Tooted

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

Rait Milistveri novellikogumik on valik hea huumori ja absurditunnetusega kirjutatud lühijutte, kust ei puudu ka ilu ja lootus armastusele, hoolimata kõikidest paradoksidest. “5+5” pälvis kirjanduskonkursil “Bestseller 2015” ilukirjanduse žanris eripreemia. Autor on ise kirjeldanud end nii: “Ma olen üsna tavaline inimene. Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl. Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi. Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega. Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.”

Raamat kiropraktik Allan Gary Oolo elust ja edust

Caroline sõidab Šotimaale, lootes astuda seal ühendusse oma vennaga, keda ta pole palju aastaid näinud, ja jõuda seejärel õigeaegselt tagasi oma laulatusele mehega, keda võimukas kasuema tema jaoks sobivaks peab. Kuid siis jääb ta ootamatu tuisu tõttu üksikusse majja lumevangi koos noormehega, kes on toibumas teda hiljaaegu tabanud tragöödiast. Mõlemaid ähvardab oht astuda kohutavaid eksisamme, kuid kas ilmtingimata...

"Ära võetud" on psühholoogiline thriller, milles keskendutakse peamiselt peategelase aistingutele ja tajule. Romaan võitis kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" esikoha ilukirjanduse žanris.

Kataloog kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Arhiivi ja arhitektuuri vahel. Neeme Külm, Krista Mölder, Taavi Talve” (17.09.2016–19.02.2017). Neeme Külm, Krista Mölder ja Taavi Talve on peamiselt Tallinnas tegutsevad ja erinevates meediumites töötavad kunstnikud. Kunstnikke ühendab keskendumine ruumile ja selle kogemisele ning käsitlusvõimalustele. Neeme Külm (1974) on installatsioonikunstnik, kelle loomingut iseloomustavad kohaspetsiifilised ja ruumi manipuleerivad teosed. Krista Mölder (1972) on kaamerapõhiselt, peamiselt fotomeediumis töötav kunstnik. Tema tundlik ja detailne käsitlus toob kadreeringu kaudu esile pildina jäädvustatud keskkonna tunnetusliku ja poeetilise külje. Taavi Talve (1970) on olnud tegev meediakriitilises kunstnikerühmituses Johnson ja Johnson ning rakendanud oma soololoomingus arhiivset ja viitelist ainest varemgi. "Ruum on kahtlus: pean seda alalõpmata märgistama, määratlema; ta ei ole ealeski minu, teda pole mulle ealeski antud, pean ta endale vallutama.” (G. Perec, tlk A. Saar)

„Öeldakse, et universum sosistab meile esmalt kõrva, siis koputab õlale … ja lõpuks lajatab vastu pead. Mina pidin peaaegu surema, enne kui vihjest aru sain ...” Pärast surmasuhu sattumise kogemust püüdis raamatu autor saada mungaks, siis kirikuõpetajaks, ent lõpuks kujunes temast tunnustatud isiksusliku kasvu ja vaimse terviklikkuse saavutamise õpetaja. Tema õpetus, mille ta on nimetanud ärkamise seaduseks, põhineb äratundmisel, et iga inimene on terviklik ja kõik isiksuslikuks eduks vajalik on temas juba olemas, seda ei pea väljastpoolt „ligi tõmbama”. Raamatus kirjeldatud seitsme­astmeline vaimne tehnika õpetab aktiveerima oma sisemist potentsiaali ja tulema toime alateadlike mõttemallidega, mis ei lase endaga rahu saavutada. Autor innustab kujundama endale just sellist elu, milleks oleme tegelikult sündinud.

