Tooted

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

Rait Milistveri novellikogumik on valik hea huumori ja absurditunnetusega kirjutatud lühijutte, kust ei puudu ka ilu ja lootus armastusele, hoolimata kõikidest paradoksidest. “5+5” pälvis kirjanduskonkursil “Bestseller 2015” ilukirjanduse žanris eripreemia. Autor on ise kirjeldanud end nii: “Ma olen üsna tavaline inimene. Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl. Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi. Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega. Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.”

Neuroteadlane Richard J. Davidson on 30-aastase teadustöö tulemusena leidnud, et igaühel meist on oma emotsionaalne stiil, mille moodustavad säilenõtkuse, hoiaku, sotsiaalse vaistu, eneseteadlikkuse, kontekstitundlikkuse ja tähelepanelikkuse mõõde. See, kuhu me nende kuue mõõtme pidevskaaladel asetume, määrab meie emotsionaalse sõrmejälje. Mõni inimene toibub tagasilöökidest väga kiiresti, teine jääb kauaks põdema. Mõni tunnetab teisi nii sügavalt, et näib, nagu oleks ta selgeltnägija, teine ei oska vastu võtta kõige ilmsemaidki vihjeid. Mõni näeb ikka asja helget poolt, samal ajal kui teine kannatab depressiooni all. Davidson on avastanud, et emotsionaalne stiil põhineb suures osas igaühe aju eriomastel toimimismehhanismidel ja neid on vaimse treeningu abil võimalik soovitud suunas mõjutada. See, kui teravalt ja kui positiivselt või negatiivselt me maailma tajume, on meie enda teha. Raamat pakub meile võimalust ennast ja teisi paremini mõista ‒ ja elada tähendusrikkamat elu. Richard Davidson on Daniel Golemani ja Daniel Kahnemani kõrval tänapäeva tunnustatumaid psühholoogiateadlasi. Ajakiri Time valis ta 2006. aastal maailma 100 kõige mõjukama inimese hulka. "Kui suurtes piirides saab inimene ise suunata oma tundeid? Kui palju saab muuta oma seisundit iseenda tahtmise ja otsusega? Kui kiiresti ja mil määral oleme võimelised sekkuma oma spontaanselt tekkinud emotsiooni? Kas tõesti teadvelolekut ja meeleselgust harjutades saame muuta aju ainevahetust nii, et mõned soovitud seisundid muutuvad püsivaks? Nendele igiuutele küsimustele vastab see raamat tõsiteadusliku püüdlikkusega. Richard Davidson kuulub nende teadlaste hulka, kes usuvad, et tundetarkus (EQ) on õpitav ja kinnipüütav aju arvutipiltidesse, ent siiski mõistavad meie teadvuse salapärast lõputut mitmetähenduslikkust." Mare Pork, Tallinna ülikooli psühholoogia emeriitprofessor.

Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho kuulsaim romaan "Alkeemik" on sümbolistlik muinasjutt sellest, kuidas kuulata oma südame häält. Hämmastavalt lihtsa ja elutarga jutustuse peategelaseks on Andaluusia karjuspoiss Santiago, kes rändab kodumaalt Hispaaniast kaugele Egiptuse kõrbesse, et leida üles imeline aare, mida ta unes nägi. Teel kohtub ta mustlasnaisega, mehega, kes nimetab ennast kuningaks, kristallikaupmehega ja oma õpetaja alkeemikuga. Igaüks aitab karjust tema teel edasi, ent keegi peale alkeemiku ei tea, millist aaret Santiago otsima peaks ja kas tal see ka leida õnnestub. Teekond, mis sai ette võetud selleks, et üles leida varandus, kujuneb hoopis eneseleidmise retkeks, mille käigus Santiago avastab iseendas peidus olevad rikkused.

Raamat kiropraktik Allan Gary Oolo elust ja edust

"Ära võetud" on psühholoogiline thriller, milles keskendutakse peamiselt peategelase aistingutele ja tajule. Romaan võitis kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" esikoha ilukirjanduse žanris.

