Tooted

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu "tummadest" arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut. Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina. Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.

Iga teatrihuviline on ehk mõttes mänginud "Eesti teatrisündmuste" mängu, koostades näiteks nimekirja oma elu teatrisündmustest või siis aasta teatrisündmustest. See raamat on ühe sellise mängu vili. Teatrisündmusena tulevad jutuks unustamatud lavastused, vaimustavad rollid, olulised teatritegelased, mõjukad teatrid, uskumatud teatriskandaalid ja veel palju muud. Raamatut kirjutades pidas autor lugejatena silmas muu hulgas ka teatrihuvilisi, kellel pole veel väga sügavaid teadmisi teatriloost, kuid on huvi Eesti teatrit ja selle värvikat ajalugu tundma õppida ning selle kaudu ka praegust teatrit paremini mõista. Tulemuseks on põnev ja intrigeeriv, kuid samas ka ülevaatlik ja hariv lugemine. Anneli Saro (snd 1968) on teatriteaduse professor. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja teatriteadust, täiendanud ennast Helsingi, Stockholmi ja Utrechti Ülikoolis. Alates 1997. aastast on ta õpetanud TÜ-s teatriteadust, lugenud külalislektorina loenguid ka Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Helsingi Ülikoolis.

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni nii, et see püüdleb rahu ja harmoonia poole. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning püüab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Retk imeolevuste vabastamiseks. Avantia kuningriiki on tabanud suur õnnetus – kuri võlur Malvel on ära nõidunud seni kuningriiki kaitsnud Imeolevused ja ainult tõeline kangelane suudab nad nõidusest vabastada. Kas võlur Aduro valitud noor Tom tuleb eluohtliku ülesandega toime? Esimesena päästis ta nõiduse kütkest tulelohe Ferno, nüüd on kord hirmsa meremao Seproni käes.

Edukaks kauplemiseks läheb tarvis teadmisi, keskendumist ja distsipliini. Alexander Elderi käsiraamat aitab nii alustavat kui ka juba kogenud börsikauplejat kõrgemale tasemele tõusta, pakkudes klassikalist tarkust koos tänapäevaste kauplemistööriistadega. Raamat õpetab, kuidas läheneda kauplemisele rahulikult ja distsiplineeritult. Tähelepanu on suunatud nii riskikontrollile kui ka enesekontrollile ning mõlema tarvis on esitatud selged juhised. Autor annab juhtnöörid, kuidas hinnata aktsiate väärtust, teha kauplemisplaane ja mõõta ka investori enda kauplemisvalmidust. Tõhusa kauplemissüsteemi väljaarendamiseks leiab lugeja vajalikud teadmised, perspektiivi ja tööriistad. Elder annab vastused, kuidas: ületada takistused ja arendada välja tugevam enesekontroll ära tunda turu asümmeetrilised tsoonid, kus teenimisvõimalus on suurem ja risk väiksem hallata oma raha, määrates kindlaks sisenemiskohad, sihtmärgid ja tõkkepuud kasutada märkmearhiivi süsteemi, mis teeb igast kauplejast iseenda õpetaja Selge lähenemisega, praktiliste illustratsioonidega ja oluliste oskuste lahke jagamisega on see raamat saanud üheks oma valdkonna alustalaks. Nii professionaalid kui ka erainvestorid hindavad siin jagatud põhimõtteid ja selget süstemaatilist lähenemist. Autor Alexander Elder on Eesti juurtega Ameerikas tunnustatud professionaalne börsikaupleja, koolitaja, menuraamatute autor ja psühhiaater. Raamatu "Börsikauplemine kui elatusallikas" esimene trükk ilmus 1993. aastal ja on kujunenud kogu maailmas oma valdkonna klassikaks. Eesti keeles avaldatav väljaanne on selle raamatu 2014. aastal ilmunud põhjalikult täiendatud ja uuendatud versioon. Autor toob ajale vastu pidanud kontseptsioonid tänapäeva kiiresti muutuvate turgude konteksti ning käsitleb tänapäeva börsikauplejale vajalikke peamisi uusi uuringuid ja meetodeid.

Väikeses linnakeses asub maailma suurim ja müstiliseim šokolaadivabrik. Selle väravad on alati suletud ja keegi ei tea, mis nende taga sünnib. Kuni ühel päeval teatab vabriku direktor härra Willy Wonka, et viis Kuldpileti võitjat pääsevad tema šokolaadivabrikusse. Üks neist õnnelikest on Charlie, meie loo kangelane. Millised seiklused ja üllatused ootavad lapsi, kui vabriku väravad nende ees lõpuks avanevad? Kuhu viivad maa-alused šokolaadijõed ja kes on salapärased umpalumpad? Mis juhtub lastega, kes härra Wonka hoiatusi ei kuula? Roald Dahl on üks tuntumaid ja armastatumaid lastekirjanikke, kelle põnevad, humoorikad ja südamlikud lood nagu "Suur Sõbralik Hiiglane", "Matilda" ja "Danny, maailma parim" on leidnud tee laste südameisse kõikjal laias maailmas. Tema raamatuid on tõlgitud 58 keelde ja müüdud üle 250 miljoni eksemplari.

„Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017“ pakub tervikliku ülevaate Ervin Õunapuu lühilugudest, koondades kokku pea kõik autori alates 1997. aastast ilmunud lühilood.

Meri on hallidest aegadest olnud nii otseses kui ülekantud tähenduses eestlaste toitja. Mõtleme siinkohal kalandust, laevaehitust, laevandust, sadamaid ja selle taustal olevaid sadu mitmesuguseid toetustegevusi. Ei saa unustada, et merendus on samasugune Eesti majandusharu nagu põllumajandus, tööstus ja teised. Ühiskonna heaolu kasvades hakkab see viimasel ajal ununema ja paljud seostavad merd vaid puhkusega: liivane rand, sinised lained ja ergav päike. Puhkajal ei peagi meelde tulema, et auto, millega ta randa sõitis ja mitmed kaasasolevad asjad on toodud merd mööda, sest teisiti poleks see võimalik. Nii on see olnud ja nii ka jääb. Isegi tänapäevases kiirelt arenevas tehnikamaailmas on võimatu uskuda, et tulevikus suudaks miski asendada merevedusid. Aastaraamatu lõpus on kirjas ka värsked Mereakadeemia lõpetajad, kaptenid ning laevamehaanikud ja Eesti laevaregistrid 2017.

Abikaasad arendavad ja vormivad teineteist rohkem kui keegi teine, pannes üksteist püüdma sihte, neid tihti isegi sõnastamata. Vaid abikaasa suudab kodus luua piisava rahu või rahutuse, mis kannustab looma ja pürgima. Ajaloodoktor ja endine peaminister Mart Laar kirjutab kõige märgilisematest, kaunimatest ja põnevaimatest armastuslugudest Eesti lähiajaloos. Kes on olnud need inimesed rahvuslike suurkujude selja taga? Vahel võib olla lausa raske öelda, kumb abikaasadest on päriselt suurkuju. Teiste seas toob autor lugejateni Jakob ja Eugenie Hurda, Carl Robert ja Julie Jakobsoni, Gustav ja Aino Suitsu, Artur Adsoni ja Marie Underi, Paul ja Maria Kerese, Ernst ja Claire Jaaksoni jpt armastuslood. On öeldud, et kuulsa mehe tagant tuleb otsida naist. Ent sama kehtib ka kuulsate naiste kohta. Omamoodi tõestust esitatud väitele pakuvadki siia raamatusse kogutud saja abikaasa elulood. Esitatud valik on selgelt subjektiivne ja lähtub samas kättesaadavast materjalist. Armastus kestab üle aja.

Seda raamatut ajendas kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745–2015.

Esimene "Eesti köögi" raamat ilmus 2003. aastal Harri Ilveselt ja Lia Virkuselt ning on olnud müügil siiani. Saabunud on aeg uue raamatu jaoks, mis kannab pealkirja "Ehe Eesti köök". Aastaaegade järgi kokku pandud raamatusse on kogutud kolme naise lemmikretseptid. Ikka sellised, mida eestlased armastavad.Igal kevadel on meie lemmikuteks esimesed kevadekuulutajad rabarberikoogid, karulaugupesto ja muu roheline ja värske. Suvel naudime soolakurke, värskeid kartuleid ja kodujuustukastet heeringaga, küpsetame kodujuustupannkooke maasikatoormoosiga ja muid hõrke marjakooke. Sügis toob kaasa oma annid – seened, õunad ja ploomid. Pannakse podisema pajaroad ja praetud räim on taas eesti köögis aukohal. Talvel ei saa keegi ilma hapukapsa, seaprae ja süldita. Ka eesti köögi klassika nagu singirullid, kartulisalat, täidetud munad ja kiluleivad on pea igal eestlase peolaual.Selle kauni eesti- ja ingliskeelse kinkeraamatu kaante vahelt leiadki kõik nimetatud road ning veel palju–palju muud kodust ja head.