Taanlannast pastor ja psühhoterapeut on sündinud ülitundlikkusega, mida ta ise pidas kogu elu lihtsalt introvertsuseks. “Ülitundlik olla tähendab seda, et iga mulje ja kogemus läheb sügavamale.” Ülitundlikud inimesed võivad olla õnnelikumad kui teised, aga ka rohkem hirmunud. Nad peavad palju ettevaatlikumad olema, sest neil on väga kerge tunnetest ülevoolatud saada,” ütleb Ilse Sand. Avastades, et sel teemal pole kuigi palju raamatuid kirjutatud, võttis ta selle sammu ise ette, et aidata inimestel mõista ülitundlikkuse tagamaid ja aidata neil sellega paremini toime tulla. Raamat ongi kirjutatud ülitundlikele ja teistele õrna hingega inimestele, keda neid ümbritsev keskkond mõjutab rohkem, ent kelles on peidus paljutki, millest nad ise sageli pole teadlikud. Raamat räägib sellest, mida tähendab olla õrn ja tundlik, kuidas seda kogeda ja kuidas kasutada tundlikkust oma elus positiivselt ära. Raamatus õpetatakse, kuidas oma elu paremini piiritleda, tunda rõõmu asjadesse süüvimisest, oma rikkast sisemaalimast ja kohalolekust siin ilmas. Raamatu lõpus on Taanis väljatöötatud test ülitundlikele inimestele. Lisaks on toodud ka tegevused, mis aitavad sinul kui õrna hingega inimesel kindlustada oma heaolu. Raamatu autor on psühhoterapeut, teoloog ja endine kirikuõpetaja. Ka tema peab ennast ülitundlikuks ning tunneb end samuti justkui lõksus teiste, kiiretempolist elu elavate inimeste keskel, sest ülitundlikele inimestele ei sobi selline tempo. Samas ta teab, millist rõõmu valmistab oskus elada omas tempos ja kasutada oma sensitiivseid võimeid. Raamat on mõeldud ka psühhoterapeutidele, psühholoogidele ja teistele nõustajatele, samuti ülitundlike inimeste sugulastele ja sõpradele.

Selle raamatu autor Andres Ellamaa kinnitab, et ei valinud ise arsti elukutset, vaid arstiamet valis teda. Sama hästi oleks võinud valijaks olla inseneri, treiali või raamatukoguhoidja amet. Valitavast oleks ikkagi saanud püüdlik, oma kohustusi täitev ja ametile lojaalne töötegija. Oma raamatus annab ta selgitusi, miks temast siiski arst sai. Ligi pool sajandit seda ametit pidanud doktor Ellamaa on seisukohal, et humaanmeditsiin ei ole täppisteadus ja mis tahes arstliku tegevuse lõppresultaat võib osutuda ootamatuks. Ta on kindlalt veendunud, et arst saab ja peab olema patsiendi advokaat, kes tugineb loodusseadustele ning inimkonna kogutud tarkusele. Arst saab neile tugineda, kuid ei saa nende vastu. Lugeja leiab siit meenutusi ka Andres Ellamaa ametikaaslastest, kes kõik on ühel või teisel moel ta elu mõjutanud. Loomulikult ei jää käsitlemata igipõline teema – patsiendi ja arsti suhted.

"Asjade tegelik olemus", mis selgitab Buddha õpetusi arusaadaval ja nüüdisaegsel kujul, on esimese trüki ilmumisest saati (2008) tõestanud end budismi õpilastele hinnatud ja kasuliku vahendina. See parandatud ja täiendatud väljaanne on kahtlemata veelgi mõjuvam abiline tutvustamaks lugejatele teekonda vabanemise ja valgustumise poole. Laama Ole Nydahl tutvustab Buddha sügavaid aegumatuid meetodeid viisil, mis on kohane lääne inimestele. Hannah ja Ole Nydahli aastatepikkused rännakud ja otsingud jõudsid sihile 1968. aastal, mil nad kohtusid Nepalis väärikate Tiibeti laamadega. Need meditatsioonimeistrid, kes olid põgenenud kommunistliku Hiina okupatsiooni ajal Indiasse ning seisid silmitsi oma ajatu tarkuse hääbumisega, olid lahkelt valmis innukatele taanlastele edasi andma Suure Pitseri (mahamudra) vaadet ja Teemanditee budismi meetodeid. Nydahlide väljaõpe Himaalajas kestis 1972. aasta sügiseni. Sellest ajast saati on nad jaganud õpitut kogu maailmas. Nad on kirjutanud kuus raamatut, mis on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde. Lugematute õpilaste ja sõprade abil on nad rajanud ilmaliku Teemanditee budismi karma kagjü liini jaoks üle 650 meditatsioonikeskuse.

Avasta vene luule uusi tahke Sergei Timofejevi, Artur Punte, Semjon Hanini ja Vladimir Svetlovi teoses "Orbita. Eesti keeles sa lobise, tibuke". See raamat on kooslus nüüdisaegsest luulest, mis toob lugejateni neli erinevat häält ja stiili, kõik pärit Lätist, kuid kirjutatud vene keeles. Aare Pilve tõlgitud eestikeelses väljaandes avaneb lugejale võimalus sukelduda Orbita luuleprojekti sügavustesse, kus keel ja kultuur põimuvad ootamatul ja värskel moel.

