Tooted

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu "tummadest" arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut. Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina. Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.

Iga teatrihuviline on ehk mõttes mänginud "Eesti teatrisündmuste" mängu, koostades näiteks nimekirja oma elu teatrisündmustest või siis aasta teatrisündmustest. See raamat on ühe sellise mängu vili. Teatrisündmusena tulevad jutuks unustamatud lavastused, vaimustavad rollid, olulised teatritegelased, mõjukad teatrid, uskumatud teatriskandaalid ja veel palju muud. Raamatut kirjutades pidas autor lugejatena silmas muu hulgas ka teatrihuvilisi, kellel pole veel väga sügavaid teadmisi teatriloost, kuid on huvi Eesti teatrit ja selle värvikat ajalugu tundma õppida ning selle kaudu ka praegust teatrit paremini mõista. Tulemuseks on põnev ja intrigeeriv, kuid samas ka ülevaatlik ja hariv lugemine. Anneli Saro (snd 1968) on teatriteaduse professor. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja teatriteadust, täiendanud ennast Helsingi, Stockholmi ja Utrechti Ülikoolis. Alates 1997. aastast on ta õpetanud TÜ-s teatriteadust, lugenud külalislektorina loenguid ka Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Helsingi Ülikoolis.

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

"Ma lihtsalt elan täiel rinnal ja mõtlen, et iga päeva tuleb võtta nii, nagu see oleks ainus, mis sul on," ütles Astrid Lindgren. "Päev nagu elu" on esimene uus põhjamaine Astrid Lindgreni biograafia pärast 40 aastat. See tungib naerusuise lastekirjaniku fassaadi taha ning kirjeldab kirjaniku mõtteid ja tegevust, võitlusi, triumfe ja lüüasaamisi, unistusi ja masendust. Raamat põhineb suurel hulgal seni avaldamata kirjadel, päevikutel ja fotodel ning pooleteise aasta jooksul peetud vestlustel Astrid Lindgreni tütre Karin Nymaniga, kes jälgis lähedalt oma kuulsa ema karjääri ja vastuolulisi suhteid kuulsuse, rikkuse, üksinduse, võimu ja võimumeestega.

Retk imeolevuste vabastamiseks. Avantia kuningriiki on tabanud suur õnnetus – kuri võlur Malvel on ära nõidunud seni kuningriiki kaitsnud Imeolevused ja ainult tõeline kangelane suudab nad nõidusest vabastada. Kas võlur Aduro valitud noor Tom tuleb eluohtliku ülesandega toime? Esimesena päästis ta nõiduse kütkest tulelohe Ferno, nüüd on kord hirmsa meremao Seproni käes.

Vaalapoeg Valdo elab ookeanis muretult nagu kala vees. Ühel päeval kuuleb ta meremeestelt, et inimlastele toovad jõulude eel päkapikud sussidesse igasuguseid maiustusi. Valdo soovib, et päkapikud tedagi meeles peaksid, kuid vaaladel pole ju teatavasti sussegi. Õnneks kuulub vaalapoja sõprade sekka heasüdamlik delfiin Delila, kes tunneb ühtviisi hästi nii mereelanikke, inimesi kui ka päkapikke.

„Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017“ pakub tervikliku ülevaate Ervin Õunapuu lühilugudest, koondades kokku pea kõik autori alates 1997. aastast ilmunud lühilood.

Meri on hallidest aegadest olnud nii otseses kui ülekantud tähenduses eestlaste toitja. Mõtleme siinkohal kalandust, laevaehitust, laevandust, sadamaid ja selle taustal olevaid sadu mitmesuguseid toetustegevusi. Ei saa unustada, et merendus on samasugune Eesti majandusharu nagu põllumajandus, tööstus ja teised. Ühiskonna heaolu kasvades hakkab see viimasel ajal ununema ja paljud seostavad merd vaid puhkusega: liivane rand, sinised lained ja ergav päike. Puhkajal ei peagi meelde tulema, et auto, millega ta randa sõitis ja mitmed kaasasolevad asjad on toodud merd mööda, sest teisiti poleks see võimalik. Nii on see olnud ja nii ka jääb. Isegi tänapäevases kiirelt arenevas tehnikamaailmas on võimatu uskuda, et tulevikus suudaks miski asendada merevedusid. Aastaraamatu lõpus on kirjas ka värsked Mereakadeemia lõpetajad, kaptenid ning laevamehaanikud ja Eesti laevaregistrid 2017.