Enn Tõugu (snd 1935) on eesti vanema põlvkonna arvutiteadlane, akadeemik, emeriitprofessor, kes on üle neljakümne aasta olnud seotud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudiga. Saatus on teda viinud asumisele Venemaale Kirovi kanti, laagri lastekodusse, kuid edaspidi ka Kremlisse rahvasaadikute kongressi saadikuks, Rootsi kuningriiki professoriks ning tagasi Eestisse küberkaitset korraldama. Sellest, ühtlasi tema lähedastest ja inimestest, kellega ta on koos töötanud, purjetanud, jahti pidanud ja sõbrustanud, ongi käesolevas raamatus juttu. See lugu on kui mitmevaatuseline etendus, milles autoril on täita peaosa. Vaatemängu lavakujundus vaheldub alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist ja sõjaaegsest Venemaast kuni Rootsi heaoluühiskonnani ja uue sajandi Eestini välja, millele aitab toone lisada rikkalik fotomaterjal. Autor ütleb: „See lugu on kirjutatud minu lastele ja lapselastele ning nende lastele. Eelkõige noorematele, kes vist ei teagi, näiteks, et minu vanemate noorusajal oli petrooleumilamp kõrgtehnoloogiline valgusallikas, mis oli just jõudnud tulla küünla- ja peeruvalguse asemele. Minu lapsepõlves oli elektrivalgus hakanud levima, kuid polnud veel kaugeltki kõikjale jõudnud. Ka ühiskond on palju muutunud minu eluaja jooksul. Kirjutasin oma tegemistest ja enda silmade läbi nähtud oludest mitmes väga erinevas ühiskonnas. Eesmärgiks pole olnud millegi dokumenteerimine, pigem üldisest olustikust ja minu isiklikest seiklustest ja muljetest jutustamine, mistõttu mitmed tegelasedki selles loos on nimetatud ainult eesnimedega.”

Tunnustatud, edukas ja erakordselt menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg sõidab pärast oma teise abikaasa õnnetut surma Saksamaale, külla oma esimesele abikaasale, keda ta pole näinud kakskümmend viis aastat. Nordoni rinnas peituvad suured lootused, sest ka Luise on jäänud üksikuks ja Nordon on lugenud tema kirjadest välja vihjeid edaspidise ühise elu kohta. Kõige rohkem ootab aga Nordon kohtumist nende ühise pojaga, kelle olemasolust tal veel poole aasta eest aimugi polnud. Kuidas see kõik õnnestub ja kas tema ootused täituvad? Nädalase reisi ajal juhtub nii mõndagi, millesse Nordon Rosenberg on lausa sunnitud sekkuma, on ta ju krimikirjanik. Pealegi kohtub ta Saksamaal vägagi värvikate isiksustega, kellest igaühel on oma lugu talle jutustada, nii et igav tal küll ei hakka. Loodetavasti ka mitte lugejal… Järg romaanile "Hea kavatsusega mees", aga loetav ka iseseisvalt

Psühholoogid kasutavad tänapäeval üha enam enesekaastundele tuginevaid meetodeid. Kristin Neff on selle suuna esimesi määratlejaid ja uurijaid, tema on välja töötanud ka paljude psühholoogide kasutatava enesekaastunde skaala. Kui paljud meist on selles meeletult võistluslikus ühiskonnas tõesti enesega rahul? Enesega rahulolu tundub nii habras olevat, iseäranis seepärast, et enese väärtustamiseks peame tundma end erilise ja keskmisest paremana. Kõik, mis jääb sellest allapoole, paistab läbikukkumisena. Soov tunda end erilisena on täiesti mõistetav. Häda on aga selles, et juba määratluse järgi on võimatu, et igaüks oleks keskmisest parem. Me võime nii mõneski asjas silma paista, kuid alati on keegi meist targem, ilusam, edukam. Kuidas me sellega hakkama saame? Mitte kuigi hästi. Endast parema pildi loomiseks kipume oma mina suuremaks puhuma ja teisi alla suruma, et tunneksime end võrdluses hästi. Aga sellel strateegial on oma hind ‒see takistab meil oma täit potentsiaali saavutamast. Miljonid inimesed peavad iga päev ravimeid neelama paljalt selleks, et eluga toime tulla. Ebakindlus, ärevus ja depressioon on meie ühiskonnas uskumatult levinud ning suures osas tingitud enesehinnangust, sellest, et me aina kihutame ennast takka, kui tunneme, et ei tule elumängus võitjaks. Kristin Neffi põhjapanev raamat annab nõu, kuidas vähendada enesekriitilisust ning vältida selle halba mõju. Raamatus leiduvad harjutused ja tegevuskavad toetavad enesesõbralikkuse ja -kaastunde saavutamist ning aitavad toime tulla kõikvõimalike emotsionaalselt kurnavate olukordadega – lastekasvatamise, kaalust alla võtmise või mis tahes muude katsumustega. Enesekaastunne võimaldab saavutada oma täielikku potentsiaali ning elada täiuslikumat elu.