Käesolev raamat peaks pakkuma huvi metsasõpradele, olgu nad siis looduses matkajad, linlastest maakoduomanikud või koduümbruse maastikupilti väärtustavad inimesed. Avastamist jagub kindlasti ka looduskaitsjatele ja metsamajandajatele. Siinses raamatus on metsa vaadeldud kui ajas ja ruumis pidevas arengus olevat elukooslust. Mets ise muutub kogu aeg, seda muudavad nii inimesed kui ka loodusjõud. Raamatus kirjeldatakse nähtusi, mille järgi võib ära tunda metsaosa ajalugu või prognoosida tema väljanägemist tulevikus. Iga tegevus või loodusnähtus mõjutab ka metsas elavaid liike, ühtesid soosides ja teiste elupaiku kahjustades. Hoidkem Eesti metsade põlist mitmekesisust!

Eesti Vabaõhumuuseumi Toimetiste viies köide on pühendatud Eesti maaarhitektuuri põlistamise suurkuju Karl Tihase 100. sünniaastapäevale. Aastal 2014 tähistas Eesti Vabaõhumuuseum seda Eesti Arhitektuurimuuseumis toimunud suurejoonelise näitusega "Eesti taluarhitektuur. Püsiv ja muutuv" ning teaduskonverentsiga. Enamus käesoleva väljaande artikleid on välja kasvanud Tihasele pühendatud konverentsi ettekannetest. Lisaks avaldame siin ka 2014. aasta suvel Narva- Jõesuus toimunud rahvusvahelise arhitektuuripärandi dokumenteerimisprojekti VERNADOC tegevust tutvustavaid materjale.

Raamat kaasneb näitusega "Force majeure. Eesti kunsti hävimis- ja kadumislood” Kumu kunstimuuseumis (04.03.2016–26.06.2016). Eesti kunsti füüsiliselt nähtava ajaloo kõrval eksisteerib teine, varjatud pool. See koosneb aja jooksul hävinud või kadunuks jäänud üksikteostest ja kunstnike tervetest loominguperioodidest, mille lood on siiani lahti kirjutamata. Kadumaläinud teoste saatuses on määravat rolli etendanud juhuslikkus ja ajaloosündmused kui force majeure. Ümbritsev reaalsus on saanud osaks kunstiteoste endi lugudest. Kuigi parimal juhul on info neist töödest meieni jõudnud vanade reproduktsioonide kaudu, on see n-ö mustvalge kunstiajalugu väärt enamat kui vaid kadumise konstateerimist. Teadmised Eesti kunstnikest ja nende loomingust ei tohiks piirduda ajalookeerise juhusliku valiku teel meie ajani säilinud osadega. Infokildude kogumine seni hämarate tsoonide kohta võib päevavalgele tuua uusi fragmente kunstnike elust ja neid ümbritsenud oludest, inimeste isiklikest suhetest kunstiteostega, institutsioonide rollist säilitatava valikutes ja loomulikult kunstiteostest endist. Raamat kaasneb näitusega

Tänapäeva äritegevuses omistatakse firma näole suurt tähtsust. Firmad, kus etiketti ei järgita, kaotavad nii mõndagi. Seal aga, kus etiketireeglitest kinni peetakse, on kõrgem tootlikkus ja paremad tulemused. Seepärast tuleb alati silmas pidada tähtsat postulaati, mida teavad kogu maailma ärimehed – head maneerid toovad tulu. Et isiklikku karjääri ja firma edu lihtsate võtetega veelgi suurendada, pakub raamat ülevaadet riietumise ja avaliku esinemise nippidest, kontoris käitumise reeglitest, ärikontaktide organiseerimisest, eri rahvaste äri- ja diplomaatilisest etiketist ning on adresseeritud nii ettevõtte juhtidele kui ka teenistujatele.

Ivar Silla uus luulekogu jaotub kolmeks osaks: «Kui teisi ei ole», «Head asjad» ja «Psühhopaadi sünd». Enamiku keskmisest tsüklist moodustavad Reisegedicht’id, mis toovad silme ette üksinda Kesk-Euroopa aasadel rändava luuletajast reisiselli.