Kataloog kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve” (17.09.2016–19.02.2017). Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on peamiselt Tallinnas tegutsevad ja erinevates meediumites töötavad kunstnikud. Kunstnikke ühendab keskendumine ruumile ja selle kogemisele ning käsitlusvõimalustele. Neeme Külm (1974) on installatsioonikunstnik, kelle loomingut iseloomustavad kohaspetsiifilised ja ruumi manipuleerivad teosed. Krista Mölder (1972) on kaamerapõhiselt, peamiselt fotomeediumis töötav kunstnik. Tema tundlik ja detailne käsitlus toob kadreeringu kaudu esile pildina jäädvustatud keskkonna tunnetusliku ja poeetilise külje. Taavi Talve (1970) on olnud tegev meediakriitilises kunstnikerühmituses Johnson ja Johnson ning rakendanud oma soololoomingus arhiivset ja viitelist ainest varemgi. "Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.” (G. Perec, tlk A. Saar)

Taanlannast pastor ja psühhoterapeut on sündinud ülitundlikkusega, mida ta ise pidas kogu elu lihtsalt introvertsuseks. “Ülitundlik olla tähendab seda, et iga mulje ja kogemus läheb sügavamale.” Ülitundlikud inimesed võivad olla õnnelikumad kui teised, aga ka rohkem hirmunud. Nad peavad palju ettevaatlikumad olema, sest neil on väga kerge tunnetest ülevoolatud saada,” ütleb Ilse Sand. Avastades, et sel teemal pole kuigi palju raamatuid kirjutatud, võttis ta selle sammu ise ette, et aidata inimestel mõista ülitundlikkuse tagamaid ja aidata neil sellega paremini toime tulla. Raamat ongi kirjutatud ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele, keda neid ümbritsev keskkond mõjutab rohkem, ent kelles on peidus paljutki, millest nad ise sageli pole teadlikud. Raamat räägib sellest, mida tähendab olla õrn ja tundlik, kuidas seda kogeda ja kuidas kasutada tundlikkust oma elus positiivselt ära. Raamatus õpetatakse, kuidas oma elu paremini piiritleda, tunda rõõmu asjadesse süüvimisest, oma rikkast sisemaalimast ja kohalolekust siin ilmas. Raamatu lõpus on Taanis väljatöötatud test ülitundlikele inimestele. Lisaks on toodud ka tegevused, mis aitavad sinul kui õrna hingega inimesel kindlustada oma heaolu. Raamatu autor on psühhoterapeut, teoloog ja endine kirikuõpetaja. Ka tema peab ennast ülitundlikuks ning tunneb end samuti justkui lõksus teiste, kiiretempolist elu elavate inimeste keskel, sest ülitundlikele inimestele ei sobi selline tempo. Samas ta teab, millist rõõmu valmistab oskus elada omas tempos ja kasutada oma sensitiivseid võimeid. Raamat on mõeldud ka psühhoterapeutidele, psühholoogidele ja teistele nõustajatele, samuti ülitundlike inimeste sugulastele ja sõpradele.

Kurikuulsa ärimagnaadi marmoriga kaunistatud esikust leitakse noor naise laip. Ärimees ise on jäljetult kadunud. Kes on see mõrvatud naine? Ja kes ta matšeetega nii jõhkralt tappis? See on haarav lugu armastusest, reetmisest ja kinnismõtetest. Mida armastus meiega teeb ja mida sunnib meid endid tegema? Raamat pakub pinget ja ootamatusi igal leheküljel, seega tasub vaim valmis panna, sest ees ootab meelierutav ja šokeeriv psühholoogiline triller.

Härra Willy Wonka võib küll olla geniaalne šokolaadimeister, aga kui ta koos Charlie perega šokolaadivabriku asemel orbiidile kihutab, ei usalda vanad Panged tema lendurivõimeid mitte üks raas. Wonka lennumasinaga — Suure Klaaskabiiniga — läbi stratosfääri vihisedes külastab see kentsakas reisiseltskond uhket kosmosehotelli, katsetab Wonka-vitamiine ja Vita-wonkamiine, võitleb kosmosehuligaanidest nuudliussidega ja eneselegi teadmata — päästab maailma.

See on järg raamatule "Charlie ja šokolaadivabrik", milles kuulus sõnameister Roald Dahl lennutab juba tuttavad tegelased kosmilisele lõbureisile — uutesse fantastilistesse seiklustesse.

Dannyl on maailma kõige imelisem ja vahvam isa. Ta jutustab õhtuti pojale põnevaid lugusid, lennutab koos temaga lohet, õpetab autosid parandama. Kõik on tore, kuni Danny avastab, et isal on õige salapärane ja ohtlik hobi, selline, mille eest võib vangi sattuda. Danny aga ei taha oma isast ilma jääda. Õnneks on maailma parimal isal maailma nutikaim poeg. Roald Dahl on üks tuntumaid ja armastatumaid lastekirjanikke, kelle põnevad, humoorikad ja südamlikud lood nagu "Suur Sõbrlik Hiiglane", "Matilda" ja "Charlie ja šokolaadivabrik" on leidnud tee laste südameisse kõikjal laias maailmas.