Liiga paljud meist jätavad elus oma võimalused kasutamata, sest meil pole küllalt enesekindlust. Olgu tegu avaliku sõnavõtu, juhirolli võtmise või kellegi kohtama kutsumisega – ikka tuleb ette olukordi, kus tunneme, et pole valmis seda katsumust vastu võtma. Russ Harris pakub vähesest enesekindluse, häbelikkuse ja ebakindlusega toime tulemiseks saamiseks üllatava lahenduse: selle asemel et püüda oma hirmudest "jagu saada", tuleks tema sõnul astuda nendega uude ja arukamasse suhtesse. Paradoksaalsel kombel saame oma hirmudest jäädavalt vabaks alles siis, kui lakkame nende vastu võitlemast. Raamat tugineb kognitiiv-käitumusliku teraapia ühele uuele vormile, aktsepteerimise ja pühendumise teraapiale ning selgitab, kuidas vabaneda tavapärasest väärarusaamast selle kohta, mis enesekindlus on ja kuidas seda kasvatada; kujundada välja eluterve suhe hirmu ja ärevusega; teha selgeks oma põhiväärtused ning kasutada neid inspiratsiooni- ja motivatsiooniallikana; kasutada teadvelolekut oma negatiivsete mõtete ja tunnetega tõhusalt toimetulemiseks "See on üks vähestest eneseabiraamatutest, mida olen ise kaanest kaaneni mitu korda lugenud. Olen seda soovitanud võistlussportlastele ja nende treeneritele, oma teraapiapatsientidele ning sõpradele. Mul on siiralt hea meel, et "Enesekindluse lõhe" on nüüd olemas ka eesti keeles." – Jorgen Matsi, psühholoog, treener, sportlane

Seitsmeteistaastasel Flora Banksil puudub lühimälu. Ta mõistus alustab iga päev mitu korda puhtalt lehelt ja ta pole võimeline looma uusi mälestusi. Seda kuni õhtuni, mil Flora suudleb Drake'i – oma parima sõbranna poissi, kes järgmisel päeval ära sõidab. Imekombel murrab just see mälestus läbi Flora mõranenud mälu ja jääb püsima. Flora on veendunud, et Drake on ta mälu taastanud ja ta terviklikuks inimeseks teinud. Seega – kui Drake teeb ühes meilis ettepaneku, et nad võiksid maailma teises otsas kohtuda, ei kõhkle Flora pikalt. Kaasas vaid õige pisut rohkem kui nahale tätoveeritud sõnad "ole vapper" ja kirjalikud meeldetuletused selle kohta, kes ta on ja miks ta midagi ei mäleta, asub Flora võimatule teekonnale Teravmägedesse, kesköise päikese maale, sihiks leida Drake üles. Kas sellest saab teekond, mida Flora eales ei unusta?

Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

Mõeldes antiiksele Roomale, kerkivad varem või hiljem silme ette gladiaatorite karmid kujud. Kuidas nad aga ise tajusid oma brutaalset ametit, kuidas läksid vastu oma verisele surmale? Philip Matyszaki kergesti loetavas vormis ning rohkete piltidega varustatud teos "Gladiaator. Rooma areenivõitleja (mitteametlik) käsiraamat" pakub haruldast sissevaadet gladiaatorite igapäevatööle Rooma areenidel ja amfiteatrites. Raamatu lehekülgedel võid kehastuda Rooma impeeriumis elavaks noormeheks, kel pole kurja saatuse või korda saadetud kuritegude tõttu just ülearu palju karjäärivalikuid. Meelelahutuslikuks mõõgavõitlejaks saamine oli sellises olukorras parem väljavaade kui orjaks müümine või risti löömine. Uusimaid uuringutulemusi ja kaasaegseid rekonstruktsioone kombineerides kirjeldab see raamat Rooma areenivõitleja karmi teekonda, milles ei puudunud ka ootamatud rõõmud, ning kubiseb üllatavatest detailidest nii gladiaatorite relvastuse, võitlustehnika, olme, kommete kui ka elusana sellest ametist lahkumise võimaluste kohta.

Vaesunud maffiaboss Hector Guzman varjab end Toscana mungakloostris. Ta kavatseb üles otsida oma poja Lothari ja saada tagasi kogu oma äriimpeeriumi. Vihkamine ja kättemaksuiha on suuremad kui munkade juures osaks saanud headus. Nüüd valmistub ta oma viimaseks võitluseks. Haiglaõde Sophie Brinkmann on oma tahte vastaselt tõmmatud kriminaalsesse maailma. Nüüd on ta rahvusvaheliselt tagaotsitav ja varjab end koos oma poja Albertiga Prahas. Stockholmi kriminaalkomissar Tommy Jansson peab Sophie Brinkmanni üles otsima, sest naine teab komissari räpastest tegudest liiga palju. Ta plaanib naise tappa, et seejärel rahulikult oma elu edasi elada. Alexander Söderbergi "Hea hunt" on Sophie Brinkmanni ja Hector Guzmani triloogia viimane osa.

Kogumik koosneb kahest lühiromaanist. "Heeliksi orvud" on "Hyperioni"-tetraloogia järg. Tähelaev 600000 krüogeenunes inimesega otsib kaugel galaktikas uut koduplaneeti, kuid on sunnitud tegema vahepeatuse, püüdes kinni SOS-signaali. Hädakutsungi saatjaiks on laevahuku järel eraldatud planeedile sattunud Heidikud. "Tulemuusas" annab inimestele, kes on orjastatud Archonite võõrrassi poolt, teatrietendusi maalastest näitetrupp, mis esitab Shakespeare'i loomingut. Kui neid hakatakse kutsuma esinema üha tähtsamatele tulnukrasside esindajatele, mõistavad näitlejad, et nende esituse tasemest võib sõltuda inimkonna tulevik…

Insuldi taastusravi tõenduspõhiste ravimetoodikate ülevaade.