Seda raamatut ajendas kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745–2015.

Enam kui 2000 praktilist näpunäidet ja toimetulekustrateegiat hooldajatele Kui teie abikaasal, elukaaslasel või lähedasel pereliikmel diagnoositakse dementsus, lööb see uppi kogu edasise elu, sest kõik muutub kardinaalselt. Haiguse süvenedes võib lausa tunduda, et ka senine ühine elu ja mälestused kirjutatakse ümber. Kõik tundub lootusetu. Mida edasi teha? Kuidas käituda? Kas ma saan sellega hakkama? "Elu dementsusega" on praktiline nõuanderaamat, kust saad teada: mis võib viidata sellele, et su lähedasel on algav dementsus kuidas tulla toime dementsuse sümptomite ja muutuva käitumisega kuidas tulla toime dementsuse diagnoosiga, selle sotsiaalsed, õiguslikud jm aspektid kuidas muuta kodu turvaliseks paigaks nii haigele kui ka tema eest hoolitsejale kuidas kaasata haige eest hoolitsemisse oma teisi lähedasi ja tuttavaid kuidas hakkama saada häiriva käitumisega, muutunud mõtete ja tunnetega, agressiivsuse ja pettekujutelmadega kuidas muutub teievaheline lähedus, emotsioonid, intiimelu, armastus mida teha, et teie ellu jätkuks ka rõõmu, aktiivsust, meelelahutust kuidas haige eest hoolitseda, teda pesta, riietada, toita, turvaliselt hoida millal peaks hakkama mõtlema täishooldusse saatmise peale ja kuidas sellega toime tulla kuidas leppida elu lõpu lähenemisega Angela Caughey hoolitses oma dementse abikaasa eest üle 14 aasta. Ta viis end teemaga süvitsi kurssi ja avastas, et lihtsaid ja praktilisi käsiraamatuid haige eest hoolitsevatele inimestele õieti polegi. Nii otsustas ta oma kogemusele toetudes kokku panna praktilise nõuanderaamatu neile, kelle lähedane on saanud dementsuse diagnoosi ja kes vajavad sellekohast kirjandus. Ta teadis, et üks korralik käsiraamat, mida sirvida ja lugeda ning milles pakutud nippe kasutada, on asendamatu abimees sel 24 tundi kestval ööpäevatööl.

Enn Tõugu (snd 1935) on eesti vanema põlvkonna arvutiteadlane, akadeemik, emeriitprofessor, kes on üle neljakümne aasta olnud seotud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudiga. Saatus on teda viinud asumisele Venemaale Kirovi kanti, laagri lastekodusse, kuid edaspidi ka Kremlisse rahvasaadikute kongressi saadikuks, Rootsi kuningriiki professoriks ning tagasi Eestisse küberkaitset korraldama. Sellest, ühtlasi tema lähedastest ja inimestest, kellega ta on koos töötanud, purjetanud, jahti pidanud ja sõbrustanud, ongi käesolevas raamatus juttu. See lugu on kui mitmevaatuseline etendus, milles autoril on täita peaosa. Vaatemängu lavakujundus vaheldub alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist ja sõjaaegsest Venemaast kuni Rootsi heaoluühiskonnani ja uue sajandi Eestini välja, millele aitab toone lisada rikkalik fotomaterjal. Autor ütleb: „See lugu on kirjutatud minu lastele ja lapselastele ning nende lastele. Eelkõige noorematele, kes vist ei teagi, näiteks, et minu vanemate noorusajal oli petrooleumilamp kõrgtehnoloogiline valgusallikas, mis oli just jõudnud tulla küünla- ja peeruvalguse asemele. Minu lapsepõlves oli elektrivalgus hakanud levima, kuid polnud veel kaugeltki kõikjale jõudnud. Ka ühiskond on palju muutunud minu eluaja jooksul. Kirjutasin oma tegemistest ja enda silmade läbi nähtud oludest mitmes väga erinevas ühiskonnas. Eesmärgiks pole olnud millegi dokumenteerimine, pigem üldisest olustikust ja minu isiklikest seiklustest ja muljetest jutustamine, mistõttu mitmed tegelasedki selles loos on nimetatud ainult eesnimedega.”