Joogaõpetaja ja autori Pamela Marani raamat sütitab lootust kõikidele kokahakatisest maiasmokkadele - magustoite võib teha väga lihtsalt ja seejuures tervislikke! Kuna valgest suhkrust on keemiliste protsesside abil eemaldatud vitamiinid, mineraalained ja muud organismile vajalikud toitained, jääb alles puhas rafineeritud süsivesik, mida keha ei suuda ümber töödelda, kuna selles puuduvad vajalikud toitained. Kuid magusaisu saab leevendada ka ilma valge suhkruta! See retseptiraamat ei kuuluta valgele suhkrule sõja, vaid pakub maiustamiseks tervislikumaid alternatiive. Seejuures hullult maitsvaid! Raamatu emotsionaalne ja eneseirooniline stiil lubab endasse kaevuda kunstnikuhingega maiasmokal, kes lähtub eelkõige kõhutundest ja instinktidest.

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Eesti sümboolne lipulaev, vana ja väärikas Suur Tõll on üks kolmest säilinud 20. sajandi alguse aurik-jäämurdjast Läänemerel. Saksamaal ehitatud jäämurdja kuulus omal ajal maailma moodsaimate sekka. Ta on sõitnud nii Tsaari-Venemaa, Soome, Nõukogude Liidu kui ka Eesti Vabariigi lipu all ning kandnud nelja erinevat nime – Tsar Mihhail Fjodorovitš, Volõnets, Wäinämöinen ja Suur Tõll. Lugejal avaneb ainulaadne võimalus heita pilk laevameeskonna argipäeva, uurida lähemalt võimsa aurulaeva masinaruumi ja imetleda laeva uhket sisekujundust. Lisaks saab kiigata Vulcan-Werke laevatehasesse, kust Suur Tõll 1914. aastal Tallinna poole teele asus. Nelja nime kandnud laeva sajandipikkuses eluloos kajastub Eesti Vabariigi käekäik; eriliseks maiuspalaks ajaloohuvilistele on raamatus sisalduvad originaaljoonised, fotod ja väljavõtted dokumentidest, mis siiani pole arhiividest välja pääsenud. Raamatu lisas on avaldatud meeskonna nimekiri aastatel 1922–1940.

See raamat räägib põhjamaade kõige tähtsama püha rituaalidest ja toitudest. Rootsis on see püha midsommar, Soomes juhannus, Eestis jaanipäev. Toidud ja kombed on erinevad, aga samas ka sarnased. Üks mis kindel, vaimude ja inimeste vaheline sein on sel ööl õhkõhukene, vaat et olematu... Et jaaniööd nautida ja end mitte toidutegemisega koormata, oleme valinud sellesse raamatusse 30 lihtsat retsepti. Paljud toidud saab enne pidu valmis teha.

On 1933. aasta juuni ning Edevane'i perekonna maamajas Loeannethis on pööriööpeoks kõik läikima löödud. Iseäranis innukalt ootab seda sündmust 16-aastane algaja kirjanik Alice Edevane. Aga kui kätte jõuab kesköö, saab perekonnale osaks nii suur kaotus, et nad lahkuvad sellest majast alatiseks. Seitsekümmend aastat hiljem saadetakse Londoni politseiuurija Sadie Sparrow pärast üht keerukat juhtumit sundpuhkusele. Sadie sõidab Cornwalli oma armsa vanaisa poole, kuid ei leia sealgi rahu. Ühel päeval satub ta rohtukasvanud aedade keskel mahajäetud maja juurde ning saab teada väikesest jäljetult kadunud poisist. Isepäine Alice Edevane, nüüd juba vana naine, veedab samal ajal päevi Hampsteadis ja kuulsa kirjaniku elus kehtivad niisama ranged reeglid kui tema krimiromaanideski. Sellele tuleb lõpp, kui noor uurija hakkab esitama tema perekonna mineviku kohta küsimusi, et harutada lahti saladuste sasipundart, millest Alice midagi kuulda ei taha. Kate Mortoni romaane on müüdud üle 10 miljoni eksemplari 38 riigis. Eesti keeles on varem ilmunud "Maja Rivertonis" (2009), "Unustatud aed" (1. osa, 2013), "Unustatud aed" (2. osa, 2013) ja "Saladuse hoidja" (2014).

Kirjanduskonkursil "Bestseller 2015" teise koha pälvinud romaan "Kahe maailma vahel" on kaasahaarav ja vägagi tõetruu lugu kaasaegsete, kuid erinevatest põlvkondadest pärit säravate karakteritega inimeste valust, oskusest sellega hakkama saada, elutahtest, vürtsikast eneseirooniast ning meie aja pealiskaudsusest. Romaani tegelased kohtuvad psühhiaatriakliinikus, elades justkui kahe maailma vahel, kuid nende maailmavaade ja mõtted on vägagi ehtsad – need on pärit meie oma reaalsest maailmast, mille romaani autor ülima pieteeditunde ning peene huumoriga lugejani toob.