Noorpõlves oli ta kuulus oma punaste juuste ja roheliste silmade poolest. Need on sassi ajanud nii mõnegi mehe pea. Ta armastab lihtsat elu ja lihtsaid asju. "Uhkeldamine ei sobi sellele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud." leiab ta. Ta on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad sellised märksõnad nagu eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater. Ta on näitlejanna, keda eesti rahvas tingimusteta armastab. Ta on Ita Ever.

Eesti majanduse alustalad. "Jäämurdjad. Eesti kapitalismi lugu" on raamat, mis kirjeldab 15 Eesti juhtiva majandus- ja tööstusjuhi lugusid rohkem kui saja aasta jooksul. Kõiki portreteeritud inimesi iseloomustab kirglik soov arendada oma valdkonda ja eesmärke ellu viia, nad olid nupukad ja suure töövõimega. Ent nad olid veelgi enamat – nemad oli kohalikud, maakondlikud või rahvuslikud eluliidrid. Raamatu juhatab sisse Käsmu purjelaevanduse isa Joosep Kristenbrun. Esimesest Vene ajast on portreteeritavate seas veel baltisaksa suurpõllumees, sordi- ja tõuaretaja – kindlasti oma aja üks eesrindlikumaid ettevõtjaid – Georg Magnus von Berg ning Mats Kissa, kelle elutöö oli eesrindliku tehnoloogia juurutamine kodumaises linatööstuses. Esimesest omariiklusajast põlistavad Eesti ettevõtlust raamatus Joakim Puhk, Euroopa kõige radikaalsema maareformi põhiarhitekt Theodor Pool ja praeguse tööandjate keskliidu eelkäija Eesti vabrikantide ühisuse asutaja ja Eesti Panga nõukogu liige Martin Christian Luther. ENSV ja uuema Eesti vabariigi väärivad meenutamist põllumees Heino Marrandi, kalurikolhoosi esimees Oskar Kuul, esimese ühisettevõtte rajaja Jaan Kabin, eraettevõtja Vello Sillam, panga asutaja Hannes Tamjärv, suurettevõtja Jüri Käo, metsamees Mati Polli, esireeder Enn Pant ja tulevikku vaatav Jaan Tallinn.

Kadriorg, mis tänapäeval tähistab ühte Tallinna kesklinna asumit, on algselt rajatud Vene tsaari Peeter I suveresidentsiks, mis lisaks lossile ja regulaaraiale hõlmas ka üle 70-hektarilist maa-ala. Raamat annab ülevaate Kadrioru ajaloost, vaatamisväärsustest ning pargi taimestikust ja loomastikust. Taskuteatmikus on arvukalt fotosid, lisaks Kadrioru pargi asendiplaan.

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Ent kuhu inimene ka ei koliks, enda eest on raske pakku pääseda. Ikka ilmuvad minevikuvarjud unenägudesse, ikka kipuvad saatused korduma. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Ametilt on ta medõde, ent kutsumuselt surijate kannatuste leevendaja. Ka temale endale langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse.

Romaan/näidend "Keelatud uks" räägib ühe kõrgseltskonna maskeraadipeost, kus juhtub nii mõndagi naljakat ja veidrat. Alates maskidest, mis kujutavad reaalselt elanud inimesi ja nende tegemisi. Kuni tänapäeva inimeste ja nende probleemideni välja!

Muinasjutt karupiigat tabanud hädast ja uljast sipelgapoisist ärgitab meid mõtisklema sõprusest ja kaastundest ning vestlema julgusest ja hirmust. Karupiiga õnnetus kutsub metsaelanikud kokku ja näitab, kes on kõigist vapraim. Ei pea ilmtingimata suur olema, et teha tähtsaid asju!

Midagi peab siiski olema, mis tõstab pliidi kohalt vaimu kõrgemale, olgu siis maalimist või laulmist, midagi peab olema igal naisel, mis tõstab teda natuke kõrgemale. –– Leida Kibuvits vestluses Ivar Trikkeliga Eesti Raadios 1967. aastal. "Looduse" romaanivõistluse võitja (1932) Leida Kibuvits (1907–1976) oli kolmekümnendatel aastatel eesti väljapaistvamaid prosaiste. Tolle aja kirjanduskriitikute julgeim ennustus oli, et Kibuvits on tõusmas Tammsaare kõrvale. Võiduromaanile "Soomustüdruk" järgnes temalt peagi teatrielu peensusteni läbivalgustav "Paradiisi pärisperenaine" (1934), lisaks romaane ja hulgaliselt novelle. Et Kibuvitsa loomingut tänapäeval aga üldse ei tunta, otsustasime välja anda Leida Kibuvitsast isikuraamatu tema 110. sünniaastapäeva tähistamiseks. Kirjandusteadlane Maarja Vaino annab raamatut sissejuhatavas essees Leida Kibuvitsa lohutu saatuseloo kõrval väga hea ülevaate tema aegumatust kirjanduslikust pärandist. "Kibuvitsa loomingust õhkub ürgset kirjutamisannet ning värskust," kirjutab Maarja Vaino, "tema lood on täis värve, hääli, lõhnu." Siinses valikkogus "Kirev" on esindatud Kibuvitsa loomingu erinevad ajajärgud. Kõigepealt katkend tema esikromaani "Soomustüdruk" esmatrükist, seejärel novellid "Lugu Püha Gertrudi säilmest" (1938), "Lepatriinupunane" (1938), "Sipelgaõli" (1941), "25-aastane kala" (1946), "Punane liilia" (1961), "Häda headuse pärast" (1961).