Tunnustatud, edukas ja erakordselt menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg sõidab pärast oma teise abikaasa õnnetut surma Saksamaale, külla oma esimesele abikaasale, keda ta pole näinud kakskümmend viis aastat. Nordoni rinnas peituvad suured lootused, sest ka Luise on jäänud üksikuks ja Nordon on lugenud tema kirjadest välja vihjeid edaspidise ühise elu kohta. Kõige rohkem ootab aga Nordon kohtumist nende ühise pojaga, kelle olemasolust tal veel poole aasta eest aimugi polnud. Kuidas see kõik õnnestub ja kas tema ootused täituvad? Nädalase reisi ajal juhtub nii mõndagi, millesse Nordon Rosenberg on lausa sunnitud sekkuma, on ta ju krimikirjanik. Pealegi kohtub ta Saksamaal vägagi värvikate isiksustega, kellest igaühel on oma lugu talle jutustada, nii et igav tal küll ei hakka. Loodetavasti ka mitte lugejal… Järg romaanile "Hea kavatsusega mees", aga loetav ka iseseisvalt

Seitsmeteistaastasel Flora Banksil puudub lühimälu. Ta mõistus alustab iga päev mitu korda puhtalt lehelt ja ta pole võimeline looma uusi mälestusi. Seda kuni õhtuni, mil Flora suudleb Drake'i – oma parima sõbranna poissi, kes järgmisel päeval ära sõidab. Imekombel murrab just see mälestus läbi Flora mõranenud mälu ja jääb püsima. Flora on veendunud, et Drake on ta mälu taastanud ja ta terviklikuks inimeseks teinud. Seega – kui Drake teeb ühes meilis ettepaneku, et nad võiksid maailma teises otsas kohtuda, ei kõhkle Flora pikalt. Kaasas vaid õige pisut rohkem kui nahale tätoveeritud sõnad "ole vapper" ja kirjalikud meeldetuletused selle kohta, kes ta on ja miks ta midagi ei mäleta, asub Flora võimatule teekonnale Teravmägedesse, kesköise päikese maale, sihiks leida Drake üles. Kas sellest saab teekond, mida Flora eales ei unusta?

Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

Kogumik koosneb kahest lühiromaanist. "Heeliksi orvud" on "Hyperioni"-tetraloogia järg. Tähelaev 600000 krüogeenunes inimesega otsib kaugel galaktikas uut koduplaneeti, kuid on sunnitud tegema vahepeatuse, püüdes kinni SOS-signaali. Hädakutsungi saatjaiks on laevahuku järel eraldatud planeedile sattunud Heidikud. "Tulemuusas" annab inimestele, kes on orjastatud Archonite võõrrassi poolt, teatrietendusi maalastest näitetrupp, mis esitab Shakespeare'i loomingut. Kui neid hakatakse kutsuma esinema üha tähtsamatele tulnukrasside esindajatele, mõistavad näitlejad, et nende esituse tasemest võib sõltuda inimkonna tulevik…

