoleum, kunstihoone Vabaduse väljakul (koos A. Soansiga), nn. kindralite maja Gonsiori tänaval ja Ohvitseride Keskkogu hoone Sakala tänaval. Eesti Vabariik on teda tunnustanud Vabadusristi II liigi 3. järguga, Eesti NSV-s omistati talle teenelise arhitekti aunimetus. Edgar-Johan Kuusik suri 3. augustil 1974 Tallinnas.