Mis saladus peitub Astrid Lindgreni teoste populaarsuse taga? Vastuse leiame võib-olla Schopenhaueri tsitaadist, mida Lindgren vahel kasutas, et kirjeldada oma stiili ja raamatuid: "Kasutad tavalisi sõnu ja ütled ebatavalisi asju." Me võime vaielda selle üle, kas need sõnad, mida Lindgreni töödest leida võib, olid tavalised või mitte – mõnda sõna on raske leida isegi sõnastikust –, kuid üks on kindel: ta ütles ebatavalisi asju. Asju, mis mõjutasid – ja ikka veel mõjutavad – lugematul hulgal inimesi üle kogu maailma. Lena Törnqvist on viimased kolmkümmend aastat uurinud Astrid Lindgreni teoseid ja selles põhjalikus raamatus toob ta lugejani oma tähelepanekud, mida ilmestavad tsitaadid Lindgreni teostest ja isiklikest kirjadest. Törnqvist puudutab paljusid teemasid, nagu näiteks keel, poliitika, soorollid, türannid, emalikud amatsoonid, armastus Stockholmi vastu ja palju muud, ning aitab avada Lindgreni teoste sügavamaid kihte.

"Kiisu aias lehti riisus" on autori debüütluulekogu, millesse on koondatud väikelasteajakirjades "Mesimumm" ja "Nööps" ilmunud luuletused ajavahemikus 2006-2015. Raamat on suunatud kõige pisematele- värsid on enamjaolt lühikesed, selgesõnalised ja kergesti riimuvad, sageli on kasutatud rahvalauludest tuntud sõnakordusi ja rütmi.

Ühel õhtul hülgab mees oma armastatu lausega: "Ma ei taha kirge." See paneb kolmekümne nelja aastase naise mõtisklema olulistest meestest oma elus, ja ta taipab, et ei ole kunagi koos elanud ühegi teise mehega peale oma isa, kes on alati olnud talle väga lähedane. Kaks väga erinevat kirge ühe naise südames. Üks on intensiivne suhe armastatuga, keda ta kohtas mõne kuu eest, ja teine isaga, kes on alati olnud tütrele toeks. Mõlemad lood põimuvad, nii et tekib kahtlus, kas üks ei takista teist. Kas armastus, mida naine tunneb isa vastu, takistab tal armuda ja armastada teist meest?

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise... Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks. Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

2014. aastal Man Bookeri auhinna võitnud romaan "Kitsas tee sisemaale" räägib sõja julmusest, elu haprusest ja armastuse võimatusest. Lugu Austraalia kirurgist Dorrigo Evansist, keda painab armulugu oma onu naisega, viib meid 20. sajandi alguse Tasmaania trapperite koobastest lagunevasse sõjaeelsesse rannahotelli, Tai džunglivanglast Jaapani lumefestivalile ja mujalegi. Kesksel kohal on selles 17. sajandi haikuluuletaja Bashō reisipäevikult pealkirja saanud raamatus üks augustipäev Jaapani orjatöölaagris 1943. aastal. Dorrigo Evans püüab asjatult kaitsta oma alluvaid nälja, koolera ja peksmise eest, ent päeva õudne lõpp aina läheneb. See on lugu paljudest vormidest, mille võivad võtta surm ja armastus, sõda ja rahu sel ajal, kui mees saab täiskasvanuks, et viimaks avastada, mille ta oma elus kaotanud on. Richard Flanagan (snd 1961) on Tasmaaniast pärit Austraalia kirjanik, ajaloolane ja filmitegija. Kõik tema kuus romaani on pälvinud ohtralt tunnustustust, romaani "Kitsas tee sisemaale" eest ta Man Bookeri auhinna. "Mõnel aastal võidavad Man Bookeri auhinna väga head raamatud, sel aastal võitis selle meistriteos," ütles 2014. a auhinnažürii esimees A. C. Crayling.

XX sajand, selle lootusrikas koidik, aasta 1910, von Grünewaldtide Orrisaare (Esna) mõisa klaasverandal. Kõik on alles nii, nagu ikka on olnud, kõik uus on alles õhus, kõik alles loodavad sellest kõigest midagi, eriti muidugi noored, nagu Freifraulein Lisi von G. Tema elu peab tingimata tulema hoopis teistsugune kui see, mida elavad tema ema ja isa! Ja tulebki. Ainult muidugi ei oska preili von G. seal verandal oma aednikupoisist unistades arvatagi, kui teistsugune see tuleb. Tema elu, ja kõigi nende inimeste, kes selle sajandi läbi peavad tegema. Ta elab 103-aastaseks. Ta saab näha kõige selle kadu. Olla õnnelik? Jah, kindlasti. Kindlaminigi kui Neo, tema vanim poeg, ainus, kes sõjast eluga pääseb, ja kes oskab sellest kõigest tunda veel vaid väsimust.