Osho „Hingepalsam” pakub holistilisi ravimeetodeid eri­neva­tele tervise­hädadele. Iga peatükk algab mõne emotsionaalse või füüsilise tervisehäda kirjelduse ja diagnoosi­ga, millele järgneb rida retsepte. Ravimeetodite hulka kuulu­vad venitamistehnikad, meditatsioonid, naeru- ja hinga­mi­­s­harjutused, häälitsemised, visualiseerimised, ümi­­nad ja massaažid, mis peaksid aitama erinevate hädade puhul alates küüntenärimisest kuni unetuse ja depressioonini välja. Lisaks ravivõtetele annavad raamatule vürtsi Osho luulelised, humoorikad ja valgustavad kommentaarid, mis näitavad kätte suuna, kuidas oma vaimu ja kehaga rahu­jalale saada. See raamat on lausa kohustuslik neile juba kogenud lugejatele, kellel on vajadus kestva holistilise inspiratsiooni järele, või ka neile, kes on alles oma otsingute tee alguses ning vajavad juhatust, kuidas elada tervislikku, pingevaba ja spontaansest rõõmust tulvil elu.

1717. aasta, Rootsi Lapimaa. Koos oma abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga jõuab Maija Soomest pärale oma uude koju. Ta loodab end mineviku taagast lahti raputada ja kaunil, kuid karmil maal uut elu alustada. Nende kohal kõrgub ähvardavalt Blackåseni mägi, mille kurjakuulutav kohalolu tumestab orgu ja sünge ajalugu kummitab selle varjus elavaid asunikke.

Noorpõlves oli ta kuulus oma punaste juuste ja roheliste silmade poolest. Need on sassi ajanud nii mõnegi mehe pea. Ta armastab lihtsat elu ja lihtsaid asju. "Uhkeldamine ei sobi sellele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud." leiab ta. Ta on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad sellised märksõnad nagu eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater. Ta on näitlejanna, keda eesti rahvas tingimusteta armastab. Ta on Ita Ever.

Kadriorg, mis tänapäeval tähistab ühte Tallinna kesklinna asumit, on algselt rajatud Vene tsaari Peeter I suveresidentsiks, mis lisaks lossile ja regulaaraiale hõlmas ka üle 70-hektarilist maa-ala. Raamat annab ülevaate Kadrioru ajaloost, vaatamisväärsustest ning pargi taimestikust ja loomastikust. Taskuteatmikus on arvukalt fotosid, lisaks Kadrioru pargi asendiplaan.

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Ent kuhu inimene ka ei koliks, enda eest on raske pakku pääseda. Ikka ilmuvad minevikuvarjud unenägudesse, ikka kipuvad saatused korduma. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Ametilt on ta medõde, ent kutsumuselt surijate kannatuste leevendaja. Ka temale endale langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse.

Undinė Radzevičiūtė romaani "Kalad ja draakonid" tegevus liugleb ühest sajandist ja maailmajaost teise, kirjeldades jesuiitide misjonitööd 18. sajandi Hiinas ja veidi iseäraliku perekonna elu ühes suvalises Euroopa (võimalik, et Leedu või Poola) suurlinnas 21. sajandil. See on lugu 18. sajandi eurooplase unistusest muuta kogu maailm, sealhulgas Hiina, endanäoliseks ja Vana Maailma vastuseisust sellele. Lugu kultuurikontaktidest, kauge ja võõra ahvatlusest ja allutamispüüust, aga samas ka hirmust ja mõistmatusest võõra ees. Romaan mängib ka keeleliselt võõruse efektiga. Raamatu rohked dialoogid on kui pingestatud pingpongipartiid, milles on möödalööke ja pihtasaamisi, pallipüüdmisi ja tagasipõrgatusi. Leedu üks rahvusvaheliselt tuntuim nüüdiskirjanik Undinė Radzevičiūtė (snd 1967) on õppinud Vilniuse Kunstiülikoolis ja töötanud aastaid reklaamialal. Esimese romaani avaldas ta 2003. aastal. "Kalad ja draakonid" on tema neljas romaan ja see on pälvinud tunnustust nii Leedus (Leedu aasta raamat 2013) kui ka kogu Euroopas (Euroopa Liidu kirjandusauhind 2015). Eesti keeles on varem ilmunud Radzevičiūtė jutukogu "Ei mingit Baden-Badenit" (LR, 2014).