Kaugel Põhja-Atlandi avarustes asub üksik saar, mille üle kõrgub Mägi, tegutsev vulkaan. Saare ainsateks asukateks on kaheksateist ilmajaama töötajat, kellel on karmide looduseolude tõttu lubatud saarel töötada vaid kaks vahetust, kokku üks aasta. Romaani peategelane Sverre Hansen, noor meteoroloog, satub saarele ettekavatsematult ja kogeb seal viibides mitmesuguseid, nii vaimseid kui ka füüsilisi katsumusi. Romaan on kirjutatud mina-vormis, sündmused on kajastatud läbi noore mehe silmade. Võõrapärane nimetus "kivitok” tähendab romaani kontekstis inimest, keda on armastuses ära põlatud. Saar on tegelikkuses olemas, selle looduse kirjeldused ja ajalugu on tõesed, kuid kõik persoonid ning kogu tegevustik on autori poolt välja mõeldud. Romaanil on kokkupuutepunkte sama autori 2012. aastal ilmunud teosega "Kauge”.

Selles asjalikus käsiraamatus on rohkesti professionaalseid nõuandeid, töövõtteid ja nippe, mis abistavad algajat ja juba kogenumat koduremontijat esimese suure projekti elluviimisel. Selged ja lihtsad juhendid aitavad hea tulemuse saavutada vähese ajakuluga ning vältida tavalisi komistuskive ja vigu, mis hobiremontijat sageli varitsevad. Raamatus on käsitletud pindade ettevalmistamise ja viimistlemise kõiki järke, nagu vana värvi eemaldamine, lihvimine ja pahteldamine, aga ka õigeid tapeetimise, värvimise ja plaatimise võtted. Käsiraamatus on ka tööde jaoks vajalike vahendite nimekirjad, rubriik "Pea meeles" aitab vältida vigu ja pakub lahendusi juhuks, kui midagi läheb valesti, ja "Proovi" kastidest leiab uusi ideid, mida tasuks katsetada. Alison Jenkins on teinud kaastööd ehituse, kodukujunduse ja elustiili ajakirjadele ning esinenud paljudes telesaadetes Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides.

"Raamatu “Koguduse ja Elva kiriku teenistust tahan surmani jätkata” põhisisuks on väljapaistva seltskonnategelase, köstri, organisti ja kooliõpetaja Jaan Kompuse omakäeline äärmiselt huvitav ja Eesti ajaloo ning kultuuriloo seisukohalt oluline elulugu, mida Jaan Kompus oli täiendanud kõrge vanuseni. Jaan Kompus (24. juuni 1858 Liivaku veski, Uderna vald, Tartumaa – 7. mai 1940 Tartu) oli oma aja üks ärksamaid ja silmapaistvamaid eesti haridus-, kiriku- ja seltskonnategelasi. Jaan Kompuse lapsepõlv ja kooliaeg jääb rahvuslikku ärkamisaega ning tööelu esimene periood järelärkamisaega. J. Kompuse eluloo avaldamine aitab kaasa rahvakultuuri püsimisele, tutvustades neid inimesi, kes on kaasa aidanud eesti rahvakultuuri ja eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemisele ning eestimeelsuse juurdumisele siinse rahva hulgas. Jaan Kompus oli Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaliige. Aastatel 1869-75 õppis Jaan Kompus Uderna vallakoolis ja Rõngu kihelkonnakoolis ning 1875-78 Valgas Cimze kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminaris, kus õppis koos mitmete teiste, hiljem Eesti kultuuriloos silmapaistvaks saanud inimestega. Aastatel 1878-87 oli Jaan Kompus õpetajaks Sangaste kihelkonnakoolis, 1888-1919 Rannu kihelkonnakooli köster, õpetaja ja koolijuhataja, 1919-26. aastatel aga kooliõpetaja ja köster Elvas. Pensionile jäädes jätkas ta Elva koguduse teenimist oma surmani. Elvas oli J. Kompus samuti juhtivalt tegev ka paljudes seltsides. Ta oli üks esimesi, kes tõstas Elva alevi moodustamise küsimuse, osaledes aktiivselt aleviomavalitsuse organiseerimises ja selle töö korraldamises. Ta kuulus paljudesse alevivolikogude koosseisudesse. 28. juunil 1923. aastal juhatas J. Kompus vanima volikoguliikmena Elva esimese alevivolikogu esimest koosolekut. Olles Elva koguduse rajaja, viidi tema algatusel ka Elva kiriku ehitamine. 03.06.38. autasustati Jaan Kompust Eesti Punase risti V klassi teenetemärgiga. Esildises Teenetemärkide Komiteele kirjutas haridusminister Aleksander Jaakson: “Jaan Kompus’el on teeneid noorsoo kasvatuse ja seltskondliku isetegevuse edendamise alal. Ta on pikema aja kestvusel asutanud seltskondlikke organisatsioone ja olnud nende juhtivaid tegelasi. Ta on töötanud koolides õppejõuna ja kasvatanud noori Eesti rahvuslikus vaimus. Ta on korraldanud põllumajandusnäitusi ja tegev olnud ühistegelistes asutistes.” Jaan Kompus viidi Tartu haiglasse otse kirikuoreli tagant, kus ta suri 7. mail 1940. aastal Tartus ja on maetud Elva kalmistule. Jaan Kompuse lastest saavutas suurima tuntuse Hanno Kompus, arhitekt, kunsti- ja teatrikriitik, lavastaja ning teatrijuht. Hanno Kompus oli 1922. aastast abielus ballettmeister Rahel Amanda Aurilie Olbreiga (1898-1984)."