Kleepsuraamat tutvustab elukutseid, mis nõuavad erilist julgust, osavust ja tarkust. Salaagendid ja langevarjurid, tuletõrjujad ja vetelpäästjad sooritavad kangelastegusid iga päev – see on nende töö. 200 korduvkasutatava kleepsu hulgast saab valida raamatu tegelastele rõivad ja varustuse, milles on neil hea astuda vastu ohtudele ning trotsida karme ilmastikuolusid.

Mõned lood on igaveseks pimedusse maetud. Mõned lihtsalt ootavad, kuni neid räägitakse... 1940. aasta suvel on kõikide pilgud suunatud Lõuna-Inglismaa taevasse: lahing Inglismaa pärast on just alanud. Noorel ja andekal kunstnikul Evie Lucasel on aga silmi vaid ulja noore piloodi Tony jaoks, keda ta portreteerida tahab. Aga saatusel on omad plaanid. Seitsekümmend aastat hiljem püüab äsja lesestunud kunstiajaloolane Lucy panna oma elukillud jälle kokku ja otsustab pühenduda Evie Lucasest kõneleva raamatu kirjutamisele. Talle ei anna rahu üks Evie Lucasest tehtud portree. Vahetult enne oma traagilist surma avastas Lucy abikaasa sellelt maalilt midagi, mis näis varjavat kummalist saladust. Mis see oli? Kui Lucy hakkab lähemalt uurima Evie ja selle maali lugu, tekitab see palju meelehärmi kunstniku perekonnaliikmetes. Ühtäkki avastab Lucy, et teda ohustavad inimesed nii olevikust kui ka minevikust. Nad ei kavatse ealeski lasta rääkimata tõel välja tulla.

Kumu kunstimuuseumi püsiekspositsioon 4. korruse A-tiivas on mahukaim projekt, mille muuseum 2016. aastal oma 10. sünnipäeva tähistamiseks ette võttis. Väljapanek püüab kaardistada nõukogude aja kunsti arenguid ja mitmekesisust, pretendeerimata sealjuures rangelt kunstiajaloolisele ülevaatlikkusele. Peale kunstiteoste saab näha ka palju dokumentaalset materjali, mis annab huvitatuile võimaluse tutvuda mõne teose või kunstinähtuse tagamaadega. Käesolev raamat on koostatud lähtuvalt väljapaneku pea- ja alateemadest. Parema loetavuse huvides on raamatus järgitud selgemat ajalist kronoloogiat kui näitusel, kus ruumi spetsiifikast tingituna on ajatelge kohati painutatud, mõned teemad üksteisega ühendatud, teised jälle läbivad mitmeid ruume. Igast alajaotusest on esile tõstetud mõned kõige iseloomulikumad, huvitavamad, intrigeerivamad teosed, mille sisu ja tausta pikemalt selgitatakse. Kuna raamatul on kokku seitse autorit, siis on ka tekstid erinevad – see muudab terviku fragmentaarsemaks, kuid annab samas võimaluse näidata vaatepunktide ja nõukogude aja kunstist kõnelemise viiside paljusust.

Järg 2003. aastal eesti keeles ilmunud raamatule "hea naabri päevik". Raamatu pealkiri kujutab endast teist poolt ütlemisest "Kui noored teaksid, kui vanad suudaksid" ja selles on peategelaseks taas Jane Somers. Sedapuhku tuleb tema ellu ootamatult armastus, mees, kes on paraku abielus. Edasi kulgeb ka esimesest Jane Somersi raamatust tuttavate tegelaste elu ning muidugi tuleb Jane'il aidata lahendada probleeme õelaste elus. Rõhuasetus raamatus on Londoni vanadelt ja väetitelt pisut kõrvale nihkunud, kuigi esimeses raamatus tegutsenud vanaprouad esinevad ka siin.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi näitusega "Külm pilk. Hüperrealismi variatsioonid Eesti kunstis” (13.05.–09.10.2016). Näituse ja raamatu eesmärgiks pole olla kommentaar rahvusvahelise fotorealistliku kunsti foonil, vaid see uurib eesti hüperrealistlikku kunsti kui iseseisvat, kohalikele oludele ja ruumikogemusele tuginevat fenomeni. 1970. aastate keskpaigas ilmusid Eesti noortenäitustele teosed, mis olid maalitud ülimalt realistlikus laadis, aga midagi tundus nende juures justkui teisiti olevat. Laad, mis kiiresti leidis oma õige nime – hüperrealism –, levis noortekunstis kiiresti ning saavutas peaaegu koolkondliku tähenduse. Fotokunstilt laenatud kahemõõtmelise kujutusviisi imiteerimine ja uus motiivivalik tõi meie realismilembesse maalikunsti hoopis teistsuguse nägemise ja vaatamise kogemuse. See oli välispidiselt täpne ja kujutav, sisemiselt aga pärisreaalsust hülgav, vaid vahendatud ja töödeldud informatsiooni kasutav, ootamatult argine ja natuke kõle, romantiliselt kunstnikupositsioonilt distantseerunud.