Avasta vene luule uusi tahke Sergei Timofejevi, Artur Punte, Semjon Hanini ja Vladimir Svetlovi teoses "Orbita. Eesti keeles sa lobise, tibuke". See raamat on kooslus nüüdisaegsest luulest, mis toob lugejateni neli erinevat häält ja stiili, kõik pärit Lätist, kuid kirjutatud vene keeles. Aare Pilve tõlgitud eestikeelses väljaandes avaneb lugejale võimalus sukelduda Orbita luuleprojekti sügavustesse, kus keel ja kultuur põimuvad ootamatul ja värskel moel.

Akadeemik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk (s. 1958) on raamatusse koondanud maailmavaatelisi portreid Eesti alal üht- või teistviisi ringi toimetanud kirjanikest. Kõik nad polegi olnud eestlased või esmajärjekorras eestikeelsed, ja mõned neist on viibinud rohkem mujal kui Eestis. Ühetagi neist poleks aga ei tänane Eesti riik ega ajas edasi kestev eesti vaim mõeldavad.Maailmavaateta kirjanik ei paku mulle lugejana ilmselt elulist huvi, kui ma ka tema teksti mõnikord suure naudinguga võin lugeda. See ülim, mida ma kirjandusest otsin, on eksistentsi esiletulek – isik, kes kehtestab taas kord maailma. Kui ma sellise isiku teosest leian, siis ma usun, et kirjanikul on olemas maailmavaade, või vähemasti – maailmavaadet. Jaan Undusk

15 maakonda ja Tallinn Rohkem kui 800 huviväärsust Enam kui 70 muuseumi 51 turismiinfokeskust 81 kaarti 600 fotot Baltimaade suurimad kaardikirjastajad – Regio Eestist ja Jāņa Seta Lätist – panid seljad kokku ja said valmis kõige põhjalikuma Eesti reisijuhi, mis kunagi ilmunud. Mahukas, ligi 600 foto ja 80 kaardiga illustreeritud reisijuht on rikkalik infoallikas kõigile, keda huvitab Eesti loodus, ajalugu ja kultuur. Raamat viib rännuhuvilise haaravale avastusretkele mööda Eestit, tutvustades enam kui 800 vaatamisväärsust ja andes infot 70 muusemi kohta ning hõlmates kõik meie 15 maakonda ja eraldi ka Tallinna. Kes Eestit juba natuke tunneb, leiab raamatust kindlasti tuttavaid paiku, mida nüüd uues valguses taasavastada. Kahtlemata aga palju rohkem põnevaid paiku, millest varem aimugi polnud või kuhu kunagi sattunud pole. Väike Eesti on tegelikult väga suur ja ilus: pikad liivarannad Pärnumaal, kaunid rannakülad Lahemaal, põnev Peipsiäär, paksud metsad Kõrvemaal, võimsad soomaastikud ja puutumatu loodus meie rahvusparkides, laulvad liivad Ruhnu saarel ja palju muud. Head avastamist!

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste viies köide on pühendatud Eesti maaarhitektuuri põlistamise suurkuju Karl Tihase 100. sünniaastapäevale. Aastal 2014 tähistas Eesti Vabaõhumuuseum seda Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud suurejoonelise näitusega "Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv" ning teaduskonverentsiga. Enamus käesoleva väljaande artikleid on välja kasvanud Tihasele pühendatud konverentsi ettekannetest. Lisaks avaldame siin ka 2014. aasta suvel Narva- Jõesuus toimunud rahvusvahelise arhitektuuripärandi dokumenteerimisprojekti VERNADOC tegevust tutvustavaid materjale.

Raamat kaasneb näitusega "Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood” Kumu kunstimuuseumis (04.03.2016–26.06.2016). Eesti kunsti füüsiliselt nähtava ajaloo kõrval eksisteerib teine, varjatud pool. See koosneb aja jooksul hävinud või kadunuks jäänud üksikteostest ja kunstnike tervetest loominguperioodidest, mille lood on siiani lahti kirjutamata. Kadumaläinud teoste saatuses on määravat rolli etendanud juhuslikkus ja ajaloosündmused kui force majeure. Ümbritsev reaalsus on saanud osaks kunstiteoste endi lugudest. Kuigi parimal juhul on info neist töödest meieni jõudnud vanade reproduktsioonide kaudu, on see n-ö mustvalge kunstiajalugu väärt enamat kui vaid kadumise konstateerimist. Teadmised Eesti kunstnikest ja nende loomingust ei tohiks piirduda ajalookeerise juhusliku valiku teel meie ajani säilinud osadega. Infokildude kogumine seni hämarate tsoonide kohta võib päevavalgele tuua uusi fragmente kunstnike elust ja neid ümbritsenud oludest, inimeste isiklikest suhetest kunstiteostega, institutsioonide rollist säilitatava valikutes ja loomulikult kunstiteostest endist. Raamat kaasneb näitusega