Komarri planeet võiks olla üksainus imekaunis aed – kui selle nimel veel tuhat aastat vaeva näha. Või ka eluks kõlbmatu kõnnumaa, kui terraformimine peaks ebaõnnestuma. Nüüd aga purustas kursilt kaldunud kosmoselaev terraformimise jaoks hädavajaliku päikesepeegli. Põhjusi saadetakse välja selgitama Barrayari värskeim Keiserlik Audiitor lord Miles Vorkosigan, kellesse ei suhtuta planeedil aga kuigi soojalt, kuna tema isa on kurikuulus Komarri Lihunik. Kas aastakümneid Barrayari võimu all olnud komarrlased hauvad salajas endiselt mässuplaane? Kas aina keerulisema juhtlõngadepuntraga maadlev Miles saab kedagi usaldada või tuleb tal seekord loota ainult iseendale?Vorkosigani saaga järjekordses osas võib taas leida Bujoldile nii omast põnevust, huumorit ja hoogu.

Peeter Oja kirjeldab mängleva kergusega raamatu kui kirjandusliku kogumi sündi. Selles teoses, oskuslikult nurki ümardades, julgustab autor isegi kirjandusest kaugel seisjaid sulge haarama. Subtiilselt ja delikaatselt poeb autor lugeja põue, kattes tema hingekeeled literatuurse tekiga. Oma hoogsa tempo ja ootamatute mõttekäikudega aheldab sõnasepp viimase kui skeptiku selle paeluva raamatu külge.

Eesti Kunstimuuseumi filiaalis Kadrioru kunstimuuseumis toimuv näitus "Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest” (21.01.–14.05.2017) toob publikuni vaikelužanri kunsti 17. sajandist tänapäevani. Näitusega kaasneb rahvusvahelise autoriteringi analüütilisi artikleid sisaldav rikkalikult illustreeritud raamat. Vaikelužanri piirkondlikke eripärasid, teemasid ja ikonograafilisi tähendusi käsitlevad raamatus Euroopa tunnustatud natüürmordiuurijad. Fred Meijer (RKD-Nederlands Instituut voor Kunstgeschiedenis) annab ülevaate žanri üldistest ajaloolistest, temaatilistest ja maalitehnilistest arengutest. Ühtaegu loodusteadlusliku ja kunstiloolise vaatenurga nii elavaid kui ka surnud linde kujutavatele kompositsioonidele pakub Matthias Depoorter (De Vlaamse Kunstcollectie). Hollandi päritolu Edwaert Collier’ loomingut vanitas-kunstnikuna käsitleb Minna Tuominen (Soome Rahvusgalerii, Sinebrychoffi kunstimuuseum). Viktoria Markova (A. Puškini nimeline riiklik kunstimuuseum) kaardistab žanri arengut Caravaggio uuenduslikust, manerismi liialduste asemel renessansilikku plastilisust taotlevast laadist barokse ruumi- ja vormidünaamikani. Kunstnik ja maalikunsti õppejõud Jaan Elken (Kunstnike Liit, Eesti Kunstiakadeemia) võtab vaatluse alla Eesti nüüdiskunstnike loomingu, käsitledes natüürmordi erinevate aspektide tõlgendus- ja edasiarendusvõimalusi ning vaikelužanrit kui nüüdiskunsti eksperimentide katselava.

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi. Kas see võib olla Inglise kuningas Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuninga halb maine on ehk pelgalt Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta tegelikult välja nägi? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Bosworthi lahingus, siis kuidas ta ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse. Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid "meie sajandi Tutanhamoni" lugu miljonid inimesed; küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tuleks need matta, jõudis aga välja Briti parlamenti ja kohtusse. Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja British Archaeology ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui ka rahvusvahelistele väljaannetele.