Näitus ja kataloog "Kumu hitid. Kaasaegne kunst Eesti Kunstimuuseumi kogust” on koostatud täies mahus Eesti Kunstimuuseumile kuuluvate teoste põhjal (näitus Kumu kunstimuuseumis 08.04.–28.08.2016). Näitus astub vaataja ette mitme ülesandega, soovides mõningaid neist lahendada üheskoos. Esiteks, kaardistades muuseumi kaasaegse kunsti oste, näeb väljapanek endal teejuhi rolli ja on kantud soovist juhatada vaataja kunstimaailmas sageli ebaselgeks jäävate protsesside ja liikumiste juurde. Kunstimuuseumi ostude kaudu ka kunsti arenguga seotud dünaamikaid, plahvatuslike uute meediate kasutuselevõtu kõrval vaikseid mõõnaperioode, kunstisuundade vahetumist, suuri lootusi ja eredaid esiletõuse talletades toob ekspositsioon välja läbilõike viimaste kümnendite kunstist, mis on jõudnud väljasisese ringluse lõpp-punkti – muuseumi kogusse. Teiseks, näitust võib käsitleda ka eesti kaasaegse kunsti alternatiivse püsiekspositsioonina ja mõtiskleda kuraatorivalikute üle selle koostamisel. Kolmandaks, hiti mõistet kasutades opereerib näitus meediumina kunsti ja publiku vahel, pakkudes välja nii kaasaegse kunsti klassikat kui ka vähem tuntud teoseid sisaldava valiku, milles saab oma eelistuste näol aktiivselt kaasa rääkida ka publik.

Lühilugude kogumikust leiab nostalgilisi mõtisklusi, aga ka külaelusündmuste jahmatavaid pöördeid, meie rikkalikust ajaloopärandist tingitud juhtumisi ning värvikaid tegelasi. Nende kaante vahelt leiab ka tänaseks päevaks vaat et rahvalauluks saanud laulu "Kuni su küla veel elabˮ sünniloo ning originaalnoodi, aga ka kooriseade näite. Leiab mõne laulu veel. "Kuni su küla veel elab, elad sina ka ...ˮ Nii laulsid ansambli "Rajacas" noored poisid, nende hulgas tunnustatud doktor Mihkel Zilmer, 45 aastat tagasi, aga murelik küsimus, mis meist saab, on jätkuvalt ajakohane. Jaak Sarapuu on pärast Valga 1. keskkooli lõpetamist õppinud lühiajaliselt Tartu ülikoolis õigusteadust ning Tallinna konservatooriumis näitekunsti. Seejärel astus ta uuesti Tartu ülikooli, mille lõpetas ajaloolasena. Ta on töötanud aastaid õpetajana ning kirjastajana. Aastate jooksul on ta kirjutanud lühijutte külaelust, ajaloolisi jutustusi Eestimaa muinasajast ning ajaloolise romaani Lembitust. Tema loomingut on tõlgitud vene, bulgaaria ja läti keelde. Kuulub Eesti Kirjanike Liitu. Jaak on Mihkli onupoeg. Mihkel Zilmer on arstiteadlane, meditsiinidoktor, meditsiinilise biokeemia professor. Juhendanud 25 doktoritööd (mitmed tema õpilased on nüüdseks professorid). Paljude patentide ja inimorganismi biokeemia ja tervisliku söömise õpikute/raamatute autor ("Meditsiiniline biokeemia", "Vitamiinid", "Mineraalained", "Normaalne söömine", "Normaalne joomine" jm). Kaks korda autasustatud Eesti Vabariigi kõrgeima autasuga arstiteaduses. Eesti uute toitumis- ja liikumissoovituste (2016) üks autoritest. "Rajacase" koosseisus alates aastast 1966. Kirjutanud palju laule: "Eestimaa (Tuhanded külad)", "Armsas Tartus Vana Ülikoolˮ, "Ikka lühemaks jääb meie luule", "Pühi oma palgelt viimne pisar" jt. Selles raamatus ilmub tema esimene ilukirjanduslik lugu. Mihkel on Jaagu tädipoeg.