Laste poolt armastatud ja mitmeid lastekirjanduse auhindu pälvinud kirjaniku Kairi Loogi raamat "Härra Klaasi pöörane muuseum" räägib Renest, Annast ja Augustist, kes klassiga muuseumi külastades satuvad pöörastesse seiklustesse. Raamat räägib sõprusest, unistamisest ja avastustest. Kunstnik Marge Nelgi erksavärvilistes ja fantaasiaküllastes illustratsioonides seguneb fantaasia reaalsusega. Nagu raamatus direktor Klaas sõnab: "Kunst on nagu sild kahe kalda vahel: ühel pool fantaasia ja teisel päris maailm. Ja palun väga – minu muuseumis käige mõlemal pool nii palju, kui tahate."

Tänapäeva äritegevuses omistatakse firma näole suurt tähtsust. Firmad, kus etiketti ei järgita, kaotavad nii mõndagi. Seal aga, kus etiketireeglitest kinni peetakse, on kõrgem tootlikkus ja paremad tulemused. Seepärast tuleb alati silmas pidada tähtsat postulaati, mida teavad kogu maailma ärimehed – head maneerid toovad tulu. Et isiklikku karjääri ja firma edu lihtsate võtetega veelgi suurendada, pakub raamat ülevaadet riietumise ja avaliku esinemise nippidest, kontoris käitumise reeglitest, ärikontaktide organiseerimisest, eri rahvaste äri- ja diplomaatilisest etiketist ning on adresseeritud nii ettevõtte juhtidele kui ka teenistujatele.

Ivar Silla uus luulekogu jaotub kolmeks osaks: «Kui teisi ei ole», «Head asjad» ja «Psühhopaadi sünd». Enamiku keskmisest tsüklist moodustavad Reisegedicht’id, mis toovad silme ette üksinda Kesk-Euroopa aasadel rändava luuletajast reisiselli.

Tänapäeva ühe populaarsema inglise kirjaniku romaanis räägitakse kaksikõdede Francise ja Elisabethi elust. Elisabeth on õnnelikult abielus, laste ema ja eduka kunstipoe omanik. Ta püüab korraldada ka oma ikka veel vallalise õe elu ja on tõeliselt üllatunud, kui kuuleb, et Francis kavatseb jõuluks hoopis Hispaaniasse sõita. Aga isegi Elisabeth ei aima, kui tõsise muutuse õe ellu see otsus tegelikult toob.

Joogaõpetaja ja autori Pamela Marani raamat sütitab lootust kõikidele kokahakatisest maiasmokkadele - magustoite võib teha väga lihtsalt ja seejuures tervislikke! Kuna valgest suhkrust on keemiliste protsesside abil eemaldatud vitamiinid, mineraalained ja muud organismile vajalikud toitained, jääb alles puhas rafineeritud süsivesik, mida keha ei suuda ümber töödelda, kuna selles puuduvad vajalikud toitained. Kuid magusaisu saab leevendada ka ilma valge suhkruta! See retseptiraamat ei kuuluta valgele suhkrule sõja, vaid pakub maiustamiseks tervislikumaid alternatiive. Seejuures hullult maitsvaid! Raamatu emotsionaalne ja eneseirooniline stiil lubab endasse kaevuda kunstnikuhingega maiasmokal, kes lähtub eelkõige kõhutundest ja instinktidest.

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Eesti sümboolne lipulaev, vana ja väärikas Suur Tõll on üks kolmest säilinud 20. sajandi alguse aurik-jäämurdjast Läänemerel. Saksamaal ehitatud jäämurdja kuulus omal ajal maailma moodsaimate sekka. Ta on sõitnud nii Tsaari-Venemaa, Soome, Nõukogude Liidu kui ka Eesti Vabariigi lipu all ning kandnud nelja erinevat nime – Tsar Mihhail Fjodorovitš, Volõnets, Wäinämöinen ja Suur Tõll. Lugejal avaneb ainulaadne võimalus heita pilk laevameeskonna argipäeva, uurida lähemalt võimsa aurulaeva masinaruumi ja imetleda laeva uhket sisekujundust. Lisaks saab kiigata Vulcan-Werke laevatehasesse, kust Suur Tõll 1914. aastal Tallinna poole teele asus. Nelja nime kandnud laeva sajandipikkuses eluloos kajastub Eesti Vabariigi käekäik; eriliseks maiuspalaks ajaloohuvilistele on raamatus sisalduvad originaaljoonised, fotod ja väljavõtted dokumentidest, mis siiani pole arhiividest välja pääsenud. Raamatu lisas on avaldatud meeskonna nimekiri aastatel 1922–1940.