Romaan/näidend "Keelatud uks" räägib ühe kõrgseltskonna maskeraadipeost, kus juhtub nii mõndagi naljakat ja veidrat. Alates maskidest, mis kujutavad reaalselt elanud inimesi ja nende tegemisi. Kuni tänapäeva inimeste ja nende probleemideni välja!

Midagi peab siiski olema, mis tõstab pliidi kohalt vaimu kõrgemale, olgu siis maalimist või laulmist, midagi peab olema igal naisel, mis tõstab teda natuke kõrgemale. –– Leida Kibuvits vestluses Ivar Trikkeliga Eesti Raadios 1967. aastal. "Looduse" romaanivõistluse võitja (1932) Leida Kibuvits (1907–1976) oli kolmekümnendatel aastatel eesti väljapaistvamaid prosaiste. Tolle aja kirjanduskriitikute julgeim ennustus oli, et Kibuvits on tõusmas Tammsaare kõrvale. Võiduromaanile "Soomustüdruk" järgnes temalt peagi teatrielu peensusteni läbivalgustav "Paradiisi pärisperenaine" (1934), lisaks romaane ja hulgaliselt novelle. Et Kibuvitsa loomingut tänapäeval aga üldse ei tunta, otsustasime välja anda Leida Kibuvitsast isikuraamatu tema 110. sünniaastapäeva tähistamiseks. Kirjandusteadlane Maarja Vaino annab raamatut sissejuhatavas essees Leida Kibuvitsa lohutu saatuseloo kõrval väga hea ülevaate tema aegumatust kirjanduslikust pärandist. "Kibuvitsa loomingust õhkub ürgset kirjutamisannet ning värskust," kirjutab Maarja Vaino, "tema lood on täis värve, hääli, lõhnu." Siinses valikkogus "Kirev" on esindatud Kibuvitsa loomingu erinevad ajajärgud. Kõigepealt katkend tema esikromaani "Soomustüdruk" esmatrükist, seejärel novellid "Lugu Püha Gertrudi säilmest" (1938), "Lepatriinupunane" (1938), "Sipelgaõli" (1941), "25-aastane kala" (1946), "Punane liilia" (1961), "Häda headuse pärast" (1961).

Kaugel Põhja-Atlandi avarustes asub üksik saar, mille üle kõrgub Mägi, tegutsev vulkaan. Saare ainsateks asukateks on kaheksateist ilmajaama töötajat, kellel on karmide looduseolude tõttu lubatud saarel töötada vaid kaks vahetust, kokku üks aasta. Romaani peategelane Sverre Hansen, noor meteoroloog, satub saarele ettekavatsematult ja kogeb seal viibides mitmesuguseid, nii vaimseid kui ka füüsilisi katsumusi. Romaan on kirjutatud mina-vormis, sündmused on kajastatud läbi noore mehe silmade. Võõrapärane nimetus "kivitok” tähendab romaani kontekstis inimest, keda on armastuses ära põlatud. Saar on tegelikkuses olemas, selle looduse kirjeldused ja ajalugu on tõesed, kuid kõik persoonid ning kogu tegevustik on autori poolt välja mõeldud. Romaanil on kokkupuutepunkte sama autori 2012. aastal ilmunud teosega "Kauge”.

Selles asjalikus käsiraamatus on rohkesti professionaalseid nõuandeid, töövõtteid ja nippe, mis abistavad algajat ja juba kogenumat koduremontijat esimese suure projekti elluviimisel. Selged ja lihtsad juhendid aitavad hea tulemuse saavutada vähese ajakuluga ning vältida tavalisi komistuskive ja vigu, mis hobiremontijat sageli varitsevad. Raamatus on käsitletud pindade ettevalmistamise ja viimistlemise kõiki järke, nagu vana värvi eemaldamine, lihvimine ja pahteldamine, aga ka õigeid tapeetimise, värvimise ja plaatimise võtted. Käsiraamatus on ka tööde jaoks vajalike vahendite nimekirjad, rubriik "Pea meeles" aitab vältida vigu ja pakub lahendusi juhuks, kui midagi läheb valesti, ja "Proovi" kastidest leiab uusi ideid, mida tasuks katsetada. Alison Jenkins on teinud kaastööd ehituse, kodukujunduse ja elustiili ajakirjadele ning esinenud paljudes telesaadetes Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