Jaanipäeva eel toimub väikeses Põlvamaa külas tulekahju, mida asub uurima keerulistele juhtumitele spetsialiseerunud politseinik Hando Oras. Kui samas asulas lahvatab teinegi põleng, milles hukkub kohalik elanik, avaneb uurijale maaidülli taha peitunud segaste suhete rägastik. Peagi ilmneb, et mitu hiljutist surmajuhtumit on kummalisel kombel seotud rootsiaegse nõiaprotsessiga, mille tagajärjel saadeti tuleriidale noor talupoeg. Kas politsei suudab müstilise kurjategija peatada, enne kui veel mõni inimene leekides elu kaotab? Ajalooliste faktidega rikastatud põnevusromaan „Kuradil on lapse nägu“ on järg raamatule „Seal, kus näkid laulavad“ (2016), mis pälvis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris esikoha.

Noor mees Roald Amunds põgeneb elu eest. On 21. sajandi lõpp ja Roald, kõrgelt hinnatud tehnik riigis, mida varjatult juhib võimas tehisintellekt Heylel, on saanud liiga palju teada Gygese sõrmuse nimelise viiruse kohta ning see on talle hirmu nahka ajanud. Sel maal on suur osa inimestest lasknud endale paigaldada aju laiendava mooduli, mis muudab nad tervemaks, targemaks, jõukamaks ja vägevamaks kui teised lihtsurelikud. Nood laiendatud valitsevad kogu riiki ja Roaldi põgenemine ähvardab nende heaolu. Heyleli ärgitusel algab suur inimjaht. Roald satub pagemise käigus tööle kinnisesse saekaatrisse, karastub sealsete rohmakate meeste seltskonnas, õpib enda eest seisma ning kiindub saekaatri omaniku nägusasse tütresse. Peagi muutub aga jalgealune taas tuliseks ning põgenemine jätkub kuni vältimatu vastasseisuni. Filmitööstus on toitnud inimeste fantaasiat piltidega sellest, kuidas tehisintellekt tuleb ja valitsemise üle võtab. Kuidas see tegelikult toimuks? Kas me üldse märkaksime hetke, kui ka mõtlemist allhankena sisse hakatakse ostma? Kaido Tiigisoon on pikka aega töötanud elektrooniliste kanalite arendajana ning kujutab hästi ette, mida ühiskonnale tähendab privaatsuse kadumine ja kui lihtne on tegelikult tänapäeval rünnata kogu inimsugu, ilma et peaks toolilt tõusma. "Kus pingviinid ei laula" on Tiigisoone esikromaan.

Boriss Pasternaki maailmakuulsat romaani "Doktor Živago" on müüdud miljoneid eksemplare, kuid selle aluseks olnud armastuslugu ei ole kunagi täielikult avatud. Teose naistegelase Lara peamise prototüübi Olga Ivinskaja rolli Borissi elus on pidevalt pisendanud nii Pasternakkide perekond kui ka Borissi biograafid. Olgat on halvustatud ja tõrjutud, teda on nimetatud seiklushimuliseks võrgutajaks, saama peal väljas olnud naiseks, kes mängis Pasternaki ja tema raamatu loos ainult kõrvalosa. Stalin, kes Boriss Pasternakki eriliselt imetles, vastuolulist kirjanikku vangi ei pannud, ent kimbutas ja jälitas tema armastatut. Kaks korda mõisteti Olga Ivinskaja sunnitöölaagrisse. Talle esitati küsimusi teose kohta, mida Boriss parajasti kirjutas, ent naine keeldus armastatud meest reetmast. Teose naispeategelase Lara prototüübi Olga Ivinskaja ja Pasternaki kirgliku armastusloo toob nüüd perekonnaallikatele ja oma kaasaegsete intervjuudele tuginedes lugeja ette kuulsa poeedi sugulane, kirjanik Anna Pasternak.

Triinu Merese romaani "Lihtsad valikud" tegevus toimub tulevikus ja kusagil tundmatul planeedil. Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Ei ole neid ülemkihi, võimust ja rahast rikutud, igavesti noorena püsivate aristokraatide jaoks, ei ole ka uurija-teadur Gertrud Omara ega teiste temataoliste tööd rügavate professionaalide jaoks, olgu nood ükskõik kui treenitud, ükskõik kui osavad. Sest kuidas tulla toime näiteks sellega, et pead jälitama oma parimat sõpra ja ta lõpuks tapma? Kas eesmärk pühitseb alati abinõu? Või teisalt – kas võim, rikkus ja kestev nooruslikkus on igal juhul õnne valem? Raamatu kandvaks teljeks on inimestevahelised suhted ja võimumängud, inimlikud pahed ja voorused. Ikka needsamad vanad head teemad, mis meile tuttavad juba Shakespeare'i aegadest peale.