Balletikriitik Ago Herkül: "Meie teatriloos on Juta Lehiste ammu olemas olnud – 1960/61. a teatrihooajast. Kes siis on Juta Lehiste? Andehunnik. Omas žanris ületamatu. Balletis teda kellegagi võrrelda ei ole võimalik. Kõik Juta Lehiste laval loodu on kordumatu ja jäljendamatu. Kui tohin öelda ainult ühe isikliku elamuse Eesti balletiteatrist, siis on see Eino Tambergi / Mai Murdmaa / Juta Lehiste / Tiit Härmi "Joanna tentata" aastal 1971. Selle lavastusega toodi rahvuslikku kultuuri uus suurus, uus mõõde. See oli kõrgkultuur." Ballettmeister Mai Murdmaa: "Juta valdas oma keha ja närvikava, tal oli võrratu situatsioonidesse sisse elamise võime, uskumine nendesse olukordadesse. Tema näitlejalik sisseelamise kunst, see tegi temast Suure Artisti." Balletipedagoog, ballettmeister ja Tallinna Balletikooli esimene direktor Anna Ekston: "Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et Juta Lehiste on meie kultuuris tähelepanuväärne nähtus. Harva võib kohata tantsukunstis (aga mõiste "tantsukunst" on palju laiem kui "ballett") nii orgaanilist liikumise ja näitlejameisterlikkuse sünteesi kui Lehistel. Isegi siis, kui ta rollist sõltuvalt on pidanud oma välimust grimmi abil tundmatuseni muutma, end moondama, on ta oma väljendusrikkuse, musikaalsuse ja osasse sisseelamisvõimega jäänud eredaks individuaalsuseks." Raamat on ilmunud tänu Angela Arraste ja Tallinna Ülikooli endise koreograafiaosakonna kolleegide initsiatiivile. Raamatuga on kaasas DVD eredamate hetkedega Lehiste tantsuloost.

Kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" teise koha pälvinud romaan "Kahe maailma vahel" on kaasahaarav ja vägagi tõetruu lugu kaasaegsete, kuid erinevatest põlvkondadest pärit säravate karakteritega inimeste valust, oskusest sellega hakkama saada, elutahtest, vürtsikast eneseirooniast ning meie aja pealiskaudsusest. Romaani tegelased kohtuvad psühhiaatriakliinikus, elades justkui kahe maailma vahel, kuid nende maailmavaade ja mõtted on vägagi ehtsad – need on pärit meie oma reaalsest maailmast, mille romaani autor ülima pieteeditunde ning peene huumoriga lugejani toob.

Mis saladus peitub Astrid Lindgreni teoste populaarsuse taga? Vastuse leiame võib-olla Schopenhaueri tsitaadist, mida Lindgren vahel kasutas, et kirjeldada oma stiili ja raamatuid: "Kasutad tavalisi sõnu ja ütled ebatavalisi asju." Me võime vaielda selle üle, kas need sõnad, mida Lindgreni töödest leida võib, olid tavalised või mitte – mõnda sõna on raske leida isegi sõnastikust –, kuid üks on kindel: ta ütles ebatavalisi asju. Asju, mis mõjutasid – ja ikka veel mõjutavad – lugematul hulgal inimesi üle kogu maailma. Lena Törnqvist on viimased kolmkümmend aastat uurinud Astrid Lindgreni teoseid ja selles põhjalikus raamatus toob ta lugejani oma tähelepanekud, mida ilmestavad tsitaadid Lindgreni teostest ja isiklikest kirjadest. Törnqvist puudutab paljusid teemasid, nagu näiteks keel, poliitika, soorollid, türannid, emalikud amatsoonid, armastus Stockholmi vastu ja palju muud, ning aitab avada Lindgreni teoste sügavamaid kihte.

"Kiisu aias lehti riisus" on autori debüütluulekogu, millesse on koondatud väikelasteajakirjades "Mesimumm" ja "Nööps" ilmunud luuletused ajavahemikus 2006-2015. Raamat on suunatud kõige pisematele- värsid on enamjaolt lühikesed, selgesõnalised ja kergesti riimuvad, sageli on kasutatud rahvalauludest tuntud sõnakordusi ja rütmi.