"Raamatu “Koguduse ja Elva kiriku teenistust tahan surmani jätkata” põhisisuks on väljapaistva seltskonnategelase, köstri, organisti ja kooliõpetaja Jaan Kompuse omakäeline äärmiselt huvitav ja Eesti ajaloo ning kultuuriloo seisukohalt oluline elulugu, mida Jaan Kompus oli täiendanud kõrge vanuseni. Jaan Kompus (24. juuni 1858 Liivaku veski, Uderna vald, Tartumaa – 7. mai 1940 Tartu) oli oma aja üks ärksamaid ja silmapaistvamaid eesti haridus-, kiriku- ja seltskonnategelasi. Jaan Kompuse lapsepõlv ja kooliaeg jääb rahvuslikku ärkamisaega ning tööelu esimene periood järelärkamisaega. J. Kompuse eluloo avaldamine aitab kaasa rahvakultuuri püsimisele, tutvustades neid inimesi, kes on kaasa aidanud eesti rahvakultuuri ja eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemisele ning eestimeelsuse juurdumisele siinse rahva hulgas. Jaan Kompus oli Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaliige. Aastatel 1869-75 õppis Jaan Kompus Uderna vallakoolis ja Rõngu kihelkonnakoolis ning 1875-78 Valgas Cimze kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminaris, kus õppis koos mitmete teiste, hiljem Eesti kultuuriloos silmapaistvaks saanud inimestega. Aastatel 1878-87 oli Jaan Kompus õpetajaks Sangaste kihelkonnakoolis, 1888-1919 Rannu kihelkonnakooli köster, õpetaja ja koolijuhataja, 1919-26. aastatel aga kooliõpetaja ja köster Elvas. Pensionile jäädes jätkas ta Elva koguduse teenimist oma surmani. Elvas oli J. Kompus samuti juhtivalt tegev ka paljudes seltsides. Ta oli üks esimesi, kes tõstas Elva alevi moodustamise küsimuse, osaledes aktiivselt aleviomavalitsuse organiseerimises ja selle töö korraldamises. Ta kuulus paljudesse alevivolikogude koosseisudesse. 28. juunil 1923. aastal juhatas J. Kompus vanima volikoguliikmena Elva esimese alevivolikogu esimest koosolekut. Olles Elva koguduse rajaja, viidi tema algatusel ka Elva kiriku ehitamine. 03.06.38. autasustati Jaan Kompust Eesti Punase risti V klassi teenetemärgiga. Esildises Teenetemärkide Komiteele kirjutas haridusminister Aleksander Jaakson: “Jaan Kompus’el on teeneid noorsoo kasvatuse ja seltskondliku isetegevuse edendamise alal. Ta on pikema aja kestvusel asutanud seltskondlikke organisatsioone ja olnud nende juhtivaid tegelasi. Ta on töötanud koolides õppejõuna ja kasvatanud noori Eesti rahvuslikus vaimus. Ta on korraldanud põllumajandusnäitusi ja tegev olnud ühistegelistes asutistes.” Jaan Kompus viidi Tartu haiglasse otse kirikuoreli tagant, kus ta suri 7. mail 1940. aastal Tartus ja on maetud Elva kalmistule. Jaan Kompuse lastest saavutas suurima tuntuse Hanno Kompus, arhitekt, kunsti- ja teatrikriitik, lavastaja ning teatrijuht. Hanno Kompus oli 1922. aastast abielus ballettmeister Rahel Amanda Aurilie Olbreiga (1898-1984)."

Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Kadrioru kunstimuuseumis toimuv näitus "Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest” (21.01.–14.05.2017) toob publikuni vaikelužanri kunsti 17. sajandist tänapäevani. Näitusega kaasneb rahvusvahelise autoriteringi analüütilisi artikleid sisaldav rikkalikult illustreeritud raamat. Vaikelužanri piirkondlikke eripärasid, teemasid ja ikonograafilisi tähendusi käsitlevad raamatus Euroopa tunnustatud natüürmordiuurijad. Fred Meijer (RKD-Nederlands Instituut voor Kunstgeschiedenis) annab ülevaate žanri üldistest ajaloolistest, temaatilistest ja maalitehnilistest arengutest. Ühtaegu loodusteadlusliku ja kunstiloolise vaatenurga nii elavaid kui ka surnud linde kujutavatele kompositsioonidele pakub Matthias Depoorter (De Vlaamse Kunstcollectie). Hollandi päritolu Edwaert Collier’ loomingut vanitas-kunstnikuna käsitleb Minna Tuominen (Soome Rahvusgalerii, Sinebrychoffi kunstimuuseum). Viktoria Markova (A. Puškini nimeline riiklik kunstimuuseum) kaardistab žanri arengut Caravaggio uuenduslikust, manerismi liialduste asemel renessansilikku plastilisust taotlevast laadist barokse ruumi- ja vormidünaamikani. Kunstnik ja maalikunsti õppejõud Jaan Elken (Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia) võtab vaatluse alla Eesti nüüdiskunstnike loomingu, käsitledes natüürmordi erinevate aspektide tõlgendus- ja edasiarendusvõimalusi ning vaikelužanrit kui nüüdiskunsti eksperimentide katselava.

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi. Kas see võib olla Inglise kuningas Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuninga halb maine on ehk pelgalt Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta tegelikult välja nägi? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Bosworthi lahingus, siis kuidas ta ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse. Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid "meie sajandi Tutanhamoni" lugu miljonid inimesed; küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tuleks need matta, jõudis aga välja Briti parlamenti ja kohtusse. Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja British Archaeology ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui ka rahvusvahelistele väljaannetele.

Jaanipäeva eel toimub väikeses Põlvamaa külas tulekahju, mida asub uurima keerulistele juhtumitele spetsialiseerunud politseinik Hando Oras. Kui samas asulas lahvatab teinegi põleng, milles hukkub kohalik elanik, avaneb uurijale maaidülli taha peitunud segaste suhete rägastik. Peagi ilmneb, et mitu hiljutist surmajuhtumit on kummalisel kombel seotud rootsiaegse nõiaprotsessiga, mille tagajärjel saadeti tuleriidale noor talupoeg. Kas politsei suudab müstilise kurjategija peatada, enne kui veel mõni inimene leekides elu kaotab? Ajalooliste faktidega rikastatud põnevusromaan „Kuradil on lapse nägu“ on järg raamatule „Seal, kus näkid laulavad“ (2016), mis pälvis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris esikoha.

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud. Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni. Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. "Kus pingviinid ei laula" on Tiigisoone esikromaan.

Hea lapsehoidja on kulda väärt! Seda teab suurem osa tänapäeva lapsevanematest, sest väga tihti tuleb lapse pooleteiseaastaseks saades otsida talle hoidja või sobiv hoiuvorm. Oma kalleimat vara silma alt ära lastes soovime aga olla veendunud, et hoidja on pädev lastega tegelema ning oskab igasugustes olukordades adekvaatselt käituda. Üha enam lapsehoidjaid taotleb ka lapsehoidja kutset, mille saamiseks tuleb läbida koolitus ja sooritada eksam. Populaarse "Lapsehoidja käsiraamatu" teise trüki kaante vahele ongi kogutud olulisem osa sellest, mida üks lapsehoidja või ka lihtsalt lapse hoidja lapsest teadma peab. Kirjeldatakse lapsehoidja tööd, antakse põhjalik ülevaade lapse arengust ning kasvukeskkonna mõjudest, laste tegevustest, nende õigustest ja kaitsest. Samuti on raamatus peatükid majapidamis- ja koristustöödest, lapse toitumisest ning juhised lastehaiguste ja õnnetuste korral toimimiseks. Raamatu autorid on oma valdkonna asjatundjad, kes korraldavad ka lapsehoidja kutseeksamile eelnevaid koolitusi.