21-aastaselt seisin ma silmitsi lihtsa valikuga: kas joon veel mõned kuud ja suren ära, või keeran korgi pudelile lõplikult peale ning jään ellu. Ma otsustasin elada. Järgneva 25 aastaga sai minust tuntud muusik, edukas kirjanik, nõutud saatejuht ja kardetud talendikohtunik. Selles raamatus räägin ma sulle, kuidas see õnnestus. Räägin sedagi, kuidas paljud asjad ei õnnestunud. "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" on elulooline eneseabiraamat, mis algab mõtteliselt seal, kus lõppes minu debüütromaan "Musta pori näkku". Ma tutvustan sulle nippe ja trikke, mida ma ühe või teise eesmärgi saavutamiseks olen kasutanud. Kasuta neid targalt ja sa jõuad kaugele. Palju kaugemale kui mina. Mihkel Raud

Jäägrid ei saanud aru, miks Eesti Vabariik (mille eest nad olid valmis surma minema!) ei taha nende teeneid. Miks taheti neid kaitseväest kõrvaldada, neid vennatapusõjaga ähvardades hävitada? Selle raamatu lugejale saab selgeks, et edasi tegutsenud ENSV nomenklatuur ja nendega liitunud nn uus eliit lihtsalt kartis Pullapää Jäägerkompaniid. Kui see vaba kodaniku vaim oleks meie Kaitseväes saanud valdavaks, poleks olnud pikka pidu ka nende korrumpeerunud võimul.

"Raamat “laulan laevatäie” on poeetiline ja isiklik fotoraamat eesti laulukultuurist. Raamat koosneb fotodest, tekstidest, laulusõnadest ja luuletustest. Fotograafiks on Sabine Burger, kes vaatab eesti kultuuri väljastpoolt tulnud šveitslase vaatenurgast, kuid tekstid on loodud eestlase sisemisest perspektiivist. Lugude autorid tutvustavad oma tekstides väga isiklikke ja poeetilisi vaatenurki laulmisele. Lauri Sommerit huvitab arhailistesse lauludesse kätketud maailmapilt ja tema isiklik suhe laulmisega. Valdur Mikita mõtiskleb looduse ja laulmise põimumise üle, kirjutab metsade helimaastikest ja eesti keele seostest meloodiatega. Ajaloolisi ja poliitilisi seoseid harutab Eero Raun. Kristiina Ehin pajatab seevastu fiktiivsesse ajalukku kuuluva loo naistest, kes tahtsid minna esimesele laulupeole, kuid keda sinna ei lubatud. Nõukogudeaegsetel laulupidudel kogetud tunnet meenutab Ly Seppel. "

Peter Ackroydi jaoks pole tema kodulinna Londoni lugu kronoloogiline sündmustejada. See linn on Ackroydi silmis läbinisti füüsiline ja elav organism, mis areneb oma seaduspärasuste järgi. Enamasti tarmukas, aga puhuti ka kiduv keha, mille uurimist ja mõistmist range metoodika ja harjumuspärase uurimuse struktuur pigem kammitsevad. Seepärast tutvustab Ackroyd Londonit esmajoones linna eri omaduste ja elutahkude kaudu. Millised on Londoni lõhnad ja hääled, naised ja lapsed, söök-jook ja prügi, keelepruuk ja mängud, kuritöö ja karistus, heidikud ja epideemiad, looduslugu ja nõiakunst? Ackroyd näitab lugejatele, kuidas Londoni iseloomujooned kajavad linna alusmustris läbi aja, druiididest 21. sajandi hakuni välja. Peter Ackroyd on tunnustatud romaanikirjanik ja kultuuriajaloolane. Eesti keeles on ilmunud tema raamatud «Oscar Wilde'i viimane testament», «Hawksmoor», «Thomas More'i elu» ja «Blake». Üks tema loomingu keskseid teemasid on aga Londoni ajalugu ja kultuur kõige laiemas ja samal ajal täiesti eripärases mõttes.