Ühel õhtul hülgab mees oma armastatu lausega: "Ma ei taha kirge." See paneb kolmekümne nelja aastase naise mõtisklema olulistest meestest oma elus, ja ta taipab, et ei ole kunagi koos elanud ühegi teise mehega peale oma isa, kes on alati olnud talle väga lähedane. Kaks väga erinevat kirge ühe naise südames. Üks on intensiivne suhe armastatuga, keda ta kohtas mõne kuu eest, ja teine isaga, kes on alati olnud tütrele toeks. Mõlemad lood põimuvad, nii et tekib kahtlus, kas üks ei takista teist. Kas armastus, mida naine tunneb isa vastu, takistab tal armuda ja armastada teist meest?

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise... Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks. Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

2014. aastal Man Bookeri auhinna võitnud romaan "Kitsas tee sisemaale" räägib sõja julmusest, elu haprusest ja armastuse võimatusest. Lugu Austraalia kirurgist Dorrigo Evansist, keda painab armulugu oma onu naisega, viib meid 20. sajandi alguse Tasmaania trapperite koobastest lagunevasse sõjaeelsesse rannahotelli, Tai džunglivanglast Jaapani lumefestivalile ja mujalegi. Kesksel kohal on selles 17. sajandi haikuluuletaja Bashō reisipäevikult pealkirja saanud raamatus üks augustipäev Jaapani orjatöölaagris 1943. aastal. Dorrigo Evans püüab asjatult kaitsta oma alluvaid nälja, koolera ja peksmise eest, ent päeva õudne lõpp aina läheneb. See on lugu paljudest vormidest, mille võivad võtta surm ja armastus, sõda ja rahu sel ajal, kui mees saab täiskasvanuks, et viimaks avastada, mille ta oma elus kaotanud on. Richard Flanagan (snd 1961) on Tasmaaniast pärit Austraalia kirjanik, ajaloolane ja filmitegija. Kõik tema kuus romaani on pälvinud ohtralt tunnustustust, romaani "Kitsas tee sisemaale" eest ta Man Bookeri auhinna. "Mõnel aastal võidavad Man Bookeri auhinna väga head raamatud, sel aastal võitis selle meistriteos," ütles 2014. a auhinnažürii esimees A. C. Crayling.

XX sajand, selle lootusrikas koidik, aasta 1910, von Grünewaldtide Orrisaare (Esna) mõisa klaasverandal. Kõik on alles nii, nagu ikka on olnud, kõik uus on alles õhus, kõik alles loodavad sellest kõigest midagi, eriti muidugi noored, nagu Freifraulein Lisi von G. Tema elu peab tingimata tulema hoopis teistsugune kui see, mida elavad tema ema ja isa! Ja tulebki. Ainult muidugi ei oska preili von G. seal verandal oma aednikupoisist unistades arvatagi, kui teistsugune see tuleb. Tema elu, ja kõigi nende inimeste, kes selle sajandi läbi peavad tegema. Ta elab 103-aastaseks. Ta saab näha kõige selle kadu. Olla õnnelik? Jah, kindlasti. Kindlaminigi kui Neo, tema vanim poeg, ainus, kes sõjast eluga pääseb, ja kes oskab sellest kõigest tunda veel vaid väsimust.

Mõned lood on igaveseks pimedusse maetud. Mõned lihtsalt ootavad, kuni neid räägitakse... 1940. aasta suvel on kõikide pilgud suunatud Lõuna-Inglismaa taevasse: lahing Inglismaa pärast on just alanud. Noorel ja andekal kunstnikul Evie Lucasel on aga silmi vaid ulja noore piloodi Tony jaoks, keda ta portreteerida tahab. Aga saatusel on omad plaanid. Seitsekümmend aastat hiljem püüab äsja lesestunud kunstiajaloolane Lucy panna oma elukillud jälle kokku ja otsustab pühenduda Evie Lucasest kõneleva raamatu kirjutamisele. Talle ei anna rahu üks Evie Lucasest tehtud portree. Vahetult enne oma traagilist surma avastas Lucy abikaasa sellelt maalilt midagi, mis näis varjavat kummalist saladust. Mis see oli? Kui Lucy hakkab lähemalt uurima Evie ja selle maali lugu, tekitab see palju meelehärmi kunstniku perekonnaliikmetes. Ühtäkki avastab Lucy, et teda ohustavad inimesed nii olevikust kui ka minevikust. Nad ei kavatse ealeski lasta rääkimata tõel välja tulla.

Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsioon 4. korruse A-tiivas on mahukaim projekt, mille muuseum 2016. aastal oma 10. sünnipäeva tähistamiseks ette võttis. Väljapanek püüab kaardistada nõukogude aja kunsti arenguid ja mitmekesisust, pretendeerimata sealjuures rangelt kunstiajaloolisele ülevaatlikkusele. Peale kunstiteoste saab näha ka palju dokumentaalset materjali, mis annab huvitatuile võimaluse tutvuda mõne teose või kunstinähtuse tagamaadega. Käesolev raamat on koostatud lähtuvalt väljapaneku pea- ja alateemadest. Parema loetavuse huvides on raamatus järgitud selgemat ajalist kronoloogiat kui näitusel, kus ruumi spetsiifikast tingituna on ajatelge kohati painutatud, mõned teemad üksteisega ühendatud, teised jälle läbivad mitmeid ruume. Igast alajaotusest on esile tõstetud mõned kõige iseloomulikumad, huvitavamad, intrigeerivamad teosed, mille sisu ja tausta pikemalt selgitatakse. Kuna raamatul on kokku seitse autorit, siis on ka tekstid erinevad – see muudab terviku fragmentaarsemaks, kuid annab samas võimaluse näidata vaatepunktide ja nõukogude aja kunstist kõnelemise viiside paljusust.

Valik tervislikke retsepte Eesti parimatelt koolikokkadelt Eesti parimate koolikokkade retsepti-ja juturaamat, mis lisaks inspireerivatele suppide, praadide ja magustoitude tegemise õpetustele on vürtsitatud lugudega 12 koolikoka elust üle Eesti. Lisaks fantastilised fotoseeriad, mille käigus kokad oma tavapärased põlledetagused maailmad valitud hetkedeks seljataha jätsid. Inspireeritud televõistlusest "Eesti Parim Koolikokk

Järg 2003. aastal eesti keeles ilmunud raamatule "hea naabri päevik". Raamatu pealkiri kujutab endast teist poolt ütlemisest "Kui noored teaksid, kui vanad suudaksid" ja selles on peategelaseks taas Jane Somers. Sedapuhku tuleb tema ellu ootamatult armastus, mees, kes on paraku abielus. Edasi kulgeb ka esimesest Jane Somersi raamatust tuttavate tegelaste elu ning muidugi tuleb Jane'il aidata lahendada probleeme õelaste elus. Rõhuasetus raamatus on Londoni vanadelt ja väetitelt pisut kõrvale nihkunud, kuigi esimeses raamatus tegutsenud vanaprouad esinevad ka siin.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis” (13.05.–09.10.2016). Näituse ja raamatu eesmärgiks pole olla kommentaar rahvusvahelise fotorealistliku kunsti foonil, vaid see uurib eesti hüperrealistlikku kunsti kui iseseisvat, kohalikele oludele ja ruumikogemusele tuginevat fenomeni. 1970. aastate keskpaigas ilmusid Eesti noortenäitustele teosed, mis olid maalitud ülimalt realistlikus laadis, aga midagi tundus nende juures justkui teisiti olevat. Laad, mis kiiresti leidis oma õige nime – hüperrealism –, levis noortekunstis kiiresti ning saavutas peaaegu koolkondliku tähenduse. Fotokunstilt laenatud kahemõõtmelise kujutusviisi imiteerimine ja uus motiivivalik tõi meie realismilembesse maalikunsti hoopis teistsuguse nägemise ja vaatamise kogemuse. See oli välispidiselt täpne ja kujutav, sisemiselt aga pärisreaalsust hülgav, vaid vahendatud ja töödeldud informatsiooni kasutav, ootamatult argine ja natuke kõle, romantiliselt kunstnikupositsioonilt distantseerunud.

Veerand sajandit on Ruth Benedicti raamat Kultuurimustrid pakkunud meile hästi sõnastatud ja provokatiivset sissejuhatust antropoloogia mõistmiseks. See teos, mida on tõlgitud neljateistkümnesse keelde ning mida ainuüksi Mentor'i väljaandena on trükitud rohkem kui 800 000 eksemplari, on aidanud ühendada reaal- ja humanitaarteadusi ajal, mil need on teineteisest üha rohkem kaugenenud. Kui Ruth Benedict 1921. aastal oma tööd antropoloogia valdkonnas alustas, siis oli sõna "kultuur", nagu me seda vanematelt lastele edasi antava õpitud käitumise süsteemse kogumi tähistamiseks tänapäeval kasutame, vaid väikese elukutseliste antropoloogide rühma tehnilise sõnavara osa. See, et kaasaegne maailm kultuuri mõiste nüüdseks nii hästi omaks on võtnud ning et sellised väljendid nagu "meie kultuuris" libisevad haritud meeste ja naiste huultelt peaaegu niisama vabalt nagu ajale ja kohale viitavad fraasid, on väga suures osas just selle raamatu teene.