Triinu Merese romaani "Lihtsad valikud" tegevus toimub tulevikus ja kusagil tundmatul planeedil. Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks, olgu nood ükskõik kui treenitud, ükskõik kui osavad. Sest kuidas tulla toime näiteks sellega, et pead jälitama oma parimat sõpra ja ta lõpuks tapma? Kas eesmärk pühitseb alati abinõu? Või teisalt – kas võim, rikkus ja kestev nooruslikkus on igal juhul õnne valem? Raamatu kandvaks teljeks on inimestevahelised suhted ja võimumängud, inimlikud pahed ja voorused. Ikka needsamad vanad head teemad, mis meile tuttavad juba Shakespeare'i aegadest peale.

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna. Emmanuel Carrère Emmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère'i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust "Vaenlane" (e.k 2002). Carrère'i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

Romaan telesarja Downton Abbey stsenaristilt. Otsirännak viib jutustaja uuesti pöörasesse 1960ndate Londonisse, kus kõrgklassi vanemad üritasid tütardele head partiid leida, sellal kui keegi sokutas Madame Tussaud' vahakujude muuseumis toimunud ballil koogi sisse kanepit. See oli aeg, kus justkui kõik oli muutumises – ja oligi, kuid mitte alati oodatud suunas. "Lõpetamata minevik" võimaldab Julian Fellowesil näidata end parimast küljest – see on romaan saladustest, seisustest ja maailmast muutuste keerises.

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Oma teise luuleraamatusse on Harta Ehelaid koondanud valiku oma 4 aasta (2013-2016) luulest, mille vahele on põiminud mõtisklusi ja kanaldusi. Luuletustes on läbivaks märkamised loodusest erinevatel aastaaegadel ja märkamised inimestest. Kaanekujunduses on autor kasutanud pilte enda maalitud lillemaalidest.

Maagiliselt kauni kaanepildiga märkmik! Sisu on jooneline – paraja suurusega reavahega, et oleks mugav sissekandeid teha.

Kes üldse on mees, millal saadakse meheks, millal ma võin öelda, et olen mees? Kes kurat oskab sellele küsimusele praegusel ajal Eestis vastust anda. Vanadel aegadel oli lihtne – olid kindlad asjad. Kes Vene sõjaväest tagasi tuli, oli mees. Siis oli aeg naine võtta, pere teha ja ülejäänud elu tööd rügada, et naine saaks kodus hakklihakastet ja kartulit vaaritada ning mees töö juures viina juua. Elu oli lihtne, sest ei teatudki muud viisi. Ei olnudki muud viisi. Aga oled sa kunagi üldse mõelnud, kes sa oled – oled sa mees või oled veel poiss? Oled sa mees, kes vastutab ja kellele võib loota? Või oled veel poiss, kes otsib abi ja kindlust teiste silmadest? Mehed, te valite hoolega autot, valite krunti, valite tööd, valite laenutingimusi. Olge head ja mõelge väga läbi ka see, kellega soovite oma elu koos veeta. Sest hea naine võib tõsta sind kõrgustesse, kuid halb tirida põrgusse. Hea avab sinus uskumatu potentsiaali ja vaimu, halb tapab igasuguse loovuse ja väe. Sellega, kelle valite enda kõrvale, veedate loodetavasti koos kogu oma ülejäänud elu. Nii et ikka valige, kui muidugi on veel võimalus valida. Endine profikorvpallur Jesper Parve ütleb, et ta vist on lõpuks leidnud oma tee. Ta on palju uurinud mehe väge, meheks olemist ja meheks elamist ning jagab nüüd selles raamatus oma kogemusi ja juhtumisi. Jesper rõhutab, et siin on kirjas tema lugu ja mõtted, mis teda on aidanud. Sinul, lugeja, on oma lugu!

Hele-Mai Alamaa ning Merle Liivaku imekaunis ja erakordselt mahukas kokaraamat “Metsaköök” jagab võrratuid retsepte ja annab praktilist nõu, inspireerides ühendama looduses olemise ilu ja eheda toidu. Söö metsas, puu otsas, rabarajal ja kanuus!