Näitus ja kataloog "Kumu hitid. Kaasaegne kunst Eesti Kunstimuuseumi kogust” on koostatud täies mahus Eesti Kunstimuuseumile kuuluvate teoste põhjal (näitus Kumu kunstimuuseumis 08.04.–28.08.2016). Näitus astub vaataja ette mitme ülesandega, soovides mõningaid neist lahendada üheskoos. Esiteks, kaardistades muuseumi kaasaegse kunsti oste, näeb väljapanek endal teejuhi rolli ja on kantud soovist juhatada vaataja kunstimaailmas sageli ebaselgeks jäävate protsesside ja liikumiste juurde. Kunstimuuseumi ostude kaudu ka kunsti arenguga seotud dünaamikaid, plahvatuslike uute meediate kasutuselevõtu kõrval vaikseid mõõnaperioode, kunstisuundade vahetumist, suuri lootusi ja eredaid esiletõuse talletades toob ekspositsioon välja läbilõike viimaste kümnendite kunstist, mis on jõudnud väljasisese ringluse lõpp-punkti – muuseumi kogusse. Teiseks, näitust võib käsitleda ka eesti kaasaegse kunsti alternatiivse püsiekspositsioonina ja mõtiskleda kuraatorivalikute üle selle koostamisel. Kolmandaks, hiti mõistet kasutades opereerib näitus meediumina kunsti ja publiku vahel, pakkudes välja nii kaasaegse kunsti klassikat kui ka vähem tuntud teoseid sisaldava valiku, milles saab oma eelistuste näol aktiivselt kaasa rääkida ka publik.

Lühilugude kogumikust leiab nostalgilisi mõtisklusi, aga ka külaelusündmuste jahmatavaid pöördeid, meie rikkalikust ajaloopärandist tingitud juhtumisi ning värvikaid tegelasi. Nende kaante vahelt leiab ka tänaseks päevaks vaat et rahvalauluks saanud laulu "Kuni su küla veel elabˮ sünniloo ning originaalnoodi, aga ka kooriseade näite. Leiab mõne laulu veel. "Kuni su küla veel elab, elad sina ka ...ˮ Nii laulsid ansambli "Rajacas" noored poisid, nende hulgas tunnustatud doktor Mihkel Zilmer, 45 aastat tagasi, aga murelik küsimus, mis meist saab, on jätkuvalt ajakohane. Jaak Sarapuu on pärast Valga 1. keskkooli lõpetamist õppinud lühiajaliselt Tartu ülikoolis õigusteadust ning Tallinna konservatooriumis näitekunsti. Seejärel astus ta uuesti Tartu ülikooli, mille lõpetas ajaloolasena. Ta on töötanud aastaid õpetajana ning kirjastajana. Aastate jooksul on ta kirjutanud lühijutte külaelust, ajaloolisi jutustusi Eestimaa muinasajast ning ajaloolise romaani Lembitust. Tema loomingut on tõlgitud vene, bulgaaria ja läti keelde. Kuulub Eesti Kirjanike Liitu. Jaak on Mihkli onupoeg. Mihkel Zilmer on arstiteadlane, meditsiinidoktor, meditsiinilise biokeemia professor. Juhendanud 25 doktoritööd (mitmed tema õpilased on nüüdseks professorid). Paljude patentide ja inimorganismi biokeemia ja tervisliku söömise õpikute/raamatute autor ("Meditsiiniline biokeemia", "Vitamiinid", "Mineraalained", "Normaalne söömine", "Normaalne joomine" jm). Kaks korda autasustatud Eesti Vabariigi kõrgeima autasuga arstiteaduses. Eesti uute toitumis- ja liikumissoovituste (2016) üks autoritest. "Rajacase" koosseisus alates aastast 1966. Kirjutanud palju laule: "Eestimaa (Tuhanded külad)", "Armsas Tartus Vana Ülikoolˮ, "Ikka lühemaks jääb meie luule", "Pühi oma palgelt viimne pisar" jt. Selles raamatus ilmub tema esimene ilukirjanduslik lugu. Mihkel on Jaagu tädipoeg.

Jäägrid ei saanud aru, miks Eesti Vabariik (mille eest nad olid valmis surma minema!) ei taha nende teeneid. Miks taheti neid kaitseväest kõrvaldada, neid vennatapusõjaga ähvardades hävitada? Selle raamatu lugejale saab selgeks, et edasi tegutsenud ENSV nomenklatuur ja nendega liitunud nn uus eliit lihtsalt kartis Pullapää Jäägerkompaniid. Kui see vaba kodaniku vaim oleks meie Kaitseväes saanud valdavaks, poleks olnud pikka pidu ka nende korrumpeerunud